Tina pea käis ringi ja ta tundis, et kael hakkab õhetama.
„Seda on rohkem kui minu nädalapalk, Rick.”
„Tean. Kas ma pole osav?” vastas mees ennast imetledes.
Tina pani käed kokku nagu palvetades ja tõstis need siis huulte juurde. Puhudes õrnalt läbi sõrmede, püüdis ta jääda rahulikuks. „Aga selle rahaga saaksime maksta elektriarve või osta terve kuu toidu.”
„Jessas, Tina! Oled sina alles tüütu.”
Tina lehvitas rahatähti värisevas käes. Ta teadis, et ei ole võimeline loovutama nii suurt summat kihlveovahendajale.
„Kas sa ei saaks seda siiski ise panustada?” palus ta.
„Sina töötad ju tolle neetud kihlveokontori naabermajas, see ei teeks sulle mingit tüli.”
Tina tundis, et pisarad hakkavad torkima, aga otsus oli tal tehtud. Ta võtab raha ja arutab Grahamiga läbi, mida teha. Ta oli Rickilt varemgi panuse tegemiseks raha vastu võtnud, kuid jätnud selle lihtsalt tegemata. Hobune muidugi kaotas ja Rick ei saanud midagi teada. Tina oleks nende võiduajamistega otsekui kümme aastat vananenud, aga seekord oli kõik teisiti. Panused olid palju kõrgemad. Viiskümmend naela, taevas hoidku.
Äkitselt ja täiesti seletamatult tabas teda ärevushoog. Ta tundis, kuidas kuumalaine tõusis varvastest üles kuklani ja hingata oli raske. Magamistoast välja taganedes pomises ta ettekäändeks, et oli jätnud saiaviilu rösterisse, ning jooksis trepist alla kööki. Ta ronis taburetile ja pistis käe kapinurka, otsides kohvipurki, milles oli kogu ta põgenemisraha. Sõrmed kompasid tuttava anuma piirjooni. Ta tõmbas purgi välja ja surus selle vastu rinda. Käed värisesid, kui ta püüdis kaant lahti keerata. Higised peopesad ei lasknud seda teha nii kõvasti kui vaja ja ta kobas ringi nõuderätikut otsides. Viimaks andis kaas järele ning ta piilus sisse. Seal ei olnud mitte midagi muud peale mõne vaskmündi. Ta raputas purki ja uuris uuesti selle sisemust, otsekui võinuksid silmad teda esimesel korral petta.
„Lurjus!” kisendas ta. „Lurjus, lurjus, lurjus!”
Ta hakkas nutma ja nuuksus nii, et õlad vappusid.
„Arvasid, et mu silmad midagi ei näe, mis?”
Tina hüppas taburetilt alla ja märkas ringi keerates, et Rick nõjatub uksepiidale, uus sigaret huultelt ripnemas, seljas üksnes luitunud, teeplekkidega vest ja jalas räpased aluspüksid.
„Sina võtsid raha ära! Kuidas sa võisid? Olen töötanud pikki tunde, et midagi säästa. Mul on kulunud selleks mitu kuud.”
Ta vajus põrandale ning õõtsutas end edasi ja tagasi, klammerdudes ikka veel peaaegu tühja purgi külge. Rick astus lähemale ja tiris ta jõhkralt jalule.
„Võta ennast kokku. Mida sa siis loodad, kui peidad oma mehe eest raha? Milleks sa üldse kogud?”
Et sinust eemale saada, sa joodikust manipuleerija ja kasutu ruumiraiskaja.
„See pidi olema ... üllatus, väike puhkusereis. Arvasin, et see kuluks meile mõlemale ära.”
Rick kaalutles pisut ja lõdvendas siis survet Tina käsivarrele. Ta kibrutas kahtlevalt kulmu.
„Kena mõte. Tead, mida ma sulle ütlen ... kui me nüüd võiduajamistel võidame, siis teeme ühe ägeda puhkusereisi, võib-olla käime ära isegi välismaal.”
Tina noogutas virilalt ja pühkis silmi.
„Mine ja tee ennast korda. Jääd tööle hiljaks. Mina lähen tagasi voodisse. Olen täna täitsa toss.”
Ta jättis suudluse Tina pealaele ja ronis uuesti trepist üles.
Tina seisis üksi keset kööki. Ta ei olnud iialgi oma elus tundnud end nii haletsusväärse ja lootusetuna, ometi oli ta kindlalt otsustanud, et panust ta tegema ei hakka. Need viiskümmend naela kuuluvad temale ja mitte mingil juhul ei kavatse ta neid raisata võiduajamistel, olgu see Grand National või mitte. Ta võttis rahatähed ja toppis need kotti ning heitis siis põgusa pilgu nimele, mille Rick oli kirjutanud papiribale.
Red Rum.
Parem oleks, kui sa ei võidaks, sa närukael.
Poe juurde jõudnud, õngitses Tina käekotist võtmed. Vaatamata poeuksel olevale sildile, mis palus inimestel mitte jätta trepiastmetele kotte kasutatud riietega, oli keegi seda siiski teinud. Tinale tundus mõeldamatu, et mõni hakkaks varastama heategevuseks annetatud riideid, aga seda oli siiski mitmel korral juhtunud. Isegi neil süngetel streikide ja elektrikatkestuste aegadel, mis kaasnesid majanduskriisiga. Oli üllatav, kui madalale võivad mõned inimesed langeda. Ta vinnas koti õlale, keeras ukse lahti ja astus sisse. Isegi veel nüüd, pärast kaht aastat siin töötamist, pani selle paiga lõhn teda nina kirtsutama. Kasutatud rõivastel oli oma eriline odöör. Ja see oli samasugune igas heategevuspoes või odavmüügipaigas. Naftaliinipallikesed segunenult liisunud higi ja küpsisepuruga.
Tina pani sel hommikul juba teist korda veekannu pliidile ja tegi siis koti lahti. Ta tõmbas välja vana ülikonna ning hoidis seda ülal, et lähemalt silmitseda. Ülikond oli tõesti väga vana, aga uskumatult hästi õmmeldud ning tundus igati kvaliteetne. Mitte kunagi varem polnud talle midagi sellist kätte juhtunud − ebatavalist rohekat värvi peenikese kuldniidikiuga täisvillane kangas.
Uksekell helises ja vaatlus jäi pooleli.
„Kena ülikond, hm ... põnev värvitoon. Pole ime, et sellest lahti tahetakse saada.”
See oli Graham naabermaja kihlveokontorist.
„Hommikust! Üllatav, et sul on täna aega tühipaljaks lobisemiseks,” õrritas Tina.
„Ja-ah, mulle on see aasta kõige tihedam päev, aga ma ei kurda,” vastas mees käsi hõõrudes. „Nigel avab, nii jäi mulle paar minutit vabadust.”
Tina embas teda sõbralikult.
„Noh, kena on sind jälle näha.”
„Kuidas siis sina täna elad?”
See oli tagamõttega küsimus. Graham teadis väga hästi Tina kodust olukorda. Ta oli rohkem kui ühel korral teinud arvustavaid märkusi Tina sinikate ja lõhkise huule kohta. Graham oli alati nii hoolitsev ja Tina tundis, et ta hakkab vankuma. Graham võttis tal küünarnukist kinni ja juhtis tooli juurde.
„Mida ta siis seekord tegi?” küsis ta, kergitades Tina lõuga ja silmitsedes uurivalt ta nägu.
„Mõnikord ma lausa vihkan teda, Graham, tõesti vihkan.”
Graham võttis ta oma käte vahele ja silus ta juukseid. „Sa oled ära teeninud midagi palju paremat. Oled kahekümne kaheksa aastane. Sa peaksid nüüdseks olema õnnelikus abielus ja sul võiks olla paar last ...”
Tina tõmbus eemale, ta ripsmetušist määrdunud silmad otsisid mehe omi. „Ega sinust ju appitulijat ei olnud.”
„Mul on nii kahju.” Graham silitas jälle hellalt ta pead. „Räägi mulle, mis juhtus.”
„Sul ei ole selleks aega, tänasel päeval ilmselt küll mitte.”
Aga Tina teadis, et Grahamil on alati tema jaoks aega. Mees armus temasse lootusetult kohe esimesel päeval, kui nad kohtusid. Ka Tina armastas teda, aga kui kallist sõpra ja kedagi, kes oli talle isa eest. Graham oli temast kakskümmend aastat vanem ning pealegi oli tal juba naine ning Tinal polnud kombeks teise naise abikaasat ära varastada.
„Ta tahab, et ma täna panuse teeksin.” Tina nuuksatas ja Graham võttis taskust karge tärgeldatud taskurätiku ning ulatas selle talle.
„Pole siin midagi imestada. Ta on üks mu paremaid kliente. Ja täna algab ju Grand National.”
„Seda ütles temagi. Aga see on midagi muud, Graham. Ta räägib viiekümnest naelast!”
Isegi