See ei ole aga raamat, milles ülistataks üksnes meie vaimseid nõrkusi. Mitte iga viga ei sisalda endas ainult head. Aga inimene, kes teab, miks aju mõnikord nupuvajutuse peale tööle ei hakka, on juba astunud otsustava sammu selle nõrkuse mõistmise suunas. See aitab meil õigel hetkel paremini keskenduda, laseb tekkida loovatel ideedel või tõhusamalt mälestusi talletada. Aju on ilmselt kõige parem näide sellest, kuidas inimene saab oma nõrkused tugevusteks muuta.
P.S. Ah jaa, nagu iga ajutegevuse saadus, allub ka see raamat bioloogilistele kõikumistele ega jää seega vigadest puutumata. Kindlapeale on siia-sinna sisse lipsanud väikesed kirja- või arvutusvead või mõni vale viide. Loetu põhjal saate aga teada, miks see pole halb, vaid hoopis hea. Kuni mängus on õiged kogused. Muide, rääkides kogustest: ühes reas oli üksteise järel 26 M-tähte. Ja kes esimesel korral õigesti loendas, selle aju on vigadest üsna vaba. Ka see võib mõnikord täitsa tore olla.
1 Helene Fischer on 1984. aastal Nõukogude Liidus sündinud Saksa laulja, telesaatejuht ja näitleja. Tema 2013. aastal valminud „Farbenspiel” on kõigi aegade enim seaduslikult alla laaditud Saksa artisti album. (Tõlkija.) [ ↵ ]
1. peatükk
UNUSTAMINE
Miks see raamat teile meelde ei jää ja miks teile just seetõttu jääb meelde kõige olulisem
Ärge ehmuge, aga kohe raamatu alguses ootab teid väike test. Tahaksin ju kindel olla, et teie, austatud lugeja, olete asja juures täie tähelepanuga: kuidas kõlasid eelmise lehekülje kolm esimest sõna? Heakene küll, see ei ole väga lihtne ülesanne, pole hullu. Järgmine küsimus: kuidas kõlasid sissejuhatuse kolm esimest sõna? Kui ka see tundub teile liiga raske: kuidas on selle raamatu pealkiri? Seda teate kindlasti. Ja juhul, kui peaksite vastama „Eksimine on inimlik”, tõestate vähemalt seda, kui suur on kõnekäändude mõjujõud.
Pisut hämmastav on see siiski. Te teritasite kõiki oma meeli ja lugesite keskendunult (nii ma vähemalt loodan). Ja siis juhtub selline asi: kaks või kolm lehekülge tagasi loetu tuleb meelde alles tõsise järelemõtlemise peale või üldse ei tulegi. Mõtted kalduvad mõnikord õigelt rajalt kõrvale, mõnikord mõtlete äsja loetu üle järele nii intensiivselt, et unustate selle, mida lugesite varem. Seda juhtub teiega raamatu lugemise ajal veel õige mitu korda – ja on täiesti ükskõik, kui kõvasti ma pingutan, et seda teksti võimalikult kaasakiskuvalt kirjutada. Igal autoril on muidugi alati hea meel, kui lugejatele ka meelde jääb, mida ta on palehigis oma klaviatuuril käsikirja toksinud. Kuid neuroteadlasena on mulle samavõrra teada, et ainult käputäiele inimestele jääb päriselt meelde, mida nad lugesid. Ilmselt ei mäleta raamatu lõpus ükski inimene iga viimast kui loetud sõna (kes aga mäletab, sellel palun endast mulle teada anda, abi ja Guinessi rekordite raamatu komisjon on teie poole juba teel). Aga iga peatüki olulisim sõnum jääb ikkagi kuskile pidama. Loodetavasti. Vastasel juhul ostke veel üks raamat, et see uuesti algusest peale läbi lugeda, kui see on värskelt lahti pakitud ja lõhnab veel trükivärvi järele. Ka see teeks mulle suurt rõõmu.
Paistab, et aju on pidevalt unustamise režiimil. Kes on autoga pikki vahemaid läbinud, teab, millest ma räägin – sõidate rõõmsalt omaette, tunni aja pärast peate auto kinni ja küsite endalt: kus ma nüüd siis õigupoolest olen? Justkui oleks vahepeal tööle pandud meie mälestusi blokeeriv autopiloot. Kellel on vaja isesõitvat Google’i autot, kui meie aju valdab juba ammu autonoomse sõitmise kunsti? Et meile eri maastikke läbides kuigi palju meelde ei jää, sellel on ilmselt kaks põhjust: esiteks on meid ümbritsev keskkond tõesti igav (kui olete kunagi sõitnud maanteel A24, siis teate, mida ma silmas pean). Teiseks on aju otsustanud, et suurem osa viimase 60 minuti jooksul saadud teabest tuleks ära unustada. See viimane on meie mõtlemiselundi standardtoiming.
Autosõit ei ole veel kõige hullem. Kuid aju ei pane ka teistes olukordades paljusid asju tähele. Mis oli eileõhtuse uudistesaate tähtsaim uudis? Mille üle te eile enne magama jäämist mõtisklesite? Kas te ikka panite ukse lukku? Küsimus küsimuse järel, millele aju hea meelega vastata ei taha. No küll on alles uskumatult hooletu elund! Pidevalt ainult unustab, surub maha ja tekitab segadust. Aga miks see nii on? Miks aju paljusid asju tähele ei pane ning nii palju ära kustutab?
Olgu tegemist banaalsete igapäevaste või näiliselt olulisemate asjadega, aju heidab sama mehhanismi abil kõik kõrvale. Ajastul, mil meedia meid uudistega üle ujutab, oleme sellise lühimõtlemisega harjunud, kuid meid koormatakse siiski pidevalt informatsiooni ja uute uudistega: ajaleheartiklid, millele vaid korraks pilgu peale viskame ja mis meile kauemaks meelde ei jää; uudised, mille me nutitelefonis ühe sõrmeliigutusega kõrvale lükkame ja kohe unustame; e-kirjad, mis kaovad uudistetulva sisse. Kunagi varem pole olnud nii lihtne saada uusi teadmisi, aga näib, et kunagi varem pole ka olnud nii keeruline olulist meeles pidada. Ent mis õigupoolest toimub meie ajus sel ajal, kui me äsja läbi elatu unustame? Ja mida saaksime teha, et olulised asjad kohe jälle mälust ei kaoks?
Mälestuste proovikabiin
Kõigepealt pean teid rahustama: ärge muretsege, kui teile ei tule meelde, mis siin raamatus kaks lehekülge tagasi kirjas oli. Teie aju ülesandeks ei olegi võimalikult paljut säilitada – märksa olulisem on õigel ajal õigeid asju unustada ehk teadvusest välja visata. Mälestused ei ole staatilised, aju ei salvesta neid selleks, et neid hiljem vajaduse korral kasutada. Mälestused on elavad ja muutuvad pidevalt. Ainult seeläbi ongi ajul võimalik luua uusi teadmisi.
Et see nii ka jääks, selleks on ajul oskus meisterlikult asju kõrvaldada, et need meid kauem ei häiriks. Need võivad olla nii meelte tajud kui ka mälestused, uued teabekillud või muljed. Paindliku ja kohanemisvõimelise mälu loomiseks peab aju seega suurema osa teabeprügist kõrvaldama. Teadvusesse pääseb ainult see, mis on oluline, ja seda saab inimene hiljem meelde tuletada.
Aju on tõepoolest väga võimekas ning dünaamiline elund ja võiks arvata, et ta suudab säilitada veel rohkem, kui ta seda praegu teeb – aga samavõrra nagu aju on võimekas, on ta ka laisk. Sellepärast kasutab ta oma jõudu jaopärast. Sellepärast ei salvestata ajusse saabuvat teavet kohe püsivalt, vaid see pannakse ajus kõigepealt proovile.
See on meile argipäevast tuttav, ka seal peavad mõned asjad end enne tõestama, kui me neid pidevalt kasutama hakkame. Kujutage ette, et tahate osta uusi pükse – ka siis ei haara te ju esimese hooga selle püksipaari järele, mida näete vaateaknal. Kõigepealt peate pükse proovima. Niisiis, te lähete proovikabiini ja proovite pükse jalga. Sealjuures pöörate tähelepanu kahele asjale: kas püksid istuvad hästi? Ja kas need sobivad teie stiiliga?
Nii teeb ka teie aju. Hea küll, mitte täpselt samamoodi, meie peas ei ole ju ainult hilbud. Kuid põhimõte on sarnane: enne kui midagi pikaks ajaks meelde jätame (paljudeks tundideks või päevadeks), peab see mälestus läbima katseaja. Meie vaimseks proovikabiiniks on hipokampus, banaanikujuline moodustis meie suuraju poolkerade vahel. Kuna esimene neuroanatoom, kes seda moodustist kirjeldas, uskus, et see sarnaneb merihobuga, nimetas ta selle hipokampuseks (kreeka keeles: hippokampos – merihobu). Minul ei ole aimugi, mis aine mõju all mu kolleeg omal ajal olla võis, mina ei ole seal kunagi merihobu näinud, samuti mitte madu, angerjat ega mõnda teist mereelukat. Hipokampus on pigem nagu aju keskosa kõrval asuv banaanikujuline C-täht. Meil on ühe ajupoolkera kohta üks hipokampus, mis aitab meil lühiajaliselt uusi mälestusi talletada.
Kõik, mis peaks pikaks ajaks meelde jääma, proovitakse hipokampuses järele. Täpselt samamoodi, nagu teie jälgite, kas püksid sobivad, otsustatakse ka ajus, kas potentsiaalne uus mälestus sobib kokku senise kogemustepagasiga. Vastav teave pannakse hipokampuses ajutiselt tallele – kas või ainult mõneks sekundiks (ja kui inimene nende kriitiliste sekundite jooksul saab löögi vastu pead, on ka see lühiajaliselt hoiustatud mälestus kadunud) või mõneks tunniks. Hiljemalt magamise ajal tuuakse mälestused