1910. aastal hakkas Hodgson kirjutama juttude tsüklit, mille peategelaseks oli okultistlik detektiiv Thomas Carnacki. Kolme aasta jooksul ilmus kuus juttu, mis anti välja raamatuna «Tondipüüdja Carnacki» (Carnacki, the Ghost-Finder; 1913). 1948. aasta Arkham House’i väljaandesse lisati kolm postuumselt ilmunud või leitud juttu. Kuigi Carnacki juuri võib osaliselt näha Sherlock Holmesi karakteris, on tema eeskujudeks kindlasti ka varasemad 19. sajandi kirjanduslikud paranormaalsete nähtuste uurijad (Martin Hesselius, Flaxman Low) ja muidugi Algernon Blackwoodi loodud doktor John Silence. Kui püüda paari lausega kokku võtta Hodgsoni panust üleloomuliku kirjanduse arengusse, võiks sedastada, et ta on omamoodi ühenduslüli 19. sajandi selgelt müstilise lähenemise poolest üleloomulikku ja 20. sajandi teaduslikuma lähenemise vahel. Nii tema tondipüüdja Carnacki lugudes kui ka mitmetes mereteemalistes õudusjuttudes on tähelepanuväärne koht teaduslikel seletustel, aparaatidel ja ratsionaalsel vaatel, millega esmapilgul irratsionaalsele õudusele vastu astutakse. Just selle teaduslikkuse ja (osas romaanides) kaugtuleviku vaate sissetoomise tõttu peetakse teda oluliseks H. P. Lovecrafti mõjutajaks ning võib spekuleerida, et Hodgsonita Cthulhu-mütoloogiat meile tuntud kujul poleks ehk tekkinudki.
Lühijutt «Koletise värav» (The Gateway of the Monster), mis ilmus esmakordselt ajakirjas The Idler jaanuaris 1910, on üks kirjaniku tähtsamaid tondipüüdja Carnacki tsükli üleloomulikke tekste (paraku on mitmel sarja jutul ratsionaalne lahendus), mis peaks pakkuma tuumakat täiendust maakeeles juba olemas olevale kahele Carnacki jutule: «Vilistav tuba» (The Whistling Room; 1910, ek. Postimees 10.–18. august 1994, «Kärbes» 1994) ja «Kummitushobune» (The Horse of the Invisible; 1910, ek. Põhjanael 8–9/1994). «Koletise värav» on ilmunud ligi paarikümnes õudusantoloogias ning jõudnud kümnekonnasse autorikogusse.
Vastuseks Carnacki tavapärasele kaardikesele, mis kutsus õhtust sööma ja lugu kuulama, saabusin ma õigeaegselt Cheyne’i teele 427 ja leidsin, et kolm ülejäänut, keda samuti alati nendele toredatele väikestele kohtumistele kutsuti, olid kohal enne mind. Viis minutit hiljem olime Carnacki, Arkrighti, Jessopi ja Tayloriga hõivatud meeldiva ajaviite, õhtustamisega.
«Sa ei jäänud seekord kauaks,» märkisin ma, lõpetades oma suppi ning unustades hetkeks, et Carnackile ei meeldinud, kui talle tema loo kohta kasvõi möödaminnes küsimusi esitati, enne kui ta oli valmis jutustama. Siis polnud ta sõnadega kitsi.
«Räägime sellest hiljem,» ütles ta lühidalt ning ma muutsin teemat, mainides, et olin tegelenud uue relva ostmisega, millisele uudisele vastas Carnacki intelligentse noogutuse ning naeratusega, mis minu meelest näitas ehedat heatahtlikku tänulikkust vestluse teema sihiliku muutmise suhtes.
Hiljem, kui õhtusöök oli lõpetatud, naaldus Carnacki koos piibuga mugavalt oma suurde tooli ning alustas keerutamata oma lugu:
«Nagu Dodgson just tähele pani, olin ma seekord ära lühikest aega ja seda sel väga heal põhjusel, et see koht oli lähedal. Täpset asukohta, ma kardan, ei tohi ma teile öelda, kuid see asub siit vähem kui kahekümne miili kaugusel, ning nime muutmine ei riku lugu. Ja milline lugu see on! See on üks kõige ebaharilikum juhtum, millega ma eales olen tegelenud.
Kaks nädalat tagasi kirjutas mulle mees, keda ma kutsun Andersoniks, ja palus kokkusaamist. Kutsusin ta külla ja kokku saades teatas ta mulle oma soovist, et ma uuriksin ja ehk ka lahendaksin ühe pikaajalise ja hästi dokumenteeritud juhtumi, mida tema nimetas «kummitamiseks». Ta kirjeldas mulle juhtumi üksikasju ja lõpuks, kuna see paistis olevat midagi erakordset, otsustasin ma selle vastu võtta.
Kaks päeva hiljem sõitsin ma hilisel pärastlõunal tema maja juurde. See on väga vana hoone, mis seisab üsna omaette keset valdusi. Ilmnes, et Anderson oli jätnud ülemteenri kätte kirja, milles vabandas paljusõnaliselt oma puudumise pärast ja andis kogu maja uurimise jaoks minu käsutusse. Ülemteener nähtavasti teadis minu külaskäigu eesmärki ning ma küsitlesin teda põhjalikult õhtusöögi ajal, mida sõin üksinda. Ülemteener oli vana ja privilegeeritud ja ta tundis halli toa ajalugu väga täpselt. Sain temalt teada veel juhtumi kohta käivaid üksikasju. Need detailid olid seotud kahe aspektiga, mida Anderson oli maininud ainult möödaminnes. Esiteks, et on kuuldud, kuidas halli toa uks öösiti avaneb ja valju pauguga sulgub, ja seda isegi juhul kui ülemteener teadis, et uks on lukus ja ukse võti sahvris tema võtmekimbus. Teiseks, et voodiriided leitakse alati voodilt ära rebituina ja ühte nurka hunnikusse loobituina.
Aga peamiselt häiris vana ülemteenrit ukse paukumine. Palju, palju kordi, nagu ta mulle ütles, oli ta lamanud ärkvel ja kuulanud, värisedes hirmust, sest mõnikord paukus uks nii palju kordi – põmm! põmm! põmm! –, et uinumine oli võimatu.
Ma olin Andersonilt juba teada saanud, et toal oli üle saja viiekümne aastane ajalugu. Kolm inimest oli seal ära kägistatud – üks Andersoni esivanem, tolle naine ja laps. See kõik oli tõestisündinud, nagu ma läbi suurte pingutuste olin avastanud, seega võite ette kujutada, et pärast õhtusööki läksin ma ülakorrusele halli tuba uurima tundega, et mul on käsil märkimisväärne juhtum.
Peter, vana ülemteener, oli minu minekust päris häiritud ja kinnitas täie pühalikkusega, et kogu tema kahekümneaastase teenistuse jooksul polnud keegi sisenenud sellesse tuppa pärast öö saabumist. Ta anus üsna isalikult, et ma ootaks hommikuni, kui ohtu pole ja tema ise minuga kaasa tuleks.
Loomulikult ma muigasin veidi tema üle ning ütlesin, et ta ei näeks vaeva. Ma selgitasin, et ei kavatse teha muud, kui veidike ringi vaadata ja võib-olla kinnitada mõned pitserid. Ta ei pea kartma, ma olen selliste asjadega harjunud. Kuid ta raputas pead, kui ma seda ütlesin.
«Pole palju selliseid vaime nagu meie oma, härra,» kinnitas ta mulle morni uhkusega. Ja Jupiteri nimel! Tal oli õigus, nagu te näha saate.
Ma võtsin mõned küünlad ja Peter järgnes mulle oma võtmekimbuga. Ta keeras ukse lahti, kuid keeldus minuga koos sisse tulemast. Ta oli silmnähtavalt hirmul ja kordas oma palvet uurimist kuni päevavalguseni edasi lükata. Muidugi ma naersin ta üle jälle ja ütlesin, et ta võib seista uksel valvel ja kui miski peaks välja tulema, see kinni püüda.
«See ei tule kunagi välja, härra,» ütles ta oma naljakal, vanal, pühalikul viisil. Kuidagi suutis ta panna mind tundma, nagu ootaks mind tuppa sisenedes midagi tõeliselt kohutavat. Igatahes, üks punkt talle, teate.
Ma jätsin ta sinna ja uurisin tuba. See oli rikkalikult ja hästi sisustatud suur ruum, baldahhiinvoodiga, mis asetses peatsiga vastu otsaseina. Kaminasimsil seisis kaks küünalt ja veel kaks küünalt paiknes igal toas olevast kolmest lauast. Ma panin kõik küünlad põlema ning tuba tundus veidi vähem ebainimlikult sünge, kuigi, pange tähele, see oli igas mõttes üsna puhas ja hästi hoitud.
Kui ma olin põhjalikult ringi vaadanud, kinnitasin pikad paelad üle akende, mööda seinu, üle piltide ja üle kamina ning seinakappide. Kogu aja, kui ma töötasin, seisis ülemteener uksel, ning ma ei suutnud teda veenda sisenema, kuigi pilkasin teda veidike paelu pingutades ja tööd tehes siia-sinna liikudes. Iga natukese aja tagant ütles ta: «Vabandage mind, härra, aga ma tõesti soovin, et te tuleksite välja, härra. Ma tõesti kardan väga.»
Ma ütlesin talle, et pole vajadust mind oodata, aga ta oli ustav sellele, mida pidas oma kohustuseks. Ta ütles, et ei saa ära minna ja jätta mind sinna ihuüksi. Ta vabandas, aga oli üsna veendunud, et ma ei mõista, kui ohtlik tuba on, ja ma adusin tõepoolest, et ta oli suhteliselt hirmunud. Igatahes, mina pidin sättima toa nii, et ma teaks, kui midagi ainelist sellesse siseneb, seega ma palusin, et ta ei segaks mind, välja arvatud juhul, kui ta tõesti midagi näeb või kuuleb. Ta oli hakanud mulle närvidele käima ja toa «õhkkond» oli juba piisavalt halb, ilma seda veel vastikumaks muutmata.
Veel mõnda aega ma töötasin, venitades paelu üle põranda