Suu kuivab. Ta sirutab käe veiniklaasi järele ja tühjendab selle. Seejärel hüüab ta kelnerit, kärsitult.
„Halloo! Kas ma saaksin suure klaasi piima. Mul tuli järsku selline janu.“
TOONA
HEIVIDE, GOTLAND, 1979
„Igaühele üks klaas. Ja ei mingit nääklemist.“
Väikesed käed haarasid punavalgest piimapakist, mille Elin just männipuust lauale asetas. Kaks kätepaari, küünealused mullased. Elin püüdis tetrapakki nende käest ära võtta, kuid vennad tõukasid ta jõuliselt küünarnukkidega eemale. Nad rääkisid läbisegi.
„Mina tahan enne.“
„Sa võtad liiga palju.“
„Anna siia!“
Range hääl kajas valjusti üle riidlemise.
„Aitab nääklemisest, ma ei jaksa enam. Kõige vanem võtab kõigepealt. Te teate reegleid. Igaühele kaks detsiliitrit. Kuulake Elini sõna!“
Marianne seisis, selg nende poole, tööpinna kohale kummardunult.
„Kuulsite nüüd. Kuulake ema sõna.“ Elin tõukas Eriku ja Edvini karmikäeliselt eemale. Poisid kukkusid köögisohvalt maha, laskmata lahti piimapakki, millest nad kramplikult kinni hoidsid. Kõik jäi täiesti vaikseks, kui nad ühe pruuni portselantaldriku kaasa vedasid. Nagu oleks õhk ühtäkki paks ja aeg peatunud. Järgnev klirin ja plärtsatus, kui kõik põrandal maandus, vallandas möirge, mis otsekui lõikus läbi õhu.
Seejärel vaikus ja suured silmad.
Üle linoleumpõranda valgus valge piimaloik, tilkus laualt maha ning valged nired tegid endale mööda rohmakaid lauajalgu teed. Ja siis veel üks röögatus. Selles karjes peituv viha lõhestas kogu toa.
„Kuradi tattninad, seda te just olete. Välja! Välja mu köögist!“
Elin ja vennad lahkusid kõhklemata, nad tormasid uksest välja põiki üle õue, saateks sajatused, mis täitsid endiselt kõik kööginurgad. Nad tõmbusid laudaseina vastas ühe kolahunniku taga kössi, tihedalt üksteise vastas.
„Elin, kas me nüüd ei saagi süüa?“ Vendadest noorem sosistas murduval häälel.
„Varsti ta rahuneb, Edvin, sa tead seda. Ära muretse. See oli minu süü, et taldrik katki läks.“ Elin paitas hellalt ta pead, kiigutades teda enda vastas.
Viimaks lasi ta oma vendadest lahti. Ta tõusis püsti ja läks ettevaatlikul sammul tagasi maja poole. Ta nägi ema küürutamas ja kogu majas kleepuvaid portselanitükke põrandalt üles korjamas, seda, kuidas ta need ükshaaval nimetissõrme ja pöidla vahel üles noppis. Kildude kuhi ta teises käes kasvas pikkamööda.
Köögiuks oli praokil, see kriuksus tugeva tuule käes lengerdades. Vihmaveetorust tilkus vett. Silk-solk. Elin kuulatas tähelepanelikult helisid. Majas oli vaikne. Marianne jäigi kükakile, pea longus ka veel siis, kui kõik killud olid kokku korjatud. Blanka nuuskis ta ees põrandat, limpsides mahaaetud piima. Marianne’il oli koerast ükskõik.
Elin valmistus sisenemiseks. Kuid ühtäkki tõmbus küürus kogu sirgeks. See liigutus pani Elini südame võpatama. Ta pööras ringi ning jooksis vendade juurde tagasi. Kiiresti üle kruusa, kannul järgmine röögatus. Ta kükitas virna taha. Marianne tormas ukse juurde ja heitis killud kui teravad mürsukillud üle õue.
„Jääge sinna, kus te olete, ma ei taha teid enam näha! Kuulsite? Ma ei taha teid enam näha!“
Killud said otsa. Marianne keerutas ringi ja otsis lapsi. Elin tõmbus kägarasse, pani käed ümber vendade, lubas neil peita pead vastu oma kõhtu. Nad julgesid vaevu hingata, kuulatasid tähelepanelikult igat väiksematki liigutust.
„Sellel kuul enam süüa ei saa. Kuulsite? Ei mingit sööki. Kuradi jõmpsikad! Kuradi tattninad!“
Käed vehkisid ikka õhus, kuigi polnud enam kilde, mida visata. Elin jälgis teda jõuetult avaustest sodihunniku vahel. Vana mööbel, lauad, peenrakastid ja muu, mille oleks pidanud juba ammu ära viskama, kuid mis olid hunnikusse jäänud. Lõpuks pööras Marianne ringi ja läks majja tagasi, käsi rinnal, nagu oleks südamesse valu löönud. Köögiakna kaudu nägi Elin, kuidas ema käekotis ja köögisahtlites tuhnis, kuniks leidis otsitu. Sigareti. Ta süütas selle, tõmbas sügavaid mahve ning puhus suitsurõngaid lae poole. Täiuslikke ümmargusi rõngaid, mis muutusid ovaalseteks, lagunesid siis suitsupilveks ning haihtusid. Need rõngad rahustasid teda, Elin teadis. Kui alles jääb vaid koni, viskab ta selle kraanikaussi ja siis on kõik möödas.
Nad istusid vendadega veel hetke paigal. Tihedasti kokku hoides. Edvinil pea maas. Ta lõikus mingi pulgaga maapinda ning joonistas kriipse ja ümmargusi ringe. Elin istus vaikselt, pilk majal. Kui Marianne lõpuks pärast pikka ja vaikset ootamist määrdunud köögiakna pärani lahti tegi, ronis Elin välja ja vaatas talle otsa. Naeratas kõhklevalt ja tõstis käe tervituseks. Marianne naeratas aimamisi vastuseks, kuid mornilt, kokkusurutud suuga.
Kõik oli jälle endine. Nüüd oli see möödas.
Aknalaual seisis kaks väikeste närtsinud õitega kuivanud priimulat. Marianne näpistas ära mõned õied, mis olid rohkem longus, ja puistas prügi peenrasse.
„Võite tagasi tuppa tulla. Vabandust. Ma lihtsalt vihastasin pisut,“ hõikas ta. Seejärel keeras ta neile jälle selja. Elin nägi, kuidas ta köögilaua taha istub. Elin kükitas ja korjas maast kive, viskas terve hulga õhku ja pööras käe teisipidi. Üks kivi oli peopessa jäänud, kuid libises sealt minema ning kukkus maha teiste sekka.
„Sa ei saa lapsi,“ narris Edvin.
Elin heitis talle vihase pilgu.
„Jää vakka.“
„Küllap ta ühe saab, üks kivi jäi ju pidama, korraks.“ Erik lohutas.
„Aga kullakesed, kas te päriselt usute, et mingi kivihunnik võib ennustada, mida tulevik toob?“
Elin ohkas ja kõndis maja poole. Poolel teel jäi ta seisma ja viipas vendadele.
„Tulge ka, nüüd hakkame sööma, mina olen näljane.“
Kui nad tagasi kööki jõudsid, istus Marianne sügavalt mõttessevajununa köögiakna ääres. Käes hoidis ta sigaretti, mille otsas oli pikk, maharaputamist ootav tuhasammas. Tuhatoos laual oli täis. Üks koni teise järel oli susatud selle põhja liiva sisse. Marianne’i nägu oli kahvatu, silmad vahtisid tühjusse. Ta isegi ei reageerinud, kui lapsed köögisohvale istusid.
Elin, Erik ja Edvin sõid vaikides. Keeduvorsti, igaüks kaks viilu, ja suurteks klompideks kokku kleepunud külmi makarone. Korralik ports ketšupit aitas need üksteise küljest lahti saada. Klaasid olid tühjad, Elin tõusis püsti, et vett tuua. Marianne saatis teda pilguga. Nägi, kuidas ta kolm klaasi täitis ja need lauale asetas.
„Kas te olete nüüd head?“ Ta hääl oli kärisev, justkui oleks ta alles ärganud.
Elin ohkas, vennad nihelesid tema taga köögisohval.
„Meil läks kogemata maha, emme, see polnud meelega.“
„Ninatarka mängid nüüd?“
Ta raputas pead.
„Ei, ei mängi, aga …“
„Jää vait. Vait. Mitte üht sõna selle kohta enam. Söö oma toit ära.“
„Palun vabandust, emme, see polnud meelega. Meil läks kogemata maha ja see oli minu süü, et taldrik puruks läks. Ära ole Eriku ja Edvini peale pahane.“
„Te tülitsete nii palju, kas te peate tülitsema? Alati. Ma ei suuda enam.“ Marianne oigas valjult.
„Meil pole täna piima