Pino jooksis vennale järele, kuid märkas siis üht mustade juuste, kreemja naha ja sädelevate tumedate silmadega kena tütarlast. Ta kõndis üle väljaku Galleria poole. Pino seisatas ja vaatas teda. Suurest igatsusest minetas ta kõnevõime.
Pärast neiu möödumist ütles Pino: „Ma olen vist armunud.“
„Peast põrunud võib-olla,“ sõnas Carletto, kes oli talle selja taha jõudnud.
Mimmo tuli ringiga nende juurde tagasi. „Keegi just ütles, et liitlased jõuavad jõuluks siia.“
„Ma tahan, et ameeriklased rutem Milanosse jõuaksid,“ ütles Carletto.
„Mina ka,“ oli Pino päri. „Rohkem džässi! Vähem ooperit!“
Ta tegi mõned kiired sammud ning hüppas üle vaba pingi ja otse da Vinci kuju kaitseks paigaldatud kaardus metallpiirdele. Ta lasi pisut aega selle siledal pinnal liugu ning hüppas siis teisele poole maha ja maandus kui kass.
Mimmo ei tahtnud alla jääda ja proovis sedasama trikki järele teha, kuid prantsatas ühe lillelise kleidiga tüseda tumedajuukselise, arvata pisut alla või üle neljakümnese naise ees maha. Tollel oli käes viiulikohver ja päikesevarjuks peas laia servaga sinine õlgkübar.
Naine oli nii ehmunud, et oleks peaaegu viiulikohvri maha pillanud. Ta hoidis seda vihaselt vastu rinda. Mimmo oigas ja hoidis oma ribidest kinni.
„See on Piazza Della Scala!“ noomis naine. „Suure Leonardo auks! Kas sul mingit austust pole? Mine mängi oma lapsikuid mänge kusagil mujal.“
„Kas me oleme teie arust lapsed?“ küsis Mimmo rinda puhevile ajades. „Väiksed poisid või?“
Naine vaatas temast mööda ja sõnas: „Väiksed poisid, kes ei saa aru, mis mänge teie ümber päriselt mängitakse.“
Taevasse olid hakanud kogunema sünged pilved ning ümberringi hämardus. Pino pööras end ja nägi piazza ja ooperihoone vahele jääval tänaval sõitmas musta Daimler-Benzi staabiautot. Mõlemal poritiival lehvisid punased natsilipud. Raadioantenni küljes laperdas kindrali lipp. Pino nägi tagaistmel pulksirgelt istuva kindrali siluetti. Millegipärast tekitas see vaatepilt temas külmavärinaid.
Kui Pino tagasi pöördus, kõndis viiulimängija juba eemale, pea trotslikult püsti, astus natside staabiauto tagant üle tänava ja marssis ooperimajja.
Poisid läksid edasi ning Mimmo liipas nendega paremat puusa hõõrudes ja kurtes kaasa. Pino aga peaaegu ei kuulnudki teda. Kõnniteel astus otse nende suunas üks kollakaspruunide juuste ja hallikassiniste silmadega naine. Pino arvates võis ta olla pisut üle kolmekümnene. Oma suursuguse nina, kõrgete põsesarnade ja huultega, mis paindusid loomulikult meeldivalt naeratama, moodustas ta kauni terviku. Ta oli sihvakas ja keskmist kasvu, seljas oli tal kollane suvekleit ning käes lõuendist poekott. Ta pööras kõnniteelt ära ning astus lähedal asuvasse pagariärisse.
„Ma olen jälle armunud,“ ütles Pino, mõlemad käed südamel. „Kas te nägite teda?“
Carletto mühatas. „Kas sa kunagi järele ei jäta?“
„Mitte kunagi,“ sõnas Pino, traavis pagariäri akna juurde ja vaatas sisse.
Naine pani leivapätse kotti. Pino nägi, et ta vasakus käes polnud sõrmust ning jäi ootama, et ta ära maksaks ja välja tuleks.
Kui ta väljus, astus Pino tema ette, pani käed südamele ning ütles: „Andke andeks, signorina. Ma olin teie ilust rabatud ning olin sunnitud teiega kohtuma.“
„Kuula aga,“ sõnas naine pilkavalt Pinost mööda manööverdades ja edasi kõndides.
Kui naine oli möödunud, tundis Pino tema naiselikkuse ja jasmiini lõhna. See oli joovastav nagu ei miski muu, mida ta varem oli tundnud.
Ta kiirustas naisele järele ja ütles: „Ausõna, see on nii. Ma olen näinud paljusid kauneid naisi, signorina. Ma elan moeäride linnaosas, San Babilas. Palju modelle.“
Naine vaatas silmanurgast Pino poole. „San Babila on elamiseks väga tore koht.“
„Minu vanemad peavad käekotipoodi Le Borsette di Lella. Kas te seda kohta teate?“
„Minu … minu tööandja ostis sealt just möödunud nädalal koti.“
„Ahhaa?“ ütles Pino rõõmsalt. „Näete ju isegi, et ma olen pärit viisakast perest. Kas te tahaksite täna minuga kinno minna? Kinos jookseb „You Were Never Lovelier“. Fred Astaire. Rita Hayworth. Tants. Laul. Väga elegantne. Just nagu teie, signorina.“
Viimaks pööras naine pea tema poole ja vaatas teda oma läbitungivate silmadega. „Kui vana sa oled?“
„Peaaegu kaheksateist.“
Naine naeris. „Sa oled minu jaoks pisut noorevõitu.“
„See on ainult flm. Lähme sõpradena. Selleks ma ju liiga noor ei ole, ega?“
Naine ei öelnud midagi ja kõndis niisama edasi.
„Jah? Ei?“ küsis Pino.
„Täna õhtul on pimendamine.“
„Kui kino algab, on väljas veel valge, aga pärast saadan ma teid turvaliselt koju,“ kinnitas Pino talle. „Ma näen pimedas nagu kass.“
Mõne sammu vältel ei öelnud naine midagi ja Pino süda vajus saapasäärde.
„Kus see flm jookseb?“ küsis naine.
Pino andis talle aadressi ja sõnas: „Kohtume seal, eks? Pool kaheksa piletikassa ees?“
„Sa oled üsna tore ja elu on lühike. Miks ka mitte?“
Pino naeratas, pani käe südamele ja ütles: „Kohtumiseni.“
„Kohtumiseni,“ ütles naine. Ta naeratas ning läks üle tänava.
Pino vaatas, kuidas naine lahkub, olles ühtaegu võidukas ja hingetu, kuni adus midagi, kui naine jäi trammi möödumist ootama ning lõbustatult tagasi tema poole vaatas.
„Signorina, andke andeks,“ hüüdis ta naisele, „aga mis teie nimi on?“
„Anna,“ hüüdis naine vastu.
„Mina olen Pino!“ karjus noormees. „Pino Lella!“
Krigina saatel, mis mattis enda alla tema perekonnanime, jäi tramm seisma ning naine jäi selle taha varju. Kui tramm edasi sõitis, oli Anna läinud.
„Ta ei tule,“ ütles Mimmo, kes oli kogu selle aja neile järele tõtanud. „Ta ütles seda ainult selleks, et sa tal järel ei tolkneks.“
„Muidugi tuleb,“ ütles Pino ning vaatas Carletto poole, kes samuti oli neile järgnenud. „On ju, sa ju nägid seda Anna silmist, eks?“
Enne kui Pino vend ja tema sõber vastata jõudsid, lõi välku ning langesid esimesed vihmapiisad, mis olid rasked ja läksid aina raskemaks. Kõik pistsid jooksu.
„Ma lähen koju!“ hüüdis Carletto ja pöördus ära.
Teine peatükk
Taevakraanid avanesid. Hakkas sadama nagu oavarrest. Pino tormas Mimmo kannul moeäride linnaosade poole, ligunedes aina enam läbi ning hoolimata sellest põrmugi. Anna tuleb temaga kinno. Ta ütles jaa. See pani tal pea joovastusest peaaegu ringi käima.
Poisid astusid veest nõretades pikka kitsasse poodi, kus lõhnas kõvasti värske parknaha järele. Riiulitel seisid peened portfellid, käekotid ja õlakotid, väiksed ja suured kohvrid. Klaasvitriinides oli näha punutud nahast rahakotte ning kaunilt töödeldud sigaretikarpe ja mappe. Poes oli kaks klienti – üks vanem naine, kes seisis ukse lähedal, ning tema taga poe kaugemas otsas üks mustas ja hallis mundris natside ohvitser.
Pino vaatas meest, kuid kuulis,