Stacy haistis värsket tsitruselist lõhnavee hõngu ja ta kuklakarvad tõusid püsti. Ilma tagasi vaatamata taipas ta, et Franco on otse ta selja taga. Kui ta oli end tolle võimsa mehelikkuse vastu kindlustanud, pöördus ta ümber.
„Mademoiselle?” Mees hoidis patust pala kõrgel. Mida muud oleks naine teha saanud, kui võtta ühe ampsu? Ta hambad vajusid tumedasse šokolaadi ja tordikirssi. Ta silmad sulgusid ja ta summutas mäludes mõnuoige. Oo, mu jumal! Nämm, nämm, nämm.
Kirsimahl nirises mööda Stacy lõuga alla, kuid enne kui ta selle oleks ära jõudnud pühkida, püüdis nire kinni Franco pöial ja vajutas selle ta huultele. Teades, et ta ei peaks, kuid võimetu mõtlema, et ta peaks seda vältima, Stacy neelatas ja tõmbas siis oma keeleotsaga üle huulte. Selgelt mehelik maitse, mis segunes kõige rikutumalt sulni šokolaadi omaga, mida ta eales maitsnud oli, täitis ta sellise seksuaalse erutusega, mille sarnast ta ei olnud oma elus veel kordagi kogenud.
Ta tõmbas nina kaudu sisse õhusõõmu ja võitles, et tugevdada oma vankuma löönud kaitsevalle. Enne, kui ta jõudis vabandada ja jalga lasta, tõstis Franco ta suu juurde teise pooliku maiust. Stacy proovis ta puudutust vältida, kuid mehe pöial haaras ta alahuulest, ja siis, ilma et oleks naise silmist pilku pööranud, viis ta sõrme enda suhu ning lakkus järelejäänud maiuse ainsa aeglase keeletõmbega oma nahalt.
Naise pulss hüples. Klõmps. Ilmne võrgutamine. Šokolaad tabas ta kõhtu nagu purunev pall, ja iha Franco silmis valgus temast üle nagu kuumalaine, tugevdades tema sees toimuvaid tormakaid reaktsioone.
„Mademoiselle, kas me läheme sööma?” mees pakkus viisakalt naisele oma käsivart.
Ei olnud mingit võimalust temaga mitte lõunale minna. Franco Constantine oli liiga… liiga… liiga täiuslik. Liiga veetlev. Liiga usaldusväärne. Ja tema välimuse järgi otsustades oli ta naise jaoks liiga rikas. Ta ei saaks end siduda nii võimsa mehega. Kui ta seda teeks, siis kordaks ta oma ema vigu ja kulutaks selle eest tasumiseks kogu oma ülejäänud elu.
Ta taganes väljapääsu poole. „Ma palun vabandust. Mulle meenus, et mul on… kleidiproov.”
Ta lükkas poe klaasukse lahti ja põgenes.
Stacy tormas luksuslikku nelja magamistoaga katusealusesse sviiti, mida ta jagas Candace’i, Amelia ja Madeline’iga viietärnilises Hôtel Reynardis. Oli eeliseid, kui su sõbranna abiellub hotelliketi omaniku pojaga.
Kõik kolm naist vaatasid puhkenurgast tema poole.
„Miks sa nii ruttu tagasi tulid?” küsis Candace.
„Miks sa heitsid mu selle mehe ette?” sisistas Stacy.
Candace torkas vastu: “Stacy, mida ma sinuga pean peale hakkama? Franco on sinu jaoks sobilik, ja teie vahel tekkinud säde oleks poele peaaegu et tule otsa pistnud. Sa oleksid pidanud temaga lõunale minema. Kas sa tead, kes ta on? Ta perele kuulub Midas Chocolates.”
„See pood?”
„Maailmakuulus kompanii. Godiva võistleja number üks. Meil on pood Charlotte’is. Franco on kogu kupatuse tegevdirektor ja üks Vincenti parimaid sõpru. Ta paistab olema üsna isuäratav.”
Selles polnud mingit küsimust. „Ma ei otsi puhkuseromaani.”
Madeline, varastes kolmekümnendates medõde, raputas näolt oma pikad tumedad lokkis kiharad. „Siis jäta ta mulle. Enne kui sa saabusid, jäi meile Candace’i jutust mulje, et Franco on väga seksikas. Ilma tülika lõputa lühike kirglik seiklus kõlab kutsuvalt, ja ma ei pea muretsema mahajätmise pärast, sest pärast pulmi oleme me nii või teisiti läinud.”
Puhkuseromaan. Stacy ei võinud endale ette kujutada, et ta intiimsuhetest niivõrd möödaminnes rääkida võiks. Intiimsus muutis ta haavatavaks, mis oli ka põhjus, miks ta seda 99 protsendil juhtudest vältis. Tema rändurielus polnud ette tulnud ühtegi sõprussuhet, mis oleks kestnud rohkem kui paar kuud, enne kui Stacy oli kolm aastat tagasi kohtunud Candace’iga tolle arveid revideerima, kui suur raamatupidamisfirma, kus Stacy töötas, oli ta määranud tegelema Candace’i juhtumiga. Sõprus oli talle uus kogemus, mis Stacyle meeldis, isegi kui ta tundis end vahel nende kolme haiglatöötaja seas musta lambana. Madeline ja Amelia olid Candace’i sõbrannad, kuid Stacy lootis, et enne, kui nad Monacost ära sõidavad, saavad nad ka tema omadeks. Sest kui Candace sõidaks pärast pulmi ära, ei jääks Stacyle mitte kedagi. Jälle.
Kuid mõte Madeline’ist Franco seltsis tekitas Stacys ebamugavust, mis oli täiesti naeruväärne, arvestades asjaolu, et ta oli veetnud mehe seltskonnas vähem kui kümme minutit ja tal ei olnud temale mingit õigust. Ei, midagi sellist ta ei tahtnud. Kas ta peaks alustama puhkuseromaani? Ei. Kindlasti mitte. See ei olnud lihtsalt tema ettevaatlikule loomusele kohane.
„Niisiis, kas ta on seksikas?” küsis Amelia, kes oli sõbrannade seas üks säravate silmadega romantik.
Naiste nägudest võis Stacy lugeda, et nad ootavad vastust. Kuid millist? Ta ei vallanud naiste klatši. „Jah. A-aga ohtlikul moel.”
„Ohtlikul?” kordasid kolm naist kooris nagu papagoid, ja seejärel küsis Candace: „Kuidas nii? Minule tundus Franco väga kultuurse ja viisakana.”
Mitte ükski neist naistest ei teadnud Stacy lapsepõlvest midagi. Ja ta ei tahtnud rääkida selle häbiväärsetest üksikasjadest. Mitte praegu. Mitte kunagi. Sellest ajast saadik, kui Stacy sai kaheksa-aastaseks, oli ta teadnud, et nad põgenevad emaga pidevalt millegi eest, kui nad iga kord oma asjad kas kokku pakkisid või mitte ja teise linna kolisid. Stacyl ei õnnestunud teada saada, mille või kelle eest enne, kui oli juba liiga hilja.
Ta summutas eneses iiveldustunde, mis talle kurku kerkis. „Franco Constantine’ist õhkub võimu ja raha. Kui asjad sinu ja tema vahel ei sujuks, siis oleks tal võimalik sind kätte saada, kuhu sa ka iganes ei jookseks.”
Naised ei teinud ta vastuse peale teist nägugi. Kuid Stacyle avaldasid need suurt mõju. Tema isa oli olnud jõukas mees. Kui ta kohtles oma naist halvasti, siis olid võimuesindajad sellest mööda vaadanud, ja kui naine oli jalga lasknud, siis kasutas mees oma mõjuvõimu, et ta kannul püsida. Kättemaksuks oli tal kulunud üksteist aastat.
Rikkad, mõjuvõimsad mehed muutsid reegleid oma vajaduste järgi ning pidasid end seadusest kõrgemal seisvateks. Seetõttu tegi Stacy kõik, et seesugustest eemale hoida.
Franco Constantine’i koht oli ilma kahtlusteta Välditavate nimekirjas.
Franco piidles Stacy Reevest kasiino teisest otsast. Naine sobis tema kavatsustega suurepäraselt, ta oli täpselt see naisetüüp, keda ta isa oli kirjeldanud. Ja ta saab selle naise. Mida see ka maksma läheks. Naistega kaasnes alati kulusid. Küsimus oli, kas naine seda väärt on.
Ilma ühegi kahtluseta.
Oma kolmekümne kaheksa aastases elus ei olnud varem ükski teine naine talle säärasel moel nii kiirelt sisse pugenud. Isegi mitte ta endine naine. Hetkest, mil ta pilk oli ristunud Stacy elavate silmadega täna hommikul, mil ta oli soovinud, et naine vaataks teda samal moel, nagu ta šokolaadi silmitses. Aplalt.
Kontrast naise lihtsa kleidi, mida ta kandis tagasihoidlikult nagu mingit ürpi, ja nende näljaste silmade vahel äratas mehe tähelepanu. Naise keele puudutus ta sõrmel oli talle elektrilöögi andnud. Kui naine oli suutnud teda üles ärritada niivõrd kerge liigutusega, ei suutnud ta ära oodata kogemust, mida annab intiimsem kohtumine.
Kiire kõne Vincentile oli talle andnud mademoiselle Reevesi kohta mõned vajalikud üksikasjad ning kinnitanud veendumust, et naine vastas ta vajadustele. Jah, oleks väga lõbus mängida sama mängu mis isagi.
Franco tellis kaks klaasi šampanjat ja suundus naise poole. Too seisis Café de Paris’ ruletilaua juures, jälgides kolme naist, kellega ta saabunud oli, kuid ise ta mängus ei osalenud. Muide, sellest hetkest saadik, kui ta pool tundi tagasi saabunud oli, polnud ta teinud