Maru lugu
ESIMENE PÄEV
1
Tänasest päevast on kõik täiesti teistmoodi. See on tõesti nii, sest üks asi, mida ma siiani uskunud olin, sai sellel päeval otsa. Ma kõnnin praegu koolist koju, see tee on nii tuttav ja arusaadav. Ma saan asjadest aru, ma õpin kolmandas klassis. Nii, see tähendab, et ma ei ole enam väga väikene. Ja kui keegi veel ei tea, siis koolimajast välja tulles peab minema üle tee, ja seda peab tegema veel mitu korda. Ja ma tean, et peab olema ettevaatlik, ja see on üks peamisi teadmisi teel koolist koju. Ma tean seda.
Aga tänasest päevast on isegi autotee ületamine täiesti teistmoodi. Aga sellest teistmoodi olemisest natukene hiljem, sest seda lihtsalt ei ole võimalik kohe seletada.
Koolitee, või siis vastupidi, kodutee läheb üle mitme ristmiku. Noh, esimene teeületus, lihtne. See on koolimajaesine tee ja seal pole kunagi kihutavaid autosid. Tegelikult neid kihutavaid autosid meie linnas ei olegi. Või kui on, siis harva, mõni oinas, nagu isa ütleb. Ja siis järgmine autotee on juba keerulisem, seal peab veidi tähelepanelikum olema, edasi pikk, sirge ja konarlik kõnnitee, mis võtab neli kuni viis minutit sõltuvalt sellest, kellega koolist koju lähed. Aga sellel teel on vana Paakspuu veel vanem õunaaed, kus minu isa samal kooliteel õunaraksus käis. See õunaraksus käimine on selline vana aja komme, kus poisid pidid alati sügise saabudes mõnest võõrast aiast õunu varastama. Ja nagu isa mulle rääkinud on, siis mitte sellepärast, et õunu poleks kodus olnud, aga nad tegid seda ikka, sest nõnda pidi tegema.
Meie poistega pole kunagi Paakspuu aiast õunu varastanud, või nagu isa ajal öeldi, õunaraksus käinud. Ma ei saa sellest päris hästi aru, miks nad seda tegid, aga eks siis oli selleks mingi kindel põhjus, ja isa on mulle öelnud, et nii lihtsalt pidi tegema. Muuseas, minu isa on ka maasikaraksus ja veel nii mõnegi asja raksus käinud. Imelik asi see raksus käimine.
Nojah, siis saab see neli kuni viis minutit läbi, ja ongi kesklinn.
Paremal on veski, seal töötas kunagi minu vanaema, mitte möldrina, mölder on see mees, kes veskis viljast jahu jahvatab, ja minu vanaema ei ole mölder ega mees, ta oli selles veskis kokk siis, kui veskis enam jahu ei jahvatatud. Vanaema oli kokk, kui isa veel väike või noorem oli. Aga veski on alles ja seal saab igal ajal kõiksugu peenemaid sööke ja jooke tellida ja muidugi ka pruukida. Isa on seal veskis päris palju kordi käinud, ta vahel ikka räägib mulle, mis ta kunagi tegi, mulle need lood meeldivad, eks ma ise ka pidevalt isa käest küsin, mis ta siis tegi, kui ta minuvanune oli, ja need lood tunduvad kuidagi ägedamad sellest, mis mina ja Idu ja Arko teeme.
Idu on tegelikult Indrek, aga me kutsume teda Iduks. Talle see nimi meeldib ka. Arko on Arks. Teda me kutsume nii, lihtsalt Arks. Noh, ja mina olen Maru. Minu kohta öeldakse mõnikord ka Karu, isegi vanaema kutsub mind vahel Karuks, aga see Karu mulle eriti ei istu. Või noh, ei meeldi, sellepärast et kunagi varem, aastaid tagasi ütles üks isa sõbra tütar mulle „karu, karu, väike aru”. Aga ega ma sellele Karule vastu ka ei saa ja ma tean väga hästi, et Karu lihtsalt erineb ühe tähe võrra Marust, ja keegi midagi muud paremat välja ei mõtle ka. Aga nagu isa ütleb, Maru on üks maru nimi, ja ma tean, et tal on õigus. Päris maru on ka minu perekonnanimi, Värk. Eks see Maru oli üks isa kiiks, et mul nüüd selline nimi on. Igatahes Maru Värk.
Nüüd siis on minuga ka enam-vähem selge – et ma olen Maru ja see on minu lugu.
Nojah, koolist koju viib tee seejärel mööda tuuleveskist, sealt edasi tuleb vana kaev, millest vett enam tilkagi pumbata ei saa, aga kaevumaja on uhke ja ilus. See ongi minu meelest üsna kahtlane, miks üks kaevumaja on korda tehtud, kui kaevust ei tule tilkagi vett.
Noh, veel pool minutit, siis on raekoda, üle keskväljaku, kus alati jõuluajal seisab linna kuusk täies ilus ja uhkuses. Veel neli minutit, kokku umbes üheksa kuni kaksteist minutit, ja olengi kodus. See on minu koolitee pikkus, kui midagi ootamatut vahele ei tule ja miskit enneolematut ei juhtu.
Aga tänasest päevast on kõik täiesti teistmoodi, ja see on tõesti nii, nagu ma juba ütlesin. Kogu minu tee koolist koju on minu tee ja ka meie tee, kui me täna, kolmanda klassi poisid, koos kodu poole marssisime. Mina, Arks ja Idu, ja kui Arks järsku Paakspuu aia ees oma ranitsa vastu kõnniteed virutas ja lihtsalt niisama käratas: „Jõuluvana pole olemas,” siis see teistmoodi pihta hakkaski.
Idu käed haarasid kramplikult koolikoti õlarihmadest, mina vaatasin Arksi, kui see veel kord, nagu tõde teades uuesti lajatas: „Ja päkapikke pole ka olemas.” Idu võttis Arksi ranitsa maast ja ulatas talle, öeldes:
„Ma olen ka kuulnud, et see on emade ja isade ja vanaemade või vanaisade kokkumäng, puhas pettus.”
Muidugi olin ka mina kuulnud jutte võimalikest valehabemetest ja punaninadest, aga lugusid on ju igasuguseid. Kuidas siis Arks äkki teadis, nii kindlalt, et lausa koolikoti vastu maad virutas.
„Ma tean,” ütles Arks veendunult. Ja sellest hetkest oligi kõik nagu teistmoodi. Jõulusussi üllatused ei olnudki enam nagu üllatused, pakkepael, mis terve aasta ülemises kapis vedeles, sai mingi teise, märksa tavalisema tähenduse ja päkapikumüts, mis mul ka praegu peas oli, vajus nagu iseenesest lonti.
Edasi läks meie tee üsna igavalt. Just enne veskit jooksis üle tee kass, keda ajas taga haukuv koer. Veskist natukene edasi oli kaevumaja, nagu ma juba mainisin. Sellest möödudes jäi Arks hetkeks seisma, tegi sellist veidrat häält, nagu huilgaks läbi ilmatu suure toru, ja virutas kaevumajale jalaga. Kume kolin ja veider krigin sundisid mind hetkeks peatuma. „Miks sa seda tegid?” küsisin. Arks keeras kohe minu poole: „Mis ma siis tegin?”
Vanast kaevumajast kostnud hääl oli tõesti kuidagi kummalise kõlaga, nagu oleks ta valu tundnud. Vaatasin hetke Arksi ja läksin siis kiirustades edasi. Ma ei varjanud oma pahameelt. Ei tea, mis tal täna viga oli, algul siunas päkapikke ja jõuluvana, siis tagus jalaga lihtsalt asja eest, teist takka vana kaevumaja.
Idu ruttas mulle järele. „Maru, lähme minu poolt läbi, mul hakkab ema täna piparkooke kaunistama, ta enne ei hakka, kui ma kodus olen, tuled ka, ema lubas, ta isegi kutsus sind, kas tuled?”
Mõtlesin hetke selle peale, kuidas me Idu köögis piparkooke kaunistame. Idu ema oli minu meelest üliäge, ta kandis lühikesi patse nagu meie klassi mõned tüdrukud, ise juba suur inimene, patsid peas, ja see oligi täiesti teistmoodi, ei olnud mingid lihtsalt sirged juuksed või lokid, patsid olid, vaat selline ema on Idul. Nimi on tal ka lahe, Marii. Just. Marii, mitte Mari, ehk siis kahe i-ga Mari.
„Tulen küll,” ütlesin, ja see viis mu mõtted olematutest päkapikkudest ja Arksi jalahoobist vastu kaevumaja piparkookide kordumatule lõhnale ja glasuuri suhkrusele maitsele.
Pistsime Iduga jooksu, Arks jäi meile järele vaatama. „Jookske aga pealegi ema kaissu!” karjus ta meile järele.
Ema kaissu, jäi mulle kuskile kumisema, küll praegu alles oleks tahtnud ema kaissu pugeda, lihtsalt selline tunne tuli peale.
Raekoja ees jäime seisma, mina olen kõvem jooksja kui Idu, me teame seda mõlemad, ja kui Arksist rääkida, siis tema ei viitsi üldse joosta. Talle ei meeldi mingit sporti teha, ta on meie klassi kõige pikem ja kõige suurem poiss. Aga muidu on Arks väga lahe, ta on päris tugev, nii et isegi neljanda klassi poisid ei julge talle midagi halba öelda või teha. Ja kui Arks ainult tahab, siis võib ta kogu klassi naerma ajada, õpetaja kaasa arvatud.
„Hingeldad?” küsisin Idult.
„Ei, pistab, koolikotiga joostes alati pistab. Mida see Arks kisendas?” Raekoja kell lõi täpselt üks.
„Ah ei midagi.”
Idu ei ela minust kaugel, meie mõlema kodu on enam-vähem kesklinnas. Arksil samuti, tema kodu on samal tänaval kus minu oma, aga tänava teises otsas, nii et kui mina koju jõuan, tuleb Arksil veel umbes paarikümnest majast mööduda ja siis kolmekümne viienda juurest hoovi keerata, seal on 35A ja seal ta elab, neli korterit on ühes majas ja ühes nendest elab Arks koos oma vanemate ja vanema vennaga.
Idu istus raekoja ette pingile. „Küpsist tahad?” Idul on alati küpsiseid, ükskõik kuhu me ka ei lähe, alati on tal mingid küpsised taskus. Idu koukis taskust välja peotäie küpsisepuru.
„Ei, ma ei