Vana maja uks avanes veidra kriginaga, nagu tahaks öelda midagi, millest meie, inimesed, aru ei saa. Ja ukse sulgudes oli krigin teistmoodi. Võib-olla ütles maja meile ust avades „tere” ja sulgedes „tulemast”. Aga võib-olla hoopis „ma tahan” ja siis „teid ära süüa”, sest uks on ju maja suu.
Majas oli kolm korterit ja ma tundsin kõiki, kes nendes elasid. Esimesel korrusel oli kaks peret, ühes elasid kaks vanemat inimest ja teises kõhetu naine, kes pidi olema muusik, sest alati kui ma Idu juurde läksin, kostis sealt mingi pilli, vist tšello mängimise helisid.
Teisele korrusele viis vana puutrepp, mis ka tahtis meile igal sammul midagi öelda. Igal astmel, ja neid oli kaksteist, kostis omamoodi krigin, seda muidugi siis, kui sa trepist lihtsalt kiiruga üles ei trampinud. Mulle meeldis väga see vana puutrepi hääl, nagu laul, igal astmel oli oma sõna, nii olin ma välja mõelnud. Ja iga aste oli erilise kõlaga. Jah, just kõlaga, sest kui oskad kuulata, siis ju kogu maailm pidevalt kõlab su ümber.
„Trambite mu peal ja keegi kunagi ei küsi, kas see mulle meeldib,” lausus vana trepp, iga jalaaste peale ühe sõna, kokku kaksteist. See on ainukene lause, mida trepp lausuda oskas. Jah, ma mõtlesin selle ise välja, et trepp räägib. Õigemini ma kuulasin ükskord treppi, kui mu jalg selle astmeid puudutas. Trepp rääkis kiunudes ja krigisedes. Ja siis ma tegin veel nii, et astusin esimesele astmele, trepp ütles „trambite”, ja siis jätsin ühe astme vahele ja trepp ütles „peal”. Seda mängu olen ma salaja vahel mänginud, kui Idu juurde lähen.
Idu kodu uks oli lahti ja sellepärast oli juba trepikojas tunda ülihead piparkoogilõhna. Pühad, vaat need on päris pühad, kui piparkooke küpsetatakse. Idu ema oli ukse lahti jätnud, sest toas oli palav, ja ma arvan, et ta tegi seda natukene meelega ka.
„Tere, Maru. Kuhu siis Arko jäi?” Idu ema vaatas küsivalt oma poja poole. Idu aga kiskus saapad jalast ja läks kohe kööki. „Ma küsisin midagi, Indrek.” Aga Idu oli juba piparkoogi suhu pistnud ja teine oli tal käes.
„Arš äšk olliš,” pobises tema piparkooki täis suu.
„Söö suu tühjaks ja räägi korralikult, mis ja kuidas.“ Idu neelas suutäie alla ja kordas öeldut:
„Arks läks lolliks.”
Idu ema vaatas minu poole ja mul polnud muud targemat vastata kui lihtsalt õlgu kehitada. „Pidite ju kõik kolmekesi koos tulema. Mis siis ikka. Maru, pane riided nagisse, ja peske käed puhtaks, piparkoogid ootavad kaunistamist, see on nüüd küll teie töö.”
Mulle see töö meeldis. Ja tundus, et Indrekule ka, sest iga teine glasuuritud piparkook rändas tema suhu. Mina otsustasin piparkooke mitte ülemäära kaunistada, kuusepuukujulisele koogile tegin vaid valge glasuuriga randi: mulle meeldis selliselt kaunistatud pühadeküpsis väga. Olime Iduga nii oma töösse süvenenud, et ei märganudki, kuidas Idu ema Marii meid vargsi naeratades vaatas. „Maru, sina saad kõik oma kaunistatud koogid endale,” ütles ta. Vaatasin Idu ema.
„Aitäh, aga ma teen ikka teile ka mõned kaunistused.”
Tundus, et see sobis. Piparkoogikuhi laual kasvas ja me pidime uue kausi tooma. „Ema, kauss on täis, too uus,” kamandas Idu. Olin ühe hooga toolilt maas ja läksin Idu ema järel teise tuppa. Ta oli juba vana kummuti uksed avanud ja otsis sealt paraja suurusega kaussi. Seisin seal ja miskipärast tuli Arksi öeldud lausejupp jälle meelde: „Jõuluvana pole olemas, päkapikke pole ka.” Siis kerkis mu pea kohale mõttemull, milles alguses lõhkes jõuluvana ja seejärel plahvatas õhumullis päkapikk. Olin sellesse kujutluspilti süüvinud, kui Idu ema seisis juba minu ees, kauss käes. „Kas midagi on juhtunud?” küsis ta osavõtlikult. Võtsin tema käest kausi ja hüüdsin kööki minnes valjul sosinal üle õla: „Ei midagi.”
Telefon tegi mu koolikotis jubedat plärinat. See on isa vana telefon ja vist meie kooli kõige vanem mobla, ja mul on tunne, et see töötab just siis, kui heaks arvab. See oli vanaema, kes helistas, ja muidugi ei olnud ma talle öelnud, tähendab helistanud, et see piparkookide kaunistamine ees seisis. Idu ema vaatas ja sai kohe aru, et midagi on viltu. „Vanaema?” küsis ta minu poole vaadates, kui telefoniga rääkisin. Noogutasin, siis palus ta minult telefoni, ja nüüd olin kindel, et edasine jutuajamine viib vanaema mõtted mujale, ja see pisike arusaamatus oli juba lahenduse leidnud.
Pakkisime minu piparkoogid paberkotti, mille Idu ema punase paelaga pealt kinni sidus. „Mine nüüd otse koju, kõik on hästi.”
See mõjus nii rahulikult, et oleks tahtnud Idu ema kohe kallistada, päriselt, nagu oma ema.
Trepist alla minnes jäin seisma ja mõtlesin hetke: nüüd lausub trepp oma sõnu tagurpidi ja jätab mõne sõna isegi vahele. See oli ju minu teha, millisele astmele astuda ja millisele mitte. Astusin nii, et jätsin üle ühe astme trepil vahele, ja sellisel juhul lausus trepp mulle tuntud, noh muidugi minu väljamõeldud lause, aga tagurpidi, nagu ma juba mainisin, sest ma tulin ju ülevalt alla, ja see võis kõlada nii: „Meeldib mulle küsi kunagi ja mu.”
Kekslesin mööda vana munakivitänavat, Kringli pagariärist möödudes tundsin tuttavat piparkookide küpsetamise lõhna, mis karamellikringli lõhnaga segunedes mind kuni koduni saatis.
2
Maja, kus elame, on kunagi minu vanavanaisa ja tema venna ehitatud. See on üks keeruline lugu ja vahepeal elas selles majas kolm peret, ja siis sõitsid nad ära. Praegu elame siin meie ja pool maja on tühi. Seda üürib isa suvel suvitajatele välja või annab ka niisama kasutada oma tuttavatele, kes meile vahel külla tulevad. Vanaema elas ka varem selles majapooles, aga isa ütles, et pole mõtet tühja kütta ja et meil on ruumi küll.
Seisin väravas, vaatasin piparkooke täis kotti ja astusin väravast sisse. Uksi me ei lukusta kunagi, kui kodus oleme. Kui, siis ainult ööseks. Jätsin saapad esikusse, ja enne kui jõudsin tuppa astuda, avas vanaema juba ise ukse.
„Oleksid võinud ikka helistada, et kojutulemisega kauemaks jääd.”
Panin piparkoogikoti lauale. „Ma tean, aga läheb meelest ära.”
Vanaema võttis ohates koogikoti ja puistas piparkoogid kaussi, ise vaikselt omaette rääkides: „Läheb meelest ära, läheb meelest ära. Oh heldeke, nii palju ja nii ilusad, on see Mari ikka hea laps.“
„Marii, mitte Mari,” parandasin vanaema. Tema aga ei teinud mind kuulmagi. Vanaema ütles Marii kohta alati Mari, ja seda hea lapse juttu rääkis ta Marii kohta ka kogu aeg, kui ikka põhjust oli. Ta kutsus vahel isa ka lapseks. Ma mäletan, et kui olin umbes kolmene või neljane, siis sain äkki aru, et vanaema ei ole lihtsalt niisama, iseenesestmõistetav vanaema, aga et ta on ka ema, minu isa ema. See tundus nii kummaline, nii vana ema, ja siis saingi aru, et isa jaoks ei ole ta vist nii vana, ja sellepärast on minu isa ema mulle just vanaema.
Viisin koolikoti oma tuppa ja istusin kööki laua taha, kus ootas mind praeahjus soojas hoitud kartulipuder. Minu meelest oli selline just kõige maitsvam. Sõin isuga ja vanaema vaatas mind ainiti. „Eh, mürakaru, suureks hakkad kasvama, liiga kiiresti ainult.”
Seda lauset on ta ka minu arust igal aastal korranud, alates sellest ajast vähemalt, kui mina maailma asjadest aru hakkasin saama.
„Vanaema, ma tahan midagi küsida, aga luba palun, et sa vastad ausalt.” Vanaema kallutas pead vasakule, võttis korraks prillid eest, et neid põlleservaga puhastada, nagu oleks tal hetkeks nägemine ära kadunud. Prillid uuesti ette pannud, vaatas ta mind nagu esimest korda ja küsis sellise sooja ja maheda häälega: „Lapseke, kas ma olen sulle kunagi valetanud?”
„Ei, mitte et oleksid,” lisasin kiiruga, „aga kui ma nüüd küsin ühe asja kohta, kas sa vastad või õigemini oskaksid ausalt vastata?”
Vanaema kohendas nimetissõrmega prille ja ootas sõnagi lausumata küsimust. Ma isegi ei teadnud, kuidas alustada. Mõtlesin juba, et pidin ma selle just praegu jutuks võtma, söögiisu kadus kohe. Aga vanaema nagu oleks mu mõtteid lugenud ja alustas ise.