Nad olid viibinud paar päeva Pariisis ja väikese Seine’i visandi kõrvale oli kirjutatud: Koos ühe sakslase ja ühe tšehhiga käisime linnas jalutamas; õhtuhämaruses läksime Montmartre’ile ja kohtasime oma öömajakaaslasi: ameeriklasi, austraallasi, taanlasi, šveitslasi, sakslasi, prantslasi ja isegi mu sõber Kalle Helsingborgist oli kohal, jah, isegi Halfdan, kel polnud muidu kombeks end massidega siduda ja kes hoidis omaette, oli seal.
See oli tema sõber.
Veerisin veel neid mittemidagiütlevaid lõike umbes pool tundi ning panin siis päeviku toolile tagasi, täpselt nii, nagu see oli seal ennegi olnud – ja piisavalt tükk aega enne seda, kui Viggo hakkas horisondil pisikese täpina paistma.
Kõikidest neist sissemurdmistest ja korduvatest lugemistest hoolimata ei saanud ma endiselt aru, mis küll pidi selles reisikirjelduses olema, et see oli tema jaoks nii hirmus tähtis. Noor Hispaania kodusõja võitleja kirjutas oma viimasest unenäost, mis seisnes enamjaolt palavikulises sonimises ja mida ta oli näinud vahetult enne Ebro jõe ääres peetud lahingut, kus oli surma saanud ka noor poeet Gustaf Munch-Petersen. Nagu ka paljud teised taanlased.
Unenäo kirjeldus täitis viimase pool lehekülge, enne kui päevik jäädavalt lõppes: See on kõige hirmsam ja hoiatavam unenägu, mida ma olen üldse kunagi näinud, oli kirjas viimases reas ja mind ei pannud imestama, et noor sõdalane nägi enne kuradi kehastuse ehk siis Generalissimusega vastamisi astumist hirmu- ja õudusunenägusid. Too oli ju osav kõiki tolle aja noori kangelasi hävitama.
Päeviku keskkohas oli lehtede vahel hariliku pliiatsiga joonelisele paberile kirjutatud abituvõitu värss, aga kuna see polnud kirjutatud noore Hispaania sõdalase käekirjaga, asetasin ma selle kannatamatult tagasi. Ning panin päeviku taas lõplikult toolile. Ma ei suutnud selle tähendust mõista.
Nende kahe mehe omavahelist lähedast suhet tundmata võinuks arvata, et Number Kaks on kogu aeg valvel, samal ajal kui ta otsene ülemus, kes istus laiade käetugedega sarapuupuidust kirjutuslauatoolil, teeb nende selleks ajaks juba karmi kriitikatule alla langenud uurimisest kokkuvõtet.
Blogijad ja tviitijad ja vanajumal ise ning erandlikult ka ajalehtede kommentaatorid ja juhtivtoimetajad seadsid juba teisel päeval nende töö kvaliteedi küsimärgi alla. Kas see kõik ei võtnud liiga kaua aega?
Kas tõesti ei olnud mingeid muid uudiseid, millega lehvitada ja mida kommenteerida?
Kas kriminaalpolitsei koorekiht oli nii delikaatse asja jaoks õige foorum? Pidanuks moodustama rakkerühma. Juba sel neologismil endal oli rahutuks tegev kõla.
Dünastia valitseja, kuulsa perekonnanimega leskproua oli kadunud ja tema märkimisväärne kadumine oli veninud juba järgmisele ööpäevale. Muul ei olnud tähtsust.
Ei suured ega väiksed meediakanalid, rääkimata kõige pisematest, polnud jäänud käed rüpes ootama. Ükski toimetaja ei suhtunud oma alluvate töösse ükskõikselt või leebelt, kõik nõudsid tegusid ning silmapilkset tulemust; hüüumärgid marssisid läbi kogu ajakirjanduse hõigete ja laitmiste, nad tagusid juba otsapidi politseiülema kabinetiuksele ja ronisid oma kõnemullidest päris välja, et tantsida nende kahe vastutaja kirjutuslaudadel; viimane kui üks toimetaja Läänemere äärest Põhjamere kaldani lasi oma krimireporteritel riigi peamise kriminaalkomissari pea kohal piitsa vihistada. Selles asjas olid nad Blegmani dünastia poolel, olenemata väljaannete poliitilisest suunitlusest, ja paistis, nagu oleks kogu rahvas vaimult sama asja eest väljas.
Päikeseaia hooldekodus leskproua korteris polnud vähimaidki märke, mis viidanuksid millelegi ebanormaalsele, kirjutas Ritzau uudistebüroo ja heitis lause lõppu laituse hooletu politseitöö kohta: öeldi politseist.
Need kaks uurijat ei korrigeerinud seda infot.
Pinnapealselt võttes oli see muidugi ka täiesti tõsi. Kõik nägigi tolles korteris täiesti normaalne välja. Ja teisalt oli seal ka midagi valesti.
Pea- ja justiitsminister leidsid oma ema kahetoalisest korterist eest haigutava tühjuse ning andsid häiret kogu tõhususe ja ettevõtlikkusega, mis iseloomustab Blegmani dünastia kaht kuulsat poega, kirjutas Ritzau niisuguse tooniga, mis meenutas aukartust kuninga ees.
Ta on kadunud, nagu oleks õhku haihtunud, kõlas see lugu ajalehes Berlingske Tidende juba palju maisemal toonil.
Jälgi jätmata, arvati Berlingske Tidende Kopenhaageni Raekoja platsil asuvas ajakirjandusmajas ja see arvamus kajastus kõigis kolmes Berlingske Tidende üleriigilises väljaandes. See polnud muidugi tõsi. Nood kaks kõrget politseiametnikku ei teadnud lihtsalt, mida arvata neist pisut kummalistest leidudest, millel polnud looga selget seost. Nad uurisid juba oma kolmekümnendat korda kaht kollast plastitükki, (peaaegu) täiesti tühje kaasi, kus pidanuks olema testament, nad uurisid lipikult kuupäeva, millest nad ei saanud aru: kokku kolm pisiasja, mis olnuksid eraldi võttes täiesti tähtsusetud, kuid mis koos tekitasid rahutut eelaimust, mis neile asu ei andnud. Polnud mingit põhjust arvata, et kõige suurem detektiiv – avalikkus – osanuks neid kuidagi aidata, ja kui neil asjadel olnuks tõesti mingi tähendus, kahjustanuks avalikustamine uurimist ja selle elaja tagaajamist, kelle kohta Komissar ei pruugiks ilmselt kunagi leebemat väljendit.
Ainult üks inimene pidi nende imelike leidude kohta teadma, nimelt see, kes oli leskproua kadumise ajal kohal olnud.
Laual politseinike pilkude all lebas brošüür, mille pealkiri oli: Päikeseaed – parim elu. See oli ühe Põhja-Kopenhaagenis paikneva konsultatsioonifirma reklaamibrošüür ja kriminaalkomissar vangutas ärritunult pead. Justkui keegi mõtleks oma eluõhtul päikesepaiste peale, eriti veel nii kustunud kohas, mis ei meenutanud kuidagimoodi seda õue, kus kriminaalkomissar ise oli üles kasvanud; see oli Jumalate jõe – Gudenå – pärl Ida-Jüütimaal: Ry linnake.
Vanadekodu direktriss oli oma jutu järgi pesuehtsa juhtimiskonsultandi tööle palganud, selleks et too viiks juhtimises ja turunduses läbi ekspertiisi, uuendamaks kõiki „hooldekodu siseseid ja väliseid tööprotsesse vanainimeste kasuks”, ja kõigest sellest kirjutati brošüüris. Sellest oli selgeid märke juba siis, kui Komissar esimest korda koha läbi uuris. Kõrgete vanade ja hallide hooldekoduhoonete vahelisel alal turritasid maa seest märgistuskepid ja maapinnal olid kriidijooned, mis kuulusid uue treeningprogrammi juurde. Selle eesmärk oli „ergutada nii personali kui ka vanureid”, nagu juhataja seda asja sõnastas, kuigi Komissarile tundus, et kogu loo mõte oli kõige vanemad surnuks väsitada, nii et klientuuri väljavahetamine (ja sedamööda ka tõhusus) oleks paremini mõõdetav ning annaks boonuspunkte kas siis ühes või teises omavalitsuse juhitud kontrollsüsteemis. Blegmani vennaksed ise olid oma valitsusajal lubanud kõikide bürokraatlike protsesside väljajuurimist nii riigi kui omavalitsuste tasandil, aga millegipärast viis see väljajuurimine terve rea uute organite ja funktsioonide tekkimiseni, mis olid vähemalt sama imelikud ja aeganõudvad kui eelmisedki.
See, et need kaks konservatiivist eesliinivõitlejat võitsid 2011. aastal valimised ning said valitsusse parteiga, mille seis oli tegelikult väga halb, oli muidugi tohutu üllatus ja sai juhtuda ainult seetõttu, et suurimad parteid nii vasakul kui paremal olid kaotanud pea, ja seda vähemalt niivõrd, et valitsust nad moodustada ei suutnud, mistõttu tabas võimunool peaaegu müütilise staatusega Blegmanide dünastiat.
Komissar viskas veel korraks pilgu Päikeseaia rahvale paremat elu tõotavale brošüürile ja summutas endas heli, mida selles kabinetis tavaliselt kuulda ei tahetud.
Siis pööras ta pilgu taas pruunidele kaantele ja väikesele kolletunud sildikesele kuupäevaga, millelt kriminalistid polnud ühtegi jälge saanud ja mille tähendust ei osanud keegi selgitada.
Testamenti polnud ja see fakt oli – vanadekodu juhataja kaljukindla vastupidise info valguses – punase tulukese süüdanud. Leskproua oli korduvalt testamendi olemasolu nimetanud ja tema advokaat teatas, et leskproua oli lasknud selle advokaadi juurest 2014. aastal ära tuua, kuna ta olevat tahtnud kirjutada uue.
Aga seejärel polnud advokaat enam mingit testamenti