Cincy pani foto meie kõrvale voodile, kus me tillukesi merikarpe puurisime ja niidi otsa lükkisime. Reamees Harley Jaines naeratas mulle uhkelt ja sirgeselgselt ja ma soovisin, et ka minu isa oleks sõjas surma saanud, mitte meid hüljanud. Mul ei olnud temast fotot.
„Nad käisid Californias koos kolledžis,” rääkis Cincy. „Mampsi esivanemad lahutasid, kui ta keskkoolis käis, ja mamps läks tööle ning elas omaette. Ta sai stipendiumi, kuid oli sunnitud lisaraha teenima. Ta oli Tudengiliidus ettekandja.”
Mina ei teadnud Tudengiliidust õhkagi, kuid ma kuulsin Cincy loos Lenora sõnade kaja ja olin kuss, igatsedes pilguheidet tema minevikku.
„Minu paps töötas samuti seal,” jätkas Cincy, „aga ta ei olnud siis minu isa. Ta töötas suures ruumis, kus olid piljardilauad. Ta käis kohvikus mampsiga juttu ajamas ja kokakoolat joomas ning nad armusid.”
Kujutlesin seda vaimusilmas mustvalgena nagu kaadrit vanast filmist. „Mis edasi sai?”
Cincy suskas ühe merikarbi niidi otsa ja sirutas käe uue järele. „Harleyle ei meeldinud koolis käia, ta jättis õpingud pooleli ja hakkas ehitusel tööle. Ja siis ta värvati.”
„Mida tähendab „värvati”?”
„Kutsuti sõjaväkke ja saadeti lahingusse. Mamps ei uskunud niisugusesse asja – sõtta, ma mõtlen – ja ta keelitas papsi Kanadasse põgenema. Aga Harley ei teinud seda. Ta läks väljaõppele ja tuli kolmeks päevaks tagasi. Seejärel läks ta laevale ja sõitis Vietnami.” Cincy hääl muutus vandeseltslaslikuks. „Mamps ei näinud teda enam iialgi.”
„Oh kui kurb. Aga kui nad teineteist enam ei näinud, kuidas…”
„Mamps avastas varsti, et ta ootab last.” Cincy silmad sädelesid kelmikalt. „Arva ise, millega nad need kolm päeva tegelesid!”
Mul tõusis puna näkku ja Cincy kihistas naerda, õõtsutades end voodil üles-alla. „Ta kirjutas Harleyle ja nad pidid abielluma, kui ta koju naaseb. Ent Harley jäi kadunuks 1963. aastal, mil mina sündisin.”
Mul vajus suu lahti. Cincy paistis minu jahmatusega rahul olevat.
Ta kummardus lähemale ja sosistas: „Ma olen vallaslaps. Armuvili. Mamps ei luba sellest kellelegi iitsatada, sest paljud inimesed vaatavad niisugusele asjale viltu.”
„Mina vaikin kui haud,” tõotasin ma.
„Minu sündimise aastal sooritas mampsi isa – minu vanaisa – enesetapu,” ütles Cincy. „Laskis endale kuuli kõrva! Ta jättis tütrele natuke raha, nii et mamps laadis minu ja kõik oma asjad vanasse Volkswagenisse – samasse, millega me praegugi sõidame – ja asus lihtsalt huupi teele.”
Ma kujutlesin neid kahekesi – täpselt nagu minu ema ja mina. Ainult et Cincy oli toona alles imik.
„Shady Riverisse jõudes ostis ta vanaisa päranduse eest selle maja. Teda peeti sõdurileseks ja meid koheldi väga sõbralikult, sellepärast kasutas ema Harley perekonnanime ja teeskles, et nad olid abielus olnud.”
Minu süda pakitses magusnukrast igatsusest. Jutustasin katkendlikult, et ka meie emaga olime kahekesi Shady Riverisse tulnud ja uut kodu otsinud.
Cincy leidis paugupealt ühise joone ja kuulutas seda iseloomuliku kujundlikkusega. „Saatus tõi meid siia!” väitis ta mustade silmade särades. „Me oleme määratud igavesti parimateks sõpradeks jääma.”
Iseenda tundetulv tegi mind kohmetuks ja ma vältisin tema pilku.
„Jajah,” kohmasin ma. „Igavesti.” Ja keskendusin augu puurimisele virsikuvärvi merikarbi sisse oma värisevates kätes.
Jõulueelsel neljapäeval sadas lund. Cincy läks koolist varem ära, et Seattle’isse vanaemale külla sõita. Ta pidi tagasi tulema alles pühapäeval, päev enne jõululaupäeva.
Ema oli kogu nädalavahetuse tööl, nii et ma veetsin pikad hallid päevad üksinda kodus teki sisse mässitult koos Laura Ingalls Wilderi raamatutega. Õhtud olid veelgi üksildasemad, sest ema pühadeaegne mõõnameeleolu oli saavutanud madalaima seisu.
Pühapäeva õhtul Cincy helistas. „Ma olen tagasi!” Tema hääl pulbitses elamustest ja pühadeõhinast.
Minu hääles kõlas kadedus. „Kas sul oli lõbus?”
„Lennukisõit oli vinge. Vanaemps on natsa tüütu, ta muudkui näägutab mampsi kallal. Aga ta andis mulle igavese hunniku asju. Osa on pentsikud, kuid ma sain ka peleriini, mille küljes on pikk muhv, ja see on karusnahast voodriga. Sa pead seda nägema.”
Ta tegi pausi, nagu oleks minu sõnaahtrust hoomanud. „Mida sina vahepeal tegid?”
„Mitte midagi.”
„Kas su ema on kodus?”
Mul ei olnud Cincy ees saladusi. „Üks, kaks, kolm, juhhei…”
„Su ema veini jõi,” lõpetas ta itsitades. „Tore! Siis ta lubab sul meile tulla! Küsi tema käest ja helista mulle tagasi. Ma tulen sulle silla juurde vastu.”
Õhtu oli kristallklaar, tähed hiilgasid nagu teemandid ja kuusirp oli küllalt ere, et lund valgustada. Masendavast kodumajast õhtu kargesse kaisutusse plagades tundsin ma end nagu vang, kes on muinasjutumaale vabaks lastud. Mu jalad hakkasid tahtmatult jooksma.
Ma olin sinise mantli ühte taskusse toppinud pidžaama ning teise hamba- ja juukseharja. Kapuuts oli kurgu alt kõvasti kinni nööbitud ja ema mustad saapad tenniste otsa torgatud – niimoodi sissepakitult olin ma külmanäpistuse eest mõnusalt kaitstud. Talveõhk, mida ma sisse ahmisin, kirvendas kopsudes ja ma saatsin suuri hingeaurupahvakuid kuu poole.
Ühe tänavavahe järel aeglustasin ma sammu ja läksin üle kõnnile, sest saapad ja pungil taskud segasid jooksmist. Nõlva jalamil vaatasin ma tagasi küla poole. Punased ja rohelised tulukesed vilkusid katuseräästaste küljes, taeva poole kõrguvat kirikutorni kaunistas valge sädelus. Kõik oli vaikne. Kui ma seal seisin ja kribelevatele sõrmedele sooja õhku puhusin, kõlas kellamängul nostalgiline jõuluviis: „Oh tulge, kõik ustavad, rõõmsad ja võidurikkad…”
Kaugusest kostis koera haukumist ja mul virvendas silme ees, kui ma ümber pöörasin ja saabaste kriuksudes läbi lume silla poole vantsisin.
Teraskaared raamisid silda nagu härmatanud pits. Nägin Cincyt – tumepunast laiku lumise mäekülje taustal – vastaskaldal sillale astumas. Pimedusse mattunud nõlval kiiskas Kaljusadama pühadetuledes veranda nagu kalliskivi mustal sametil.
„Häid jõule! Ho-ho-hoo!” hüüdis Cincy. Tema kähe hääl kaikus ühelt kaldalt teisele.
Ma turtsatasin naerma ja rõõm paisus minu sees, kuni mulle tundus, et ma plahvatan tähtede sajus.
Me ei jooksnud silla keskpaiga poole, vaid sammusime väärikalt nagu koolilõpetajad või langenud kaaslase kirstu kandvad sõdurid. Silla keskel lõi Cincy paksudes varrukates käsivarred ja käpikutes käed laiali ning me haarasime teineteist karukaisutusse nagu kaks lumememme, kes elu saladust teades naeru kõhistavad. Cincyl oli seljas vanaemalt kingiks saadud karusvoodriga peleriin ja ta nägi välja nagu talveprintsess.
Me pöörasime pilgud jõele ja vaatasime aeglasi voogusid. Maailm oli liiga ilus, et rääkida, ja liiga külm, seepärast nõjatusime sõnatult käsipuule.
Lõpuks patsutas Cincy mulle oma punase villase labakuga turjale. „Lähme koju, enne kui kringliks külmume, Gwendolyn. Su hambad juba plagisevad.”
Ta mõtles alatasa minu jaoks dramaatilisi nimesid välja. „Tõsi see on, Alexandra,” kostsin ma.
„Järgne mulle, Rapuntsel.”
„Näita teed, Sarsaparilla!”
Naeru pärast kõhust kinni hoides tatsasime lõkerdades mäest üles Kaljusadamasse.
Kui mu ema avas paberisse pakitud karbikese ning nägi vatipadjal küütlemas lõheroosasid ja vandlikarva keermeid, siis vajus tema suu ammuli. Pärast