„Ma ei müü midagi ja ma palun vabandust, kuidas ma ütlesin, mida ma ütlesin, aga see on tõsi. Külastage mind nii ruttu, kui saate.” Ta haaras mu vaba käe ja surus kaardi mulle pihku. Siis ta taganes ja kadus teisele poole kaubikut.
Kostsid lähenevad sammud, kontsaklõbin sillutisel. „Siin sa oledki,” lausus Nadia hingeldades. „Me oleme otsinud sind igalt poolt. Su vanemad tahavad teada, kus sa oled.” Ta õlgadel lainetasid punakaspruunid juuksed. Üleskammitud soeng oli lahti tulnud, võib-olla minu otsimise ajal.
Kristen seisatas ta kõrval, rind tõusmas ja vajumas. Säärel paistis mahajooksnud sukasilm.
Nemad pidid olema mu pruutneitsid.
„Mida sa siin teed?” küsis Kristen jooksmisest pingutunud kileda häälega.
„Ma…” Jäin vait, tahtmata selgitada, et ma põgenesin peitu, et läbi kogu parkla jälitas mind võõras ja et lõpuks oksendasin oma kingadele.
„Mida sa siin tegid?” ei jätnud ta järele. Nadia müksas teda küünarnukiga ja osutas pilguga maha mu jalgade juurde. Kristen tegi grimassi, nähes asitõendit, mis oli sillutisel laiali nagu ümberläinud värvipott. „Oh, Aimée,” oigas ta.
Mu põsed õhetasid ja ma langetasin pea. Lugesin enda käes olevat nimekaarti.
LACY SAUNDERS
SENSITIIVNE NÕUSTAJA, KONSULTANT JA KURITEGUDE LAHENDAJA
MÕRVAD, KADUNUD INIMESED JA LAHENDAMATA MÕISTATUSED
AITAN LEIDA VASTUSEID, MIDA OTSITE.
Mu sisemust läbis külmavärin. Pöörasin pea Lacy poole. Ta oli kadunud.
„Mis see on?” küsis Nadia.
Ulatasin talle nimekaardi ja ta pööritas silmi. „Jummel, sind ajavad juba hulluarstid taga?”
„Kes?” Kristen piilus üle Nadia õla.
Nadia voltis kaardi ruttu kokku ja pistis oma käekotti. „Ära ole naiivne, Aimée. Inimesed kasutavad sind ära.”
„Kes seda teha tahab?” küsis Kristen. „Mis sel kaardil on?”
„Mitte midagi, mis vääriks Aimée aega.”
Nadial on õigus, arutasin ma mõttes. Lacy on napakas. Milline jultumus mulle täna läheneda. Võib-olla luges ta ajalehest matuseteateid.
Kristen põimis oma käsivarre minu käe ümber. „Tule, kallis. Viime su kalmistule. Otsime su vanemad üles ja ütleme, et sa tuled koos meiega. Nick ootab auto juures.”
Nick. Kristeni mees. Jamesi parim sõber. James.
Lasin Kristenil end kaasa vedada. „Ma kavatsesin jalgsi koju minna.”
Ta silmitses mu kümne sentimeetri kõrgusi kiilkontsi ja kergitas piiratud kulme. „Muidugi oli sul see kavatsus.”
Pärast matuseid pani Nick meid minu maja juures maha. Kristen ja Nadia sisenesid minu kannul. Peatusin esiku ja meie kolme magamistoaga bangalo eestoa vahelisel lävel. Seal olid karamellivärvi nahktugitoolid ja pruunikashall šenillsohva. Lameda ekraaniga teler pähklipuust kapis, mille uksed olid lahti viimasest korrast, kui ma seda vaatasin, ei tea millal. Kolm Jamesi raamitud maali kaunistasid seina ukse kõrval seisva puhvetkapi kohal.
Kõik oli alles peale mehe, kes siin elas.
Viskasin võtmed ja väikese käekoti puhvetkapi peale.
Nadia läks läbi sööginurga kööki, kontsade klõbin parketil kaikus läbi maja. „Kas tahad midagi juua?”
„Teed palun.” Libistasin kingad jalast, sirutasin ja venitasin varbaid.
Nadia võttis välja kannmikseri. Ta kühveldas sügavkülma kandikult jääkuubikuid ja puistas kannu. Need ragisesid, puudutades kannu soojemat pinda.
„Aga midagi kangemat?”
Kehitasin õlgu. „Miks mitte. Ükskõik mida.”
Kristen vaatas üles kohvilauakese juurest, kus ta kingad jalast võttis, ning kortsutas kulmu. Ta vajus kaminale kõige lähemal seisvasse nahktooli ja keris jalad enda alla. Kui läksin oma magamistuppa, tundsin endal tema pilku.
Läksin otse seinakapi juurde, mida me Jamesiga ühiselt kasutasime, ja avasin nikerdatud uksed. Minu rõivad rippusid tema ülikondade kõrval. Kõik mustjashallid, mustad või tumesinised. Mõni peenetriibuline, kuid enamasti ühevärvilised. Võimuülikonnad – nii ta neid kutsus. Täiesti erinevad ruudulistest särkidest ja teksadest, mida ta kodus kandis.
Tema rõivaid üle vaadates oleks võinud arvata, et need kuulusid kahele eri inimesele. mõnikord oligi mul tunne, et ma elan kahe erineva mehega. Mees, kes töötas Donato Ettevõtteis, oli formaalne ja viisakas võrreldes vaba vaimuga kunstnikuga, kel olid käised üles kääritud ning küünarvarred täis värviplekke.
Armastasin neid mõlemaid.
Surusin nina ta sinise lemmiksärgi varruka vastu ja hingasin sisse. Sandlipuu ja rikkalik ambra, tema Kölni vesi, natuke tärpentinihõngu maalitarvete puhastamisest. Ta kandis seda särki viimasel korral, kui ta maalis, ja ma nägin teda suletud laugude tagant, õlalihased luitunud sinise puuvillriide all liikumas, kui ta pintslitõmbeid tegi.
„Kas tahad rääkida?” küsis Kristen tasakesi mu selja taga.
Raputasin pead, sidusin vöösõlme lahti ja võtsin kleidi seljast. See libises alla ja vajus ümber jalgade. Pistsin käe kappi, võtsin Jamesi särgi ja oma keskkooliaegsed dressipüksid ning tõmbasin need selga. Särgist õhkus minusse soojust. Nagu James kaisutaks mind, kui tundsin riidekangast seljal.
Ma ei unusta sind kunagi, Aimée.
Mu süda pragunes veel rohkem. Nuuksatus tõusis kurku.
Parkettpõrand mu selja taga kriuksus ja voodi kägises. Sulgesin kapiuksed ja vaatasin Kristenile otsa. Ta oli toetanud selja vastu voodi otsapaneeli ja tõmmanud ühe padja sülle. Jamesi padja.
Mu õlad vajusid longu. „Ma tunnen temast puudust.”
„Ma tean.” Ta patsutas enda kõrval olevat kohta.
Ronisin üle voodi ja panin pea ta õlale. Tema toetas põse mu pealaele. Olime nõnda istunud sellest ajast peale, kui ma olin viiene, liibunud teineteise vastu ja sosistanud saladusi. Ka viimasel kahel kuul olime palju nõnda istunud. Kristen oli minust kaks aastat vanem ja minu kui üksiku lapse elus täitis ta õe rolli. Ta pani mulle käe ümber õlgade. „Sul läheb kergemaks. Minu sõna selle peale.”
Pisarad hakkasid uuesti voolama. Kristen otsis öökapilt käsikaudu pabertaskurätte. Haarasin mitu tükki ja nuuskasin. Ta lükkas niisked lokid mu meelekohalt kõrvale ja võttis ka endale taskuräti, millega tupsutas oma silmanurki. Kostis vesine naerukõhin ja ta naeratas. „Me oleme täiesti jamas, eks ole?”
Varsti läksime Nadia juurde kööki ja jutustasime Margaritasid juues lugusid sellest, kuidas me koos Jamesiga üles kasvasime. Mitme tunni ja liiga paljude kokteilide järel vajus Nadia sohvale ning mõne sekundi pärast hakkas norskama. Kristen magas juba minu voodis. Tundsin end pimedas majas üksikuna, ainus valgus tuli küünaldest, mille Kristen oli varem süüdanud. Tõstsin Nadia jalgu ja heitsin samuti sohvale, võttes ta jalad oma sülle. Kell oli kümme ja ma oleksin pidanud olema Jamesi käte vahel pulmapeo tantsupõrandal, kus ta oleks mind õrnalt juhtinud meie lemmiklaulu „Meie kaks” helide saatel.
Nadia ümahtas, nihkudes sohval. Ta tõusis püsti ja läks külaliste magamistuppa, vedades pleedi enda järel.
Pöörasin end temast vabanenud kohale ja lasin mõtetel uidata. Mõtlesin Jamesist ja sellest, miks ta läks siis Mehhikosse. Miks ta ei võinud oodata või lasta Thomasel kliendiga tegelda? Thomas oli Donato Ettevõtete peadirektor ning firma mööbli impordi- ja ekspordioperatsioonid olid tema töö – Jamesi kui finantsdirektori kohuseks oli raamatupidamisel silm