Linnukohus. Агнес Раватн. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Агнес Раватн
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Зарубежные детективы
Год издания: 0
isbn: 9789949658749
Скачать книгу
ja ma ei teadnud, kas ta oli seal seisnud ja mind jälginud või kõigest aknast mööda läinud. Viisin tööriistad kuuri, trampisin töösaabastega vastu verandavundamenti ja läksin üles oma vannituppa. Lasksin vanni vett täis, heitsin sisse ja küürisin end mullast puhtaks, uuest eksistentsivõimalusest elevil. Töötada lageda taeva all, tajuda seda kehas, tõmmata kopsu värsket õhku. Ma ei olnud kunagi uskunud, et muutus on võimalik. Mitte mu enda muutus. Mitte kunagi. See oli ainult vahetevahel olnud leevendav mõte, aga niisama palju masendav, sest ma ei pidanud seda võimalikuks. Aga nüüd! Kohustasin end selleks: töötada aias. Teha kõik korda, panna kõik kasvama. Sealt võis leida lunastuse, aias võisin luua iseennast, järjekindlat ennast, kus ei olnud minu vanast minast ühtki jäänukit. Teha end puhtaks ja vabaks võlast, saada süda puhtaks. Võtsin korgi ära ja vaatasin, kuidas vesi kadus. Loputasin duši all keha ja juuksed puhtaks ning astusin vannist välja. Kuulsin allkorrusel Bagge samme, kas tema võis olla puhas – ma kuivatasin end, panin riidesse ja läksin oma tuppa. Aknast nägin, kuidas ta läks üle õue aeda, ülevaatusele äkki, tema selga, mis möödus viljapuudest ja kaugenes paadisilla trepist alla. Tundsin kõhus tukset, mehed, mõtlesin ma, kui ilusad nad on. Mõned neist. Hääled, õlad. Läksin ruttu oma toast välja ja katsusin koridoris vastasust, see oli lukus. Seisatasin trepi juures ja kaalusin, kas peaks jooksma allkorrusele ja välgukiirul ringi nuuskima, mõte pani rinna vasardama ja ma jätsin asja katki.

      6

      Bagge vannituba oli esikust paremal, päevinäinud põrandaplaatide, hariliku vetsupoti ja lihtsa dušiga kardina taga. Juhised nägid ette pesta kord nädalas põrandat ja tema vannituba. Võisin ise valida, mis päeval, ütles ta, aga lisas, et tema meelest oleks hea tunda rohelise seebi lõhna nädalavahetuse algul.

      Kui ma köögis vett pange lasksin, nägin, kuidas ta läks aeda. Ta oli suur ja pikk ja kummardus ustest sisse ja välja käies harjunult. Õues kõndis ta aeglaselt ja sirge seljaga, jalas rasked mägisaapad, ja alati vaikselt, kuigi oli hiiglasekasvu. Ilma konkreetse põhjuseta mõtlesin ma jumal Baldrile, kui nägin teda nõnda eemaldumas. Mulle meeldis tema selga silmitseda. Meeldis tema minekut vaadata. Ta kandis alati triiksärki, õhtuti, kui oli külm, oli tal peal paks tumesinine villane kampsun. Ta ei olnud minust üldse huvitatud, ei olnud millestki huvitatud. Ei millestki muust kui see, mis toimus tema töötoas. Püüdsin vaigistada oma uudishimu. Katsusin tegelda oma asjadega, püüdsin mõelda, mida teha aias, mida hakkasin üha enam pidama enda omaks, plaanisin toidukordi. Õhtuti koostasin nimekirju sellest, mida mul on, mida osta, mida valmistada, kuidas erinevaid toidujääke kasutada, kuidas absoluutselt kõike maksimaalselt ära kasutada. See hoidis mu mõtteid ohjes, need eksisid nii kergesti ula peale.

      Vannitoakapi uks klõpsatas. Seal polnud muud kui valuvaigisti, plaastrid, sääsetõrjepulk, habemetrimmer ja täiesti harilik deodorant. See oli üllatav, olin olnud peaaegu kindel, et ta on millegi mõju all. Minu pilk peeglis, kui ma olin selle paberiga üle pühkinud. Oli ilmne, et inimene, kes sealt vastu vaatas, on teinud just midagi keelatut; olin seda pilku näinud sadu kordi. Aitab sellest, mõtlesin ma, olla puhas.

      7

      Lugesin, et põõsaid peab tagasi lõikama enne pungumist, aga seal ei olnud sõnagi selle kohta, millal pungumist võib oodata. Istusin järiga esimese mustsõstrapõõsa ette, uurisin tähelepanelikult oksi. Raamaturiiulist õnnestus mul leida aiapidaja käsiraamat, aga seal oli puudulik info. Mul oli harjumus pidada aias endaga katkematut sisemonoloogi, hommikust õhtuni. Võtsin läbi enamiku teemasid. Olin alati mõelnud endast, et kui ma kunagi peaksin hulluks minema, siis ei saa minust säärane hull, kes käib mööda tänavat ja räägib endaga valjusti, sest mul ei oleks midagi öelda. Aga siin selles vaikuses, käed külmas rõskes mullas või kuivi oksi kärutamas, pulbitsesin ma sisekõnest, lõpututest vestlustest iseendaga, teinekord kujuteldavast dialoogist enda ja teistega, ma arutlesin ja vaidlesin tunde. Ma kaotasin kõik oma sisearutlused. Kuulasin pigem kujuteldud oponente kui ennast, nende argumendid olid alati kaalukamad. Teisi võis alati rohkem usaldada kui ennast.

      Kõigepealt lõikasin ära need mustsõstraoksad, mis paistsid külmast kahjustatud, seejärel nood, mis olid lamandunud. Lõpuks need oksad põõsa all, mis olid kõige vanemad. Aastaringid nende ristlõikes näitasid, et põõsaid ei olnud lõigatud vähemalt seitse-kaheksa aastat, ja minu meelest oli veider, et Bagge ja ta naine olid aia niiviisi unarusse jätnud.

      Pärastpoole võtsin oksatangid kaasa ja läksin kivist nõlva pidi üles sinna, kus kasvasid sarapuud. Kui ma neid nüüd lõikan, siis lähevad nad hiljem äkki pähkleid täis. Aias kõpitsemine ja oskust mööda väikeste operatsioonide sooritamine oli rõõm, aga see oli ka balansseerimine eneseteadvuse peenikesel nööril. Ootused, mida ma enda suhtes hellitasin, olid põhjendatult kahanenud. Minu võhiklus aiapidamise, taimede ja mulla suhtes oli kõigi mu tuttavatega võrreldes erakordne, ma ei teadnud mitte midagi, ei olnud kunagi huvi tundnud, tõtt-öelda oli mul päris korralik alaväärsuskompleks, mis aiapidamisse puutus. Et mullal ei lastud mullaks jääda, vaid sellele tuli lisada väetist ehk rammu. Pidasin seda suureks takistuseks, et loodus ei saa ise hakkama. Kuuris olid vanad seemnepakid, aga tekst nende tagaküljel oli normaalsetele inimestele arusaamatu, harvendamiskaugusest ja ma ei tea mis kõik veel, niisuguses keeles, mis läks minust puhtalt mööda. Tuupisin pähe väikesi lõike aiapidaja käsiraamatust, katsusin kõike visualiseerida, siis läksin välja ja proovisin seda järgmisel päeval ellu rakendada: kas nii? Kas nad mõtlesid seda nii või? Mu hing jäätus iga kord, kui mul sähvatas pähe, et äkki seisab Bagge aknal, jälgib, mida ma teen, ja sügab kukalt: mida see plika seal ometi pusserdab? Ei, mitte nii! Algul ei julgenud ma teha midagi keerukamat kui kitkuda peenrast suvaliselt umbrohtu. Olin püsikud tagasi lõiganud, nagu seda minu arust teha tuli, ja kavatsesin panna maha sibula, aga sibulapanekut pidas aiandusraamatu autor ilmselt nii loomulikuks asjaks, mida iga lugeja oskab, oletades, et kõigil maailma inimestel on oma väike sibulavaru, mis kevadel maha pannakse – ma ei saanud sellest aru.

      Riisusin sarapuuoksad kokku ja viskasin käsikärusse.

      Lükkasin käru üle muru ja tühjendasin prahihunnikusse. Äkitselt ilmus tumeda pilve tagant päike, ootamatult kuumalt ja teravalt. Istusin kiviaiale, et puhata, saada päikest näkku, panin silmad kinni ja keerasin näo päikesesse, selg maja poole. Ohkasin. Mõtlesin, et aiatöö võib olla mulle kontimööda, asi oli ainult selles, et ma ei olnud selleks kunagi võimalust saanud, ei olnud seda õppinud. Kavatsesin seda aga kiiresti teha, mul ei olnud ju muidu õpiraskusi, omandasin kõike hoobilt, polnud mingit põhjust arvata, et ma olen aiandusdüslektik.

      „Ära liiguta, Allis,“ kuulsin järsku selja tagant imelikult vaikset häält.

      Keerasin automaatselt pead ja vaatasin Baggele küsivalt otsa. Karjatasin, ta sööstis mu poole nagu lõvi hüppel, vihisev, raksatav löök, kukkusin ettepoole, alla murule, mõistmata, miks või mis toimub. Olin murul vääritult neljakäpakil nagu koer. Ta langetas käes kivi. Võttis mu käe ja tõmbas mu püsti, mul käis adrenaliinist pea ringi, ahmisin õhku. Kiviaial, kus ma olin istunud, lebas purustatud peaga rõngas rästik.

      „Ma ei tahtnud sind ehmatada.“

      Ma ei saanud ühtki sõna suust. Süda tagus, vankusin sammu tagasi. Vaatasime rästikut, kes tõmbles korra, pikk krampis mustriline lihas, löma ja läikiv sealt, kus oli olnud pea, ma judisesin.

      „Ei ole hullu,“ habisesin ma ja tundsin, kuidas kattun külma higiga.

      Ta võttis rästiku sabapidi kätte ega lausunud sõnagi, läks nõlvast üles, rästik käe otsas kõlkumas, kuni metsaservani. Nägin, et ta kükitas ülal maha, pani kivi peale. Seejärel sammus ta maja poole, üle õue, käsi vajutas lingi alla ja ta kadus silmist.

      8

      Õhtud olid juba märgatavalt valgemad. Tulin majja pärast seda, kui olin käinud ümbruskonnas jalgrattaga uitamas. Seal ei olnud midagi näha. Vähe maju, ainult suur maantee, kus autod tuhisesid mööda. Pood oli mu ainus kokkupuude ümbritseva maailmaga ja poes ei olnud ka inimesi näha, ainult iga kord seesama vana naine leti taga, kes mind oma kühmus kullinina kohalt kõõritas.

      Maja