Esimesel kolmel ülikooliaastal olin kogu aeg eeldanud, et lõpetan koos sõpradega ja seejärel lähen meditsiinikooli. Selle asemel aga jätsin tolle eluetapi selja taha juba enne ülikooli lõpetamist. Järgmistel nädalatel tundsin end autsaiderina, hoolimata sellest et ootamatust eluteekäänakust põhjustatud närviline elevus minus tasapisi kasvama hakkas. Tundes end veidi üksikuna ja poetades mõne kurbusepisara, jätsin lahkumispeol lähedaste sõpradega hüvasti, korjasin pakitud kraami kokku ning suundusin lennujaama.
Teekond algab
Minu teekond Gombesse algas kahekümne nelja tunnise lennuga Tansaaniasse Dar es Salaami (vahepeatusega Amsterdamis), kus ma sain kokku Lisaga, teise tudengiga, kellega olin programmiga seoses korraldatud suunavatel kohtumistel juba põgusalt tutvunud, ning me alustasime koos tolmust ja konarlikku teekonda läbi Serengeti Tanganjika järve ääres asuva Kigoma suunas.
Terve lõputuid kõrbeid ja savanne läbiva reisi jooksul olime akende külge otsekui kleebitud, silmates siin sebrakarja või seal, kaugemal, mõnd jaanalindu – ja päikeseloojangud olid tõeline vaatemäng.
Kirjutasin vanematele:
„Saime Lisaga rongile kaks viimast piletit, mis oli vedamine, sest rong ei liigu siin iga päev. Teekond kestab nelikümmend kaheksa tundi, sest peatus tehakse igas külas Kigomani välja. Peatustes müüvad külaelanikud reisijatele machungua’sid (apelsine) ja isegi elusaid kukkesid, ulatades kauba läbi vaguniakende.“
Ma teadsin, et pole enam Californias, sest avatud rongiakendest puhus sisse niisket mullahõngulist õhku ja vürtsikaid toiduaroome, vahekäikudes aga kõndisid värvikalt rõivastunud tansaanlased. Mu meelde imbus uue, haaravalt huvitava kultuuri tundmaõppimisega kaasnev rõõmsameelne uudishimu ja nauding. Öösel ärkasin mõnikord, kui mõnes lähedases kupees nuttis sülelaps või aknast kandus sisse põldude põletamise suitsust lõhna.
Lisa kohalolek võimaldas mul võõral maal viibimisest tekkinud elevust ja ebakindlust kellegagi jagada. Juusteloo tõttu võitis ta mu südame juba päris alguses. Tol päeval oli ta oma istmel tukkuma jäänud, kui kaks tihedateks patsideks punutud tumedate juustega tüdrukut tasakesi tema pikki blonde kiharaid silitama hakkasid. Silmi avades ja kaht õrnalt tema juukseid siluvat tüdrukut silmates oli muidu rahulik ja keskendunud Lisa üsna jahmunud.
„Safi sana,“ ilus, ütlesid tüdrukud.
„Asante sana,“ aitäh, vastas Lisa end kogudes – ning jätkas suahiili keeles, öeldes, et tema arvates on nende juuksed tema omadest palju ilusamad. Niisugune Lisa lühidalt kokku võttes oligi: osavõtlik, hooliv ja alati teistele mõtlev. Leidsime mõlemad tansaanlastega kergesti ühise keele, eriti siis, kui püüdsime rääkida suahiili keeles. Neil hetkedel Lisa näole ilmuv õhkõrn, ent kõikemõistev naeratus lisas meie üha tugevnevale sõprusele sügavust.
Lõpp-peatuses, askeldamisest kihavas järveäärses sadamalinnas Kigomas tulime Lisaga rongilt maha. Kummalgi vaid väike kohver ja seljakott, läksime kuut inimest mahutavasse bensiinimootoriga paati, mida juhtis pargivaht, ja alustasime kolmetunnist teekonda mööda tohutu suure Tanganjika järve kaldaäärt.
Surmväsinult, ent ootusärevalt vaatasin pingsalt ringi, kui me Gombe Streami uurimiskeskuse juures randusime, samamoodi nagu kolmeteistkümne aasta eest, kui siin polnud veel märkigi tsivilisatsioonist, oli randunud Jane’i palju väiksem paat ning ta oli koos Vannega laagri püsti pannud, et uurimistööga algust teha. Meie ees laius inimtegevusest puutumata, tihedalt metsaga kaetud Kasekela org, kus Jane oli läbi viinud suurema osa oma uuringutest. Silmitsesin eemal oru kohal kõrguvat suure Ida-Aafrika riftivööndi idapiiri moodustavat viljatut mäestikku. Järvekaldal tervitasid meid puutumatud rannad, mille valget liiva lained laisalt noolisid. Läänes, enam kui kuuekümne kilomeetri kaugusel teisel pool Tanganjika järve, asusid Kongo mäed. 1968. aastal asutatud Gombe rahvuspark kulges kuueteistkümne kilomeetri pikkuselt mööda järve idakallast ja ulatus kolme kilomeetri kaugusele mägisele sisemaale.
Väikesest paadist välja astudes hämmastas mind järve vee selgus. „Kui oled päev otsa mööda konarlikku metsamaastikku šimpanse taga ajanud, siis tunned, kui hea on enne õhtusööki järves keha jahutada,“ ütles üks meeskonnaliige aeglaselt suahiili keeles. Tal oli õigus. Kuid lisaks kinkis see järv mulle ka minu Aafrika-seikluse mõne jubedaima hetke.
Kui olime jõudnud ainsa meie nägemisvälja jääva maja, rookatusega ühiskondliku hoone juurde, kuhu tudengid ja teaduslikku kraadi taotlevad uurijad kogunesid õhtust sööma ning päeval jälgitud šimpanside üle arutama, tervitas Jane meid sooja naeratusega. Ta kandis neidsamu khakivärvi lühikesi pükse ja sandaale, mida oli kandnud kõigis National Geographicu filmides, ning nägi välja täpselt sama rahulik ja siiras. „Mul on hea meel, et te kenasti kohale jõudsite,“ ütles ta, silmis soojus. Kuulsat teadlast emmates oli mul tunne, nagu oleksin filmis või unes ja jälgiksin toimuvat kõrvalt. Samas tajusin, et minust saab Gombe perekonna liige ning et tulevaste kuude jooksul kanname kõik üksteise eest hoolt. Tundsin end juba nagu kodus.
Silmitsedes meie lähedal asuvat ala, kuhu Jane 1960. aastal oli oma esimese laagri üles pannud, kujutasin ma ette, kuidas näen David Graybeardi, esimest šimpansi, kes oli Jane’i sedavõrd usaldanud, et lasi tal end lähemalt uurida. Ta oli siin elanud ja surnud ning Jane’i uurimus oli ta kuulsaks teinud. Fifi ning tema vennad Figan ja Faben olid endiselt siin, võib-olla sellessamas orus. Mind rabas inimajaloo tohutus, meie evolutsioonilistest juurtest tänapäevani välja. Hoolimata sellest et tundsin end nagu imetilluke tolmukübe, hakkasin lausa värisema, adudes, kui suurepäraselt kõik omavahel kokku sobitus! Peale põnevuse, mida tekitas minus Gombes olemine, tundsin aukartust ka tõsiasja ees, et hakkan töötama kõrvuti sedavõrd kuulsa teadlasega.
Sel pärastlõunal võtsime koos Lisa ja Esilomi-nimelise abilisega ette kahekümneminutise rännaku ülemisse laagrisse. Teel nägime kõrgeid rohttaimi, puntras väänkasve, tihedat põõsastikku ja massiivseid puid – mõne lehe laius ulatus üle poole meetri. Esilom teatas, et aegajalt tuleb meil ka sellist maastikku läbida ning et ploomivõsa ja kosk võivad meie võimed proovile panna, sest nende ületamine nõuab kohati akrobaatilisi oskusi. Käeulatuses asuvast paarikümne sentimeetri pikkusest väänkasvust kinni haarates heitis ta end rõõmsalt üle kose jalamil voolava oja ning mu kõht kiskus pisut krampi. Õnneks olid šimpansid, paavianid ja inimuurijad loonud ka tavapärasemaid radu, mis võimaldasid meil sirge seljaga kõndida.
Meenutasin, kuidas olin lapsepõlves koos sõpradega meie tagahoovis kasvavate kõrgete puude võras kiikunud, ema all karjumas, et me alla roniksime. Keskkoolipäevil olin riputanud koos oma õe ja kahe vennaga jääraku kohale köitest trapetsi. Kõõlusime seal iga päev, kasvatades käsivartes jõudu. Lootsin, et need kogemused aitavad mul end Gombe metsas kindlamini tunda. Ent seda pidi näitama aeg.
Varsti pärast meie jõudmist ülemisse laagrisse kogunesime koos mitme tansaanlasest abilise ja eurooplasest uurijaga palmide alla rohulapile ning rääkisime, mis seisus mets sel aastaajal on.
Juuni oli vihmaperioodi lõpp, mistõttu lilled ja söödavad taimed olid oma kasvu tipul. Kõikjal orgudes valmisid imeliselt maitseküllased mabungo-viljad. Puude otsas kiikusid pärdiklaste sugukonda kuuluvad Cercopithecus mitis’ed, maapinnal võis aga kohata pühvleid ja vahel hiilis seal ringi mõni leopard. Kuigi leopardiga silmitsi sattumine tundus õudne, polnud ükski laagriline enam aastaid seda looma kohanud. Viigipuudel ja kõrgetel õlipalmidel võis silmata haigruid, tõmmu-sarvnokki ja harakkägusid. Minu riietus –