Kättemaks. Juhan Jaik

loetella enesele isegi siin mitte.

      Siiski siingi on palju näha, kui silmanäljas asud vaatlema põhjalikult. Kõik, mis kevade on toonud uut, pole Prinnule vaenulik. Väljast õhkuv soojus ja silmipimestav valgus on temale sama sõbralikud kui muilegi siinpool või sealpool müüri. Iga pisike murulibleke, millest kõik vabaduses jooksevad nii hoolimatult üle, on kaunis omas rammusas roheluses, iga müüriäärne võililleleht jutustab oma senist elulugu ja tulevikku kuni hallipäise raugaeani. Prinnu silm vaatab ka üle müüri ja näeb ühe kauge puu rohelist latva. Õhtutel ta kuuleb, kuidas kajavad tänaval jalutajate sammud, mõnikord kuulduvad siia ka üksikud muusikahelid pargist ja mõnikord öisete kojuminejate lõbusat nalja ja laulu. Kõike seda ta vaatab ja kuulab alati innuga, kuni viimaks ta silm märkab aianurgas seisvat politseikoera Suvorovit, kes vahib alati tigedalt altkulmu vangi otsa. Siis sellelgi unustussilmapilgul on läila lõpp — kui õnnetus sind kord tabab, siis tabab igakord.

      Hulk aastaid on Prinnu juba istunud. Temal on nüüd natuke vabadustki, sest on vanglas saunakütja. Sellena ta saab vabamalt liikuda paaril nädalapäeval vangla õues, tunneb kõiki istujaid, teab, kus keegi istub. Tema habegi on juba palju pikem kui pulmaajal. Ta näoilme on jäänud mesimagusaks, kuigi teda on tabanud niipalju õnnetusi. Midagi on siiski veel järel ta printslikust näost, ta on isegi märganud, et tema nägu silmitsetakse veelgi heameelega ja kui ta naeratab, siis igaüks satub ta naeratusest heasse tujju. Seda ta vahel saab kasutadagi, sest mõnede akende taga istuvad sees seesugused vangid, kellel pole puudust millestki ja kes võivad visata läbi akna temalegi tüki saia või vorsti, kui ta naeratusega suudab pehmendada nende südame. Kui ta siis näsib saadud toidupoolist, siis ta naeratus on veelgi magusam.

      Omakseid Prinnu pole näinud kõige selle aja jooksul. Keegi pole tulnud teda vaatama ning Prinnu ei tea, millistel teedel koliseb nüüd ta vanker, milliste metsade all tehakse laagrituld või missugune päike piilub hommikuti tema laste näole telgi alla.

      Kaua ta peab siis veel istuma? Seda tahaks teada temagi, kuid ei julge küsida. Korra ta küsis seda vangivalvurilt Raualt. See ajas oma jõleda suu kahjurõõmsale naerule ja parastas:

      „Ahah, kas läheb juba igavaks? Pole veel istuda saanudki, juba tahab välja. Ei maksa olla nii ninatark. Siia müüride vahele oled sa enese ära müünud.”

      2

      Pahad olid vangla päevad, lõpmata pahad olid…

      Prinnu nagu enam ei lootnudki, et korra teda lastakse lahti iga tuule poole. Ta ei mäletanudki vabast elust enam kõike hästi. Vanglaelu sai mõneti nagu endastmõistetavaks, hakkas kodunema. Ta ise muutus kõigele leplikumaks ja teda loeti paranevate vangide hulka. Miski nagu murdus temas. Ja korra pühapäeval ta oli juba küps selleks, et läks koos teiste vangidega vangla jumalateenistusele.

      See oli suur juudisiniste seintega ruum, kuhu enne Prinnut olid kogunenud juba mitmed kümned teised vangid pühasõna kuulama. Kõik nad olid nagu oma patu ja alanduse äratundmises asetunud seinte äärde ja nurkadesse, võimalikult kaugemale altarist. Lühike, pügatud habemega vana pastor, lai must mantel ümber, oli juba omas kantslis ning silmitses halle vange nähtava vastikusega. See oli kõva südamega mees, sest igale vangile puuris ta oma pilgu silma, kuni see pidi häbelikult vaatama lakke või põrandale. Kui ta asus jutlustama, siis ta hääl oli ükskõikne, sõnad aga salvavad ja noomivad. Ta oli nagu pööranud pahurpidi kogu piibli, heitnud sealt kõrvale kõik soojema ja inimliku, noppinud aga üles kõik ähvardused ja kurjad sõnad, millised valas välja vangide valutavatele hingedele. Nii torkavad olid need sõnad paiguti, et Prinnu kahetses, et ta üldse tuli siia sõimule oma tasakaalu ja rahu kaotama. Ta pööras ära oma silmad pastorilt ning hakkas vaatlema ruumis ringi.

      Vange oli siin igast east ja kehakasvust. Üks vana roimar, kidakõrvne nähtavasti, hoidis kätt kõrva ääres ja keha poolküürakil ettepoole ning nagu mingi õela maiusega püüdis õpetaja sajatusi. See võis olla kõige kurjem kurjategijaist, kes nüüd vangla üksinduses võis piinata veel vaid ennast.

      Sellelgi jutluseahnel Prinnu pilk ei püsinud kaua. Üldse kogu need hallid rühmad, õnnetustekimbud, olid vastumeelsed silmale. Prinnu silmad hakkasid ekslema mööda vangla seinu, milledele olid kuldtähtedega trükitud piiblisalmid. Prinnu luges:

      „Issand ei jäta seda mitte karistamata, kes tema nime kurjasti pruugib.”

      „Vanemate patud nuheldakse laste kätte kolmandast ja neljandast põlvest saadik.” „Mõtle surma peale.”

      „Mina olen Issand, püha vihaga jumal.” „Hirmus on elava jumala kätte sattuda.” Veel mitmed niisugused salmid ja ähvardused olid maalitud sinna seintele, puuduvad luges ette kantslist mees mustas mantlis. Igal aknavahelisel ruumil oli midagi rusikatnäitavat. Kuhugile polnud pöörata pilku, kust ei vahiks vastu issanda kuri ja vihane süda. Prinnu lõi silmad maha.

      Algas koraal. Prinnu, kes ammu unustanud laulmise, tahtis nüüd lauldagi omaette, kuigi oma meeles juba põlgas seda olemist. Ta laulis tasakesi, et vaevalt kuulis oma häält. Kusagil nurgas rühmkond vange aga laulis kõigest kõrist. Neil olid toored hääled. Mingi vastik piiblijulgus kuuldus nende väljapressitud häälest. Nad nagu tahtsid sellega litsuda ennast lähemale issandale kui teised, tahtsid nagu tõendada kuuljatele, kui kõvasti nad armastavad jumalat ja kui suure jõuga nende usk tungib rinnust välja. Selle vastikuse eemalepeletamiseks Prinnu asus tuletama meelde vanu mustlaslaule. Kuidas vangla üsna märkamata oli viinud ta laululusti! Miks tal kunagi ei tulnud meelde laulda vanu mustlaslaule kas või endalegi? Kas mitte ei olnud nii, et alguses ta meelega hoidus sellest, et mitte osatada omi haavu?