Müürideta aed. Tiit Aleksejev

sihikul.

      „Kes need „meie” on?” küsib kiitsakas sõjasulane ja sülitab.

      „Maroni vennad,” vastab halli peaga mees. „Seda rüüd te peaksite ju tundma.”

      Ma ei ole maroni vendadest midagi kuulnud. Aga paistab, et vahid on.

      „Ärge puutuge teda,” ütleb preester ja tema hääl on muutunud. Selles ei ole palve, vaid käsk.

      „Keegi pole veel kedagi puutunudki,” ütleb ammumees.

      „Vaata ta käsi,” uriseb lömmis ninaga sõjasulane.

      „Mul on samasugused,” ütleb preester. „See on palveränd.”

      „Sina oled, kes sa oled. Ma olen sind rääkimas kuulnud,” ütleb kiitsakas. „Aga see mees on vait.” Ta piidleb mind altkulmu. „Loe!” nõuab ta järsku. „Loe maroniitide palvet!”

      Ma vaatan talle silma ja ütlen: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis salaku ta oma mina.”

      „Mida?” küsib sõjasulane kulmu kortsutades.

      „Sest kes kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle. Aamen.” Maroniit teeb ristimärgi ja haarab mu käisest. „Tule, vend.”

      †

      „Kes sa oled?” küsib mu uus tuttav, kui oleme vahid selja taha jätnud.

      „Palverändur,” ütlen.

      „See, kes oma mina salgab?”

      Noogutan.

      „Mina olen isa Secundus.”

      Ma vaikin.

      „Sul on meie rüü, aga sa ei ole üks meist?”

      Ma vaikin endiselt, ma ei taha talle valetada.

      „Kuhu sa lähed?”

      Meile tuleb vastu maani ulatuvas linases rüüs naine, õlal veekann. Tal on juuste ümber triibuline rätik, selle alt heidab ta meile kiire pilgu, lööb siis silmad maha ja kiirustab edasi.

      „Koju,” ütlen.

      Tänavanurgal on kaks räpast poissi, kes toimetavad kivihunnikust väljaulatuva pronkstoru juures. Toru alla kogunenud lombi juurde hiilib kõhn koer ja asub ahnelt vett larpima, silmanurgast meid ja poisse jälgides. Tal on samasugune pelglik pilk nagu kannuga naiselgi, Antiookia pilk. Üks poistest võtab maast kivi, koer põgeneb, kivi tabab seina, põrkab sillutisele, kolksatus kaob lähenevasse kabjaplaginasse.

      Nurga tagant ratsutab välja kaks rüütlit peene kondiga uskmatute ratsudel, nad on krahv Raymondi värvides, üks hobustest libastub märgadel kividel, ratsanik rebib valjaid ja röögatab vihaselt. Tema tumesinise tuunika vööl ripub uhke frangi mõõk. Isa Secundus teeb ta poole ristimärgi, ratsanik tõstab käe, ma ei mäleta teda, aga ma kummardun ja tõmban peakatte näo ette.

      †

      Normannide kvartali ees jään seisma ja pühin laubalt higi.

      Isa Secundus ulatab mulle veelähkri. Joon ahnelt. Päike kütab, kuigi mitte nii halastamatult kui kevadel. See on kummaline aasta, kõik on pea peale pööratud, isegi aastaajad. Maailm vajub ära, mõtlen. Nagu vana rabedaks taotud kell. Üha rohkem mõrasid ja ebakõlasid pronksis, kuni järjekordne löök selle lõplikult purustab. Nagu väljavajunud müür, mis variseb ühtäkki, silmapilgu jooksul. Sest müüri aeg on ümber saanud.

      „Kes on maroni vennad?” küsin.

      „Kristlased.”

      Ma ütlen, et kristlasi on erinevaid.

      „Sa küsid, mitme sõrmega me ristimärki teeme? Vangi langenud vibumehel lüüakse sõrmed maha, kas see teeb temast kohe uskmatu? Me järgime Maroni õpetust.”

      „Mida ta siis õpetas?” küsin.

      „Sedasama, mida sa kuulutasid. Oma mina salgamist ja Jeesusele järgnemist.”

      „Seepärast sa mind päästsidki?”

      „Ma ei tea, miks ma sind päästsin,” ütleb isa Secundus tõsiselt. „Võib-olla püha Marina pärast. Tema oli kloostrist ja varjas end sõjamehe rüüs, sina aga… midagi ütleb mulle, et me kohtume veel.”

      Maroniit vaatab mulle otsa. Loojuv päikeseketas annab talle selged piirjooned.

      Ma küsin, kust teda leida võib.

      „Ma jutlustan Püha Anna kirikus,” ütleb preester.

      See asub tafuuride linnaosas. Kvartalis, mis sai tulekahjus kõige rohkem kannatada.

      „On seal veel midagi alles?” küsin.

      „Tellised on varisenud,” naeratab preester. „Meie ehitame tahutud kividest.”

      „Sa jutlustad tafuuridele kividest?” küsin.

      „Kõigile, kes kuulata soovivad,” vastab isa Secundus.

      „Olgu,” ütlen. „Edasi lähen ma üksi.”

      „Jumal kaitsku sind, palverändur.”

      Ma viipan käega ja pööran normannide kvartalisse.

      †

      Ja siis olen ma üksi, kodutänaval, hingan öise linna kargust, mu ümber on pimeduse värvid, kõik need varjundid, mida pilk on harjunud eristama, sest neis toonides on erinevus elu ja surma vahel, kui vaenlane läbi öö sinu poole hiilib, süda ärevusest tagumas, nüüd olen ma ise säärane hiilija, aga ma ei hooli oma elust, elu möödub omas rütmis, öise monotoonse sammuna, tunnimehe meetrumis. Ja seejärel tunnen teistsugust sammu, nõtket, kerget, kreeklannalikku, keegi on mu kõrval, ja ma aiman, kes, ma vaatan otse enda ette, pead pööramata; me läheme kõrvu mööda öiseid sillutuskive, Antiookia, mu arm, ma meenutan magusvalusat ootust, ärevusega segatud tukseid, aga praegu kistakse kui noolt ihust, kreeklasest ravitseja keerab seda haavas kindla käega ja siis ta tõmbab, üheainsa rapsakaga, nooletõmbamise jõuga, kõik valud on rivistunud mu vastu, kõik haiget saamised, tuul tõuseb, jäänõelad põhjast, õhk lõhestub ja vajub uuesti kokku ja ma seisan oma elamise ees.