„Lucía,” pomises ta, meenutades nägu, mille mälestus oli hoidnud teda elus ka kõige hullemate katsumuste ajal.
Ta tõmbas välja ümbriku, mida oli oma pintsaku sisetaskus kaasas kandnud Valenciast lahkumisest saati, ning ohkas. Ulm hajus peaaegu hetkega. Laev oli sadamale palju lähemal, kui ta oli arvanud. Iga endast lugupidav laevajänes teab, et asja juures pole kõige keerulisem sugugi mitte salaja pardale lipsamine: raske on hoopis elusa ja tervena ohtlikust olukorrast välja tulla ning laevalt märkamatult minema hiilida. Kui ta soovis omal jalal ning tervete luude-kontidega kuivale maale pääseda, oli kõige targem hakata põgenemisstrateegiat välja töötama. Kuulates tekilt kostvaid kahekordistatud vahimeeskonna samme ja askeldamist, tajus Fermín, kuidas laev hakkab pöörama ning kuidas mootor sadama lähenedes tuure maha võtab. Ta pistis kirja taskusse tagasi ja asus kähku kõrvaldama märke oma laevalviibimisest, peites ära kasutatud küünlajupid, kotid, mis olid ta sängi aset täitnud, piibli, mis oli talle sisekaemuslikke lugemiselamusi pakkunud, ning juustutaolise olluse ja kopitanud küpsiste jäägid. Siis püüdis ta nii hästi-halvasti, kui oskas, sulgeda kastid, mis ta oli toiduotsinguil lahti kiskunud, kopsides naelad oma näruste kingakontsadega tagasi sisse. Neid kasinaid jalavarje silmitsedes jõudis Fermín järeldusele, et kohe, kui ta on kuivale maale jõudnud ja oma lubaduse täitnud, saab tema järgmiseks eesmärgiks hankida endale paar kingi, mis ei näeks välja nagu surnukuurist pihta pandud. Trümmis askeldades hoidis jänes pilgu illuminaatoritel ning nägi, kuidas laev Barcelona sadamale aina lähemale jõuab. Ta surus nina viimast korda vastu klaasi ja teda läbistas värin, kui ta nägi Montjuïci kindluse siluetti ning linna kohal künkaharjal röövlinnuna varitsevat sõjaväevanglat.
„Sa lõpetad veel seal, kui ette ei vaata…” sosistas ta endamisi.
Kauguses küünitus nõelana taeva poole Christoph Kolumbuse monument – kuju sõrm näitas nagu alati vales suunas, ajades Baleaaride saarestiku segamini Ameerika mandriosaga. Selle eksinud maadeavastaja selja taga avanes sissepääs Ramblasse, mis tõusis vanalinna südame poole, kus ootas Lucía. Hetkeks kujutas Fermín ette teda lõhnastatuna linade vahel lebamas. Süü- ja häbitunne röövisid selle kujutluse ta mõtteist. Ta oli oma tõotust murdnud.
„Armetu elukas,” pomises ta.
Kolmteist kuud ja seitse päeva olid möödunud sellest korrast, kui ta naist viimati nägi – kolmteist kuud, mis rõhusid teda nagu kolmteist aastat. Viimaseks vaatepildiks, mis ta silmad jõudsid veel enne oma pelgupaika naasmist haarata, oli sadama vastas seisva basiilika kuplil kõrguva linna kaitsepühaku Halastaja Neitsi siluett, mis nägi välja, nagu tahaks üle Barcelona katuste lendu tõusta. Tema hoolde usaldas ta oma hinge ja viletsamast viletsama ihu, sest olgugi et ta polnud ühtegi kirikusse jalga tõstnud sestpeale, kui oli üheksa-aastasena oma koduküla kabeli raamatukoguga segamini ajanud, vandus Fermín igaühele, kes vaid kuulata võis ja tahtis, et kui neitsi Maarja – või mõni teine paradiisisaadik, kel on taevastes asjades kaasarääkimisõigus – peaks tema eest kostma ja juhtima ta rahusadamasse, ilma et sellest sünniks mingeid tõsisemaid pahandusi või saatuslikke õnnetusi, pöörduks Fermín sedamaid vaimse sisevaatluse radadele ning temast saaks palveraamatute tööstusharu tänulik püsikunde. Olles selle tõotuse andnud, lõi ta kaks korda risti ette ja tormas taas peitu oma vintpüssikasti, vajudes relvadest asemele nagu laip kirstu. Just hetk enne kaane sulgemist märkas Fermín oma kaaslast, pisikest hiirekest, kes jälgis teda trümmilaeni kõrguva kastihunniku otsast.
„Bonne chance, mon ami,” sosistas Fermín.
Hetke pärast sukeldus ta püssirohu järele lõhnavasse pimedusse, külm metall nahka riivamas, ning tema saatus oli igaveseks otsustatud.
2
Vähe aja pärast märkas Fermín, et mootorimüra on vaikinud ning et laev õõtsub, puhates sadama tüünete vete rüpes. Tema arvestuste kohaselt ei saanud nad olla nii ruttu dokki jõudnud. Pärast paari-kolme vahesadamat olid tema kõrvad selle teekonna jooksul õppinud asjade käigust aru saama ning orienteeruma dokkimismanöövri kakofoonias, alates kinnitusköie heitmisest ja ankrukettide haamerdavast kolinast kuni lastis laevakere äginani, kui see dokki veeti. Peale tekilt kostva ebatavalise sammude ja häälte virvarri ei tabanud Fermíni kõrv praegu ühtki neist märkidest. Mingil põhjusel oli kapten otsustanud laeva varem seisata ning Fermín, kellele kaks aastat sõjakogemust oli õpetanud, et ootamatused käivad tihti käsikäes soovimatute sündmustega, kiristas hambaid ja lõi veel korra risti ette.
„Mu väike jumalaema, ma ütlen lahti oma lugupidamatust agnostitsismist ja moodsa füüsikateaduse kõigist kurikavalatest ahvatlustest,” pomises ta, tõmbudes oma ajutisse kirstu, mida ta jagas kasutatud vintpüssidega.
Ei läinud kaua, kui tema palvele vastati. Fermín kuulis midagi, mis kõlas nagu teine, väiksem laev, mis lähenes ja laevakeret riivas. Mõne hetke pärast segunesid meeskonna sagimisega tekil sõjaväelasliku kõlaga sammud. Fermín neelatas. Neid oli abordeeritud.
3
„Kolmkümmend aastat merel, ja kõige hullem juhtub alati ikka siis, kui jõuad maale,” mõtles kapten Arráez vahisillal seistes ja jälgides pilguga meestesalka, kes oli just pakpoordipoolsest redelist üles roninud. Tulnukad täristasid ähvardavalt relvi ja tõukasid meeskonnaliikmeid eest, tehes teed selleni, keda nad juhiks pidasid. Arráez oli üks noid meremehi, kelle nahk ja juuksed olid saanud päikeselt ja mereõhult vasekarva läike ja kelle udused silmad näisid alati olevat veekalkvel. Noore mehena uskus ta, et merele minnakse seiklusi otsima, ent aeg oli talle õpetanud, et seiklus ootab alati hoopis sadamas ning et sel on alati nurjatud kavatsused. Merel ei olnud midagi karta. Kuival maal aga valdas Arráezt tihti iiveldus, eriti muidugi neil päevil.
„Bermejo, võtke raadiosaatja ja andke sadamasse teada, et meid peeti korraks kinni ja et me jõuame mõningase hilinemisega.”
Tüürimees tema kõrval – Bermejo – vajus näost ära ja teda tabas üks neid värisemishooge, mis olid tal viimaste kuude pommitamiste ja tulevahetuste käigus tekkinud. Endise Guadalquiviri lõbusõidulaevade pootsmanina ei olnud vaesel Bermejol selle töö jaoks piisavalt südikust.
„Mida ma ütlen selle kohta, kes meid kinni pidas, kapten?”
Arráeze pilk peatus kogul, mis oli just tema laeva tekile ilmunud. Musta vihmamantlisse mähkunud mees, kes kandis nahkkindaid ja viltkübarat, näis ainsana olevat relvastamata. Arráez vaatas, kuidas ta aeglaselt üle teki sammub. Tema kõnnak andis tunnistust täiuslikult välja peetud vaoshoitusest ja huvipuudusest. Tumedate prilliklaaside taha peitunud silmad libisesid üle meeskonnaliikmete nägude, sellal kui ta ilme jäi täiesti osavõtmatuks. Viimaks peatus ta keset tekki, heitis pilgu üles vahisilla poole ja paljastas pea, et kübaraga tervituseks viibata, samas kui ta näole ilmus boanaeratus.
„Fumero,” pomises kapten.
Bermejo, kes näis olevat vähemasti kümme sentimeetrit kokku tõmbunud sestpeale, kui see isik oli üle laevateki siuelnud, vaatas kaptenile otsa, ise näost kriitvalge.
„Kes?” suutis ta vaevu kogeleda.
„Poliitiline politsei. Minge alla ja öelge meestele, et keegi lolli ei mängiks. Ja siis, nagu öeldud, informeerige sadamat.”
Bermejo