Armastuse meri. Барбара Картленд

kuningannaga.”

      „Kuninganna leinab ikka veel oma kolmkümmend aastat tagasi surnud abikaasat. Tead isegi, kullake, ma ei mõtle endale, vaid sinule.”

      „Sa mõtled liiga palju minule,” kurtis Lexia. „Kuid mina, nagu sa isegi, tahan elada oma elu endale meelepärasel moel.”

      Isa vaatas Lexiale mõtlikult otsa.

      „Mida see tähendab?”

      „See tähendab, et mind ei saa abielluma sundida. Kavatsen endale ise abikaasa valida, kui mul teda üldse vaja on.”

      „Kui sul…? Mis jutt see on? Naine peab abielluma. See on nii ette määratud.”

      „Võib-olla igatsen mina teistsugust saatust. Tead, isa, Ameerikas kohtasin ma tütarlapsi, kes tahtsid elada oma elu, mitte aga olla lisaratas mõne mehe elus.”

      „Mida varem sa sellise jutu lõpetad, seda parem,” plahvatas isa. „Milleni see elu siin ilmas küll viib. Hästi kasvatatud noor naine ütleb selliseid asju… „

      „Oh, ma ei ole hästi kasvatatud,” õrritas Lexia. „Tead, millal ma kõige õnnelikum olin? Kui me elasime Arizonas, rantšos, kus ma õppisin hobuse seljas sadulata ratsutama ja lassoga kariloomi püüdma. Ossa, küll see oli alles lahe!”