„Peaksime suure tee peale tagasi pöörama,” ütles Helga, kuid märganud teiste ehmunud nägusid, lisas pärast tillukest pausi:
„Teistkaudu pääseb ka. Natuke maad siit edasi algab vana talvine heinaveotee. See on küll praegu pehme ja sealtkaudu minek võtab rohkem aega, aga on palju julgem, seal pole meil mingeid ebameeldivaid üllatusi oodata.”
Ta keeras ringi ja hakkas Kreetat süles hoides jõudsate sammudega astuma.
Teekond edenes tõesti õige hädiselt. Puruväsinud tüdrukud, kes koos mammaga otse Helga selja taga komberdasid, komistasid vahetpidamata mätaste ning puujuurte otsa ja vingusid nutuselt, hoolimata mamma julgustavatest ja lohutavatest sõnadest. Nelli ja Aide talutasid hobust päitseid pidi järele. Maarja oli selles pikaks veninud hanereas kõige viimane. Ta tundis, kuidas peas vasardas ja jalaaste järjest madalamaks muutus. Käed surisesid pingutusest: Kaarel oli magama jäänud ja kippus kõhu pealt maha libisema, nii et teda tuli pidevalt ülespoole upitada. Kui istuks õige siia mättale ja puhkaks natuke. Ei, mingi hinna eest ei tohtinud peatuda, ta lihtsalt on sunnitud jätkama. Kui ta siia istuma jääks, poleks tal enam jaksu tõusta. Veel üks samm, siis veel üks ja veel üks…
„Pidage veel sutike vastu, enam ei lähe kaua, kohe oleme päral!” kostis eestpoolt Helga ergas hääl.
Veel üks samm, siis veel üks ja veel üks…Äkki olid nad täiesti ootamatult metsast väljas ja otse nende ees, vahest ainult mõnekümne meetri kaugusel lösutas õhtuhämaruses puudest ümbritsetud pikk madal talumaja.
Parajasti siis, kui nad väravast sisse keerasid, astus uksest õuele vanem naine.
„Kes siin kõnnib?” uuris ta tõreda häälega.
„Sa ainult vaata, ema, keda ma metsast leidsin. Kohe terve pesakonna ühekorraga,” hõikas Helga rõõmsalt vastuseks.„Otsi neile ruttu midagi hamba alla. Nad pole vist päev otsa midagi söönud.”
„Ei ole meil endalgi midagi erilist tagavaraks,” torises naine rohkem vist endale kui tütrele.
Mamma astus ligemale:
„Me tõesti ei tahaks teile nõnda kaela peale tulla, aga mis sa hing hädaga teed. Kui saaks lastele tüki leiba ja öö kuskil ära magada. Hommikul läheme siis jälle edasi.”
„Egas ma paha pärast, aga praegu on palju võõraid liikvel ja kõigil kitsas käes,” leebus teine kohe. „Astuge sisse, küll me midagi ikka leiame.”
Toas sättis ta tulijad pika perelaua äärde istuma ja tõi välja toidupoolist, mida sahvris juhtus olema: külmi keedetud kartuleid, leiba ja kala – elasid nad ju ranna lähedal ning teinekord said kalurite käest lesta, särge või koha – ning kallas lastele tassid piima täis.
Kaarel asis kahe käega kruusist kinni ja jõi suurte ahnete sõõmudega, nii et piim suunurkadest alla rinnaesisele valgus.
„Oota’nd, oota, pojake, ära kiirusta, aega on,” katsus Maarja poissi tagasi hoida, kuid juba küünitas see käed toidu järele ning toppis kordamööda suhu kartulit ja leiba. Siis sai ta jõud äkitselt otsa ja juba ta magaski, pea laual ja leivatükk kõvasti rusikasse surutud.
„Vaesed lapsed,” ohkas Helga ema tasakesi.„Kuhu me nad kõik magama paneme?”
„Lapsed koos emaga minu voodisse, mina jään teistega ühes rehetuppa põrandale,” lausus Helga, ja sellega oli asi otsustatud.
Lamades laias voodis, kuhu kõik lapsed koos temaga põikipidi magama mahtusid, ei suutnud Maarja tapvast väsimusest hoolimata kuidagi uinuda. Ta hõljus kusagil une ja ärkveloleku piirimail, valguse ja pimeduse vahelises hämaruses, ta suletud silmade eest libisesid lõputus rodus mööda hallid, tundmatud, kurnatud näod ja kõrvus kajas sadadest võõrastest häältest sündinud kauge segane melu, mis kuidagi vaibuda ei tahtnud. Siis hakkas talle tunduma, et sellest hälinast eraldus selgesti üks tuttav hääl, mis teda hüüdis.
„Ema, ema! Kas sa magad?” sosistas Miia, sikutades Maarjat käest.
„Mis on, kullake? Kas midagi on pahasti?” võpatas Maarja täiesti ärkvele.
„Ema, kas isa tuleb veel meie juurde tagasi?” küsis Miia endiselt sosinal, hääles segamini hirm ja lootus.
„Kallis laps, ma ei tea seda. Mitte keegi ei tea,” vastas Maarja tütrele samasuguse hirmu- ja lootuseseguse häälega. „Aga ma usun ja loodan, et see nii läheb. Kui mitte homme või ülehomme, siis kunagi edaspidi ikka. Siis saab kõik jälle heaks. Kui sina ja mina ja kõik teised ka sellesse kaljukindlalt usume ja tema peale mõtleme, siis meie mõtted hoiavad ja kaitsevad teda ning ta pääseb kindlasti meie juurde. Maga nüüd, tütreke. Homme on jälle raske päev.”
Miia nihkus emale lähemale. Maarja põimis käed ümber kleenukese lapsekeha ja tõmbas tütre tugevasti kaissu. Teineteise soojusest ja lähedusest sündinud rahu leevendas neid vaevavat kibedat rahutust ja veidi aja pärast päästis uni nad raskest murekoormast.
2
Südames nakitseva teadmatuse tõttu ei saanud mamma terve öö sõba silmale. Ta arutles küll nii-,küll naapidi, aga esialgu mingit valguskiirt pimedusest ei vilksatanud. Eile õhtul oli ta Helga emale tõotanud, et nad ei jää kauemaks pererahva kaela peale, vaid asuvad kohe hommikuvalges uuesti teele, aga seda oli kergem öelda kui teha, sest praegu siin lamades ei suutnud ta välja nuputada ühtki reaalset sihtkohta. Ei saanud nad ju jääda külmade sügisvihmade all sihitult ühest paigast teise hulkuma nagu rahutud mustlased, kel kõht kogu aeg söögi järele nuriseb ja öömaja seal, kuhu päikeseloojangul laager üles lüüakse.
Läbi kinnise ukse hakkas kostma tasaseid kilksatusi, mis andsid märku, et majakondsetest oli keegi juba ärkvel. Mamma lükkas teki kõrvale ning ajas end vaevaliselt püsti – vanad kondid olid kõval küljealusel lesides päris kangeks jäänud. Käsikaudu kobades leidis ta ukse, lükkas selle hiljukesi poikvele ning puges tekkinud prao vahelt kööki. Petrooleumilambi hämaras valguses askeldas Helga ema pliidi ääres, mille all rõõmsalt praksuvad kuivad halud lõid korraks hubase tunde, nagu oleks omas kodus. Mammat märgates lausus perenaine justkui vabandades:
„Ma ei tahtnud teid äratada, mõtlesin, et kütan siin natuke sooja sisse, enne kui üles tõusete, siis mõnusam toimetada ja hommikust süüa.”
„Te ei äratanud mind sugugi, uni läks ammuilma ära,” vastas mamma. „Tahtsin juba eile õhtul küsida, mis nimega koht see on, kuhu me välja jõudsime?”
„Rootsi.”
Mamma jahmus. Ta teadis muidugi, et Eestis leidus teisigi veidraid kohanimesid, nende kodukoha lähedal Kadrina kandis näiteks oli küla, mis kunagi ammusel ajal oli Pariisiks ristitud. Ta oli kuulnud ka Vene ja Läti külast, isegi Norra vist oli kusagil olemas, nii et egas Rootsigi midagi imestamisväärset olnud. Aga see, et nad juhuslikult just niisuguse nimega paika olid pidama jäänud, oli küll saatuse pilge. Justkui oleksid kõrgemad võimud tahtnud neid hoiatada või mõnitada. Et paras teile, saite, mis tahtsite!
Kui hämmastunud mamma midagi targemat öelda ei osanud, jätkas Helga ema ise:
„Siinmail elas enne sõda rohkesti rannarootslasi. Praegu neid palju enam järel ei ole. Helga meeski oli rootsi tõugu, aga tema võeti kinni ja pandi vangi.”
„Kesse pani?”
„Eks punased ikka. Lars hoidis sõjaväe eest kõrvale, aga vankad said teise kätte ja saatsid tapiga Siberisse. Otse enne sakslaste tulekut. Ei vedanud poisil. Tal oli neli vanemat venda ka, need pääsesid üle mere minema.”
„Jah,” ohkas mamma kaastundlikult, „segased ajad, kellelgi pole täit kindlust, mis tast täna või homme saab.”
„Kas teie pöörate nüüd koju tagasi?”
„Ei,” ütles mamma, „see pole kahjuks võimalik, meie maja põles maha, meil pole seal enam kusagil elada, peame midagi muud välja