Henriettal ei tulnud ta kiri meelde enne, kui külalised olid lahkunud ja patsiendid teed jõid. Palatis oli peaaegu vaikus, vaid kaks õde hoidsid patsientidel silma peal, aga ülejäänud töötajad olid ka ise läinud teed jooma. Legg oli lahkunud kell pool kolm ja pidi tagasi olema pool seitse ning Henrietta välja vahetama. Naine vaatas aknast halli, sünge jaanuarikuu õhtupoolikule omast ilma, püüdes otsustada, kas ta läheb õhtul vara magama – see oleks tore, mõtles ta, tõmmates Kardexi enda poole, ning alustas siis päevaraportiga, et Legg saaks hiljem oma sissekanded teha. Ent Florie, palatiteenija, tuli sisse, teekruus käes; see oli hea vabandus paar minutit vabaks võtta, ütles Henrietta endale, ja sel hetkel meenus talle kiri.
Ta avas selle ilma suurema huvita ja võttis lonksu teed, enne kui lugema hakkas. See oli advokaadibüroolt ja teatas, et ta tädi, preili Henrietta Brodie, oli nädal tagasi surnud ja testamendi järgi pärib tema ainsa sugulasena tädi kinnisvara Hollandis North Brabantis Gijzelmorteli külas aadressil Dam 3, koos kõige maja juurde kuuluvaga, samuti raha, mis jääb järele peale pärandimaksu. Kirjale oli alla kirjutanud Jeremy Boggett, kes palus teda esimesel võimalusel minna firmasse Messrs Boggett, Payne, Boggett and Boggett.
Henrietta luges kirja teistki korda läbi, vaatas paberi tagaküljele ja ümbrikusse, et olla kindel, ega tal ei jäänud midagi tähele panemata, pani selle seejärel lauale ja jõi teed edasi. Ta esimene reaktsioon oli, et ilmselt näeb ta und, ja seejärel, et küllap on see mingi eksitus. Tõsi, tal oli küll tädi Henrietta, sugulane, keda ta polnud kunagi näinud ja keda ta vanemad, kui nad olid elus, polnud kunagi maininud. Ta oli arvanud, et tädi on juba aastaid surnud, ta ei teadnud, kus ta elab, ega üldse mitte midagi temast. Ta valas endale teise tassi teed ja tõstis telefonitoru; erakõned polnud haiglas lubatud, aga praegu võis seda reeglit murda, selles oli ta kindel. Ta helistas numbrile, mis kirjas seisis, tegelikult uskumata, et keegi vastab – aga vastati; tarmukas naisehääl uuris, kuidas ta saaks aidata, ja kui Henrietta küsis ebakindlalt, kas ta võiks härra Jeremy Boggettiga järgmise päeva hommikul kohtuda, ja ütles oma nime, paluti teda oodata. Mõne minuti pärast vastas vanem mehehääl ja kinnitas, et tal oleks väga hea meel kohtuda Henriettaga esimesel võimalusel, ja küsis, kas talle kell kümme sobiks.
Henrietta pani toru hargile ja luges kirja veel kord läbi ning ta peas tormasid ringi elevil mõtted. Oma maja – ta võib minna ja seal olla... ja raha ka, ilmselt piisavalt, et ta saaks mõneks ajaks oma tööst loobuda. Pealegi, ta võib alati teise töö leida, kui raha saab otsa. See väljavaade oli ahvatlev – eks ta kuuleb, mida advokaadil talle on öelda, ja läheb siis oma ülemuse preili Brice’i jutule. Praegu oli aga vaja tööd teha. Ta pani kirja taskusse ja tõmbas Kardexi enda poole.
Järgmisel päeval polnud tal vaja enne kella ühte tööle minna, niisiis oli tal piisavalt aega advokaadibüroos käia, kusagil kohvikus einestada ja õigeks ajaks kohale jõuda. Kuna oli kena hommik, ehkki külm, ja tal oli palju aega, läks ta jalgsi selle pool tundi, mis kulus haiglast Lincoln Inni minekuks. Advokaadibüroo Messrs Boggett, Payne, Boggett and Boggett asus kitsa georgiaanliku hoone ülemisel korrusel. Henrietta ronis trepist üles, kiri pihku pigistatud nagu talisman, ilma et oleks seda ikka veel päriselt uskunud.
Aga see oli tõsi. Härra Jeremy Boggett, kes oli kindlasti seeniorpartner, nagu Henrietta arvas, sest mees oli valgete juuste ja vuntsidega ning väga vana, pakkus talle istet ning asus Henrietta tädi testamenti ette lugema.
Tädi maja kuulus nüüd Henriettale. „Mõnus majake, preili Brodie, aga väike – muidugi möbleeritud ja väga väikeste ülalpidamiskuludega.” Mees vaatas Henriettat üle prillide ja naeratas. „Teie tädi kirjast, mille ta saatis mulle just enne oma surma, lugesin välja, et teil pole teisi sugulasi, mistõttu on eriti tore, kui teil on oma kodu, ehkki te võite sellega muidugi teha, nagu soovite. Võib-olla maha müüa?”
Henrietta raputas pead. „Oh ei – see on küll viimane asi, mida ma teha tahaksin. Mul pole olnud eriti palju aega selle üle järele mõelda, aga mulle meeldiks mõneks ajaks sinna minna – elama.”
Mees heitis pilgu paberitele, mis tal käes olid. „Muidugi on see võimalik. Ma ei tea, kui hästi te olete rahaliselt kindlustatud, preili Brodie, aga nii palju kui ma hetkel võin öelda, jättis teie tädi teile vaid väikese rahasumma – umbes kuussada naela –, mis antakse teile välja esimesel nõudmisel.”
See tundus suurepärane. Isegi tänapäeval, kui ta on kokkuhoidlik, saaks seal elada üpris kaua – üüri pole vaja maksta ja kui raha otsa saab, võib ta alati jälle töö leida ja maja välja üürida. „Kas seal on lisakulutusi?” küsis ta. „Maksud ja muud sellised asjad,” lisas ta.
Härra Boggett uuris veel kord pabereid. „Muidugi, aga maja on külas ja maksud on madalad, ma kujutan ette, et aastas kulub ehk viiskümmend naela.”
Henrietta tegi peas kiireid arvutusi. Tal oli natuke raha kõrvale pandud, ta oli noor ja tugev ning võis alati tööd leida, kui vaja. Ta tõmbas hinge ja naeratas mehele. „Teate, ma arvan, et lähen elan mõnda aega seal – kui mulle väga meeldib, siis jäängi ehk sinna – siin ei hoia mind miski kinni.”
Mees noogutas nõustuvalt. „Ma arvan, et teie otsus oleks te tädile palju rõõmu valmistanud.” Ta võttis prillid eest ja puhastas neid. „Sellest on tükk aega möödas, kui ma viimati preili Brodiega kohtusin, ta läks palju aastaid tagasi Hollandisse elama, aga kirjutas alati väga võluvaid kirju.” Mees köhis. „Mul oleks hea meel teid igati aidata, preili Brodie. Maja on väike ja ma ajan asjad Hollandi ametivõimudega korda, see kõik ei tohiks võtta aega rohkem kui mõne nädala. Ehk teataksite mulle, millal soovite minna, ja ma annan endast parima, et kõik oleks selleks ajaks korras. Raha on loomulikult Hollandis. Ma eeldan, et soovite jätta selle sinna, kus see on – panka.”
„Jah, palun. Ma saan selle välja võtta?”
„Jah, ma korraldan nii, et esitate kirja pangajuhatajale. Kas te hollandi keelt oskate?”
„Ma loodan, et seal ehk keegi oskab inglise keelt? Küllap ma õpin hollandi keelt, kui seal olen.” Ta vaikis hetkeks. „Ega mu tädi mulle kirja ei jätnud või midagi – midagi muud?”
„Ma kardan, et mitte. Ta oli teid näinud vaid korra või paar. Ma arvan, et kui olite imik, aga tundub, et ta oli teisse siiski kiindunud. Veri on paksem kui vesi.”
Võib-olla oli ta tädil hea meel, et sai kellelegi oma kodu jätta. Henrietta sai äkki aru, et tal endal pole kedagi.
Olles liiga elevil, et midagi süüa, jõi ta vaid kohvi, tegi uhke liigutuse ja võttis takso ning sõitis tagasi St. Clementi haiglasse ja läks kohe preili Brice’i juurde. Oli ebaharilik, et keegi tahtis preili jutule pääseda nii lühikese etteteatamisajaga, ja kontoritöötajatest õed tahtsid talle kohtumise määrata järgmiseks päevaks. Aga Henrietta, kes oli nüüd ülevas meeleolus, sest ta oli naine, kellel on oma maja, ehkki väike, ja raha, ehkki vähe, keeldus sellest. Ta astus preili Brice’i kabinetti, olles elevusest pisut tasakaalutu ja nähes seetõttu kaks korda ilusam välja kui tavaliselt.
Preili Brice pilgutas oma palatiõe vapustavalt hea välimuse peale silmi, soovides, et ta ise oleks sama ilus, ja päris, mis pakilist on Henriettal rääkida.