Võõrik. Kristina Ruder

polnud just parim koht maandumiseks.

      „Kas teil tõesti ei ole rohkem midagi süüa?!“ kaebles ja hüüdis korraga see isehakanud kummaline linnutaoline tegelane.

      Bert ja Bella hakkasid midagi nagu ütlema, kuid siiski ei suutnud oma sõnu välja öelda. See oli nagu kokutamine, sõnade otsimine, üllatus ja arusaamatus korraga, mis pigem taandusid tagasi vaikusesse.

      Võõrik sirutas, ajas oma omapärasel kehal olevad tiivad laiali ja nuusutas ringi: „Ma tunnen mingit haisu.“

      Bert püüdis ka ninaga tähelepanelikult õhku sisse tõmmata, et aru saada, millest Võõrik räägib, Bella vastas aga kohe teadlikult: „Ja-jah. See on Berti isa. Ta jõudis koju, suitsetab hetkel maja ees ja aknast tuleb suitsuhaisu sisse. See on suitsuhais.“

      „Suitsetav isa! Appi! Mees hävitab end ise?! Ja teie lihtsalt ahmite seda suitsu sisse vabatahtlikult ja sõnakuulelikult?! Siis te pole ju enam maits … terved!“

      „Bert! Hei! Jõudsin just koju! Hei!“ klõbistas isa ukse juures võtmega ja oli kuulda, kuidas ta võtab kingi jalast.

      Hetkel, kui Bert midagi vastama hakkas, ajas Võõrik oma tiivad ootamatult kuidagi ülisuureks, lehvitas üle nende peade nii, et korraks muutus kõik pimedaks ja …

      ISA

      „Bert. Hm. Polegi kodus. Kuulsin nagu küll midagi. Vanadus, vanadus, jah, arvatavasti. Hm. Tahtsin lihtsalt öelda, et lähen sõbraga malet mängima. Olgu. Kirjutan paberile, siis saab ta järele tulla, kui soovib.“

      Isa võttis paberi ja pliiatsi poja kirjutuslaualt ja kirjutas:

      Bert : )

      Olen vana Tomi juures, teeme paar ringi malet.

      Kui tahad vanadele ära teha, ühine meiega.

      Paps

      Isa vaatas kirja ja muigas: „No eks näis, kes kellele ikka pähe teeb.“