„On sinuga kõik okei?” küsis mees, nägu tema näost ainult mõne tolli kaugusel.
Muidugi oli okei. Nüüd oli Maiki pea juba üleni täis magusat suminat ja kõrvus kohises. Ta märkas, et mehe silmad on pruunikasrohelised ja lahked. Nii lahked silmad, maailma ilusaimad silmad! Hetkeks valdas Maikit veider tunne, nagu oleks ta neid silmi juba varem kuskil näinud, nagu need oleksid tuttavad, nagu need oleksid omad.
„Jah, mul on kõik hästi,” tõmbus Maiki ruttu eemale. Külm suplus oli küll täiesti asjata olnud – Maiki hõõgus häbist ja millestki veel, ta oleks tahtnud ruttu järve tagasi ronida.
Teedu näol oli lõbus ilme, kui ta Maikist lahti lasi. „Päris huvitav hommik, ega sa haiget ei saanud?” küsis ta muigelsui.
„Ei saanud. Aitäh, ma lähen nüüd,” vastas Maiki õhetades.
„Oota korra … mis su nimi on?”
„Maiki.”
„Mina olen Teet.”
„Tore, me oleme naabrid vist.”
„Tõesti?”
„Jah, mu vanatädi elab su kõrvalmajas.”
„Ah nii, siis me ilmselt veel kohtume sel suvel,” ütles Teet ja tundis korraga mingit seletamatut rõõmujoovastust.
„Kohtumiseni siis!” lausus Maiki, pilku maas hoides.
„Kohtumiseni, Maiki!” naeratas Teet ja jätkas jooksu.
Maiki hiilis, süda sees tagumas, mööda järvekallast tagasi purde juurde, kus tema vaene sõbrants pidi rullnokkadega maid jagama.
Merka oli endiselt vees ja Rolts õrritas teda välja tulema.
„Tule näita ka, kas need pontšikud on õigesse kohta läinud,” kõkutas Rolts purdel istudes. „Vees on vist päris külm ja sul on huuled juba sinised, mulle tundub.”
„Ära vahi siis neid, tropp!” lõdises Merka vastu.
„Sõbranna on su ka hüljanud. Tead, mul on kohe kahju sust, kui praegu välja tuled, ma annan sulle ilma suurema riiuta need tagasi.”
„Lõpetage nüüd ära see jama!” sekkus Maiki vestlusesse. „See pole enam naljakas, näed ju, et tal on külm juba!” pöördus ta kurjalt Roltsi poole.
„Ohhoo, kes välja ilmus! Ujujast sõbrants! Kui Merka seda asjandust tahab, siis ta teab küll, mida teha – kas ilusti paluda või ise järele tulla,” selgitas Rolts, Merkat silmanurgast jälgides.
Merka, saanud sõbranna ilmumisest julgust, ujus otsustavalt kalda poole. Pikemalt mõtlemata, tuli ta käega rindu varjates järvest välja ja marssis irvitava Roltsi juurde, kes ujumisriiete toppi kõrgel pea kohal hoidis. Põrnitses mehele tigedalt otse silma, tõstis siis käed, haaras laimirohelisest kangast ning virutas sellega Roltsile piki kõrvu nii kõva plaksuga, et kogu järv kajas.
„Said, mis tahtsid, värdjas!” sisistas ta ja kõndis uhkelt nagu modell poodiumil mööda purret kaldale, jättes oigava ning lõuga kratsiva Roltsi ning ta tobedad semud endale järele vaatama.
Vohh, see on klass! mõtles Maiki. Nad haarasid oma asjad ja tegid ruttu minekut.
Koju jõudnud, ruttas Maiki üles ja viskus voodile. Ta katsus oma päikesest õhetavat nägu, peas keerlesid tänased juhtumised rannas. Põhiliselt muidugi kohtumine Teeduga paju juures – see varjutas kogu Merka ja Roltsi draama. Mis õieti juhtus? Oli olnud üks veider olukord, selline, nagu ikka ainult tema elus ette tuleb, ja siis oli midagi sumisenud ja olid olnud pruunikasrohelised silmad. Ta oli vist armunud selle mehe silmadesse, kui nii võiks öelda. Jep, Teedul olid maailma kõige ilusamad silmad ja sinna lihtsalt polnud midagi teha. Edaspidi ta mehele silma enam ei vaata, ja kõik saab korda.
Ta polnud Merkale oma salakohtumisest rääkinud. Hakata rääkima oma armumisest, kui teine su kõrval kirub meessugu maa põhja!
Hmm, aga äkki need silmad ikka ei olnud nii ilusad? Äkki ma kujutasin seda lihtsalt ette? Suvekuumus + romantiline loodus + hea kujutlusvõime = ohtlik kooslus. Eriti kui sa oled üksik ja katkine naisterahvas kuskil kaugel maakohas. Ta oleks võinud samahästi ka sellesse õudsesse Roltsi või tema nirginäoga sõpra armuda. Kuid manades silme ette Roltsi sõbra heatahtliku, veidi juhmi nirginäo taipas ta, et see poleks kuidagi võimalik. Või mis Merka teeks, kui Maiki teataks, et on Roltsi armunud? Oi need Rolts ja Merka! See oli küll mingi täielik müsteerium. Kuigi Merka poleks seda ilmselt mitte iialgi ei endale ega kellelegi teisele tunnistanud, oli tema ja Roltsi vahel tunda ohtralt särisevat elektrit ja lahendamata pingeid, mis võisid selles suvekuumuses lõpuks üsna pöörase tulemuseni viia.
Maiki ajas end voodist püsti ja kõndis akna juurde, kust paistis Laherandade aed. Huvitav, mida teeb maailma kõige ilusamate silmadega Teet? Kas tal on naine? Äkki tal on lapsed? Maiki kujutas ette, kuidas maailma ilusaimate silmadega väikesed Teedud kuskil ringi jooksevad, ja ohkas. Nii juhtub, kui sa armud võõrastesse silmadesse.
3. Enne jaani
Järgmised kolm päeva sadas vihma. Nagu ikka Eestimaal, lubati jaanilaupäevaks, mis pidi olema reedel, paiguti hoovihma ja viisteist kraadi sooja. Kuidas see ilm küll niimoodi käest ära läks, mõtles Maiki hommikul jopet selga pannes ja vihmavarju otsides. Alles pühapäeval võtsid nad päikest ja käisid ujumas ning nüüd siis selline sügisilm. Ennast sisse pakkinud, lõi ta vihmavarju lahti ja tormas kummikute lirtsudes aiaväravast välja. Taevas oli kuidagi kurjakuulutav, hall kuni silmapiirini – ja nii juba varahommikul. Vanatädi oli esmaspäeval sõitnud Paidesse põlveoperatsioonile ning Maiki oli jäetud kaheks nädalaks maja ja koerte valvesse.
Ilusate ilmadega koos oli õnneks kadunud ka pruunikasroheliste silmade hullus. Oli, mis oli, elu läheb edasi! Lihtsalt nii igaks juhuks heitis Maiki pilgu Laherandade krundi poole, et näha, kas vähemalt Teedu auto on seal. Oli! Teet oli ise ka seal, seisis auto juures ja viipas Maikile. Tüdruku süda jättis ehmatusest paar lööki vahele, aga ta kogus ennast ruttu, lehvitas vastu ning tuiskas minema.
Rohtunud tee oli kuni maanteeni lompe täis pikitud. Maiki hüppas algul neist üle, kuid lõpuks loobus ja sulistas nagu väike laps kummikutega lompidest läbi, nii et vesi pritsis. Aih! Üks kummik igatahes lekkis. Selja tagant ligines vaikse mürinaga auto ja Maiki võis ükskõik mille peale kihla vedada, et autos istub Teet.
Juhipoolne klaas lasti alla ja maailma kõige ilusamate pruunikasroheliste silmade omaniku üsna lootusrikas hääl küsis, kas ta võiks Maiki ära viia.
„Ega ma kaugele eriti ei lähe niikuinii,” vastas Maiki, mehega silmsidet vältides.
„Sa vist päris hea meelega sulistasid nendes lompides,” muigas Teet, tüdrukule kavalalt otsa vaadates.
Maiki vaatas hämmeldunult Teedule otsa ja mõlemad hakkasid naerma. „Sulistasin vist jah.”
„Kuidas siis jääb? Kuiv sõit, kuhu iganes sa lähed? Või lompides sulistamine?”
„Mul üks kummik vist lekib.”
„Hmm, see on küll halvasti, aga tule peale, ma viin su kohale! Kuhu sa lähed üldse?”
„Keskuse juurde raamatukokku, ma aitan seal suvel tööga ja nii.”
„Tean-tean.”
Teedu auto lõhnas natuke märja koera ja Teedu habemeajamisvee järele. Koer tervitas tagaistmelt Maikit, roosa keel suust väljas, kõrvad peadligi, saba metsikult liputamas.
„Oi, tere, Koer,” lausus Maiki hellitavalt