Varastatud hetked krahvinnaga
Esimene peatükk
Asudes teele piisavalt erksal sammul, et klaarida pead veiniuimast, suundus David Tanner Smith, parlamendiliige Hazelwickist, Mayfairi häärberist, kus ta oli koos viigidest kolleegidega õhtustanud, oma elupaika Albanys.
Sõbrad olid keelitanud teda veel veidikeseks jääma, ent pärast päev otsa kõlanud vastuväiteid reformieelnõule, mis olid peamiselt ebaolulised ja mida oponendid tõstatasid selleks, et hääletusele viimist edasi lükata, oli ta poliitilistest vestlustest kurnatud. Ta pidi tunnistama, et oli ka pisut tujust ära.
Tema sammud kajavad valjult, kui ta oma üksildastesse kambritesse jõuab. Kuigi ta oli õnnelik, et tema parim sõber Giles Hadley oli leidnud õnne leedi Margaretiga, oli ta avastanud, et Oxfordi tudengipäevadest saadik temaga elamist jaganud kaaslase kaotamine muutis ta üksildasemaks, kui ta oli osanud karta.
Kuna ainus naine, keda ta kunagi armastanud oli, jäi vaese farmeri orvu haardeulatusest kaugele, ei arvanud ta, et leiab kunagi ise abieluõnne. Kuna ta oli madalat päritolu, ent teda toetasid baronet ja markii, siis pani see teda kummalisse sotsiaalsesse olukorda, kus ta ei kuulunud alamaadlike sekka, teda ei võetud iial omaks kõrgseltskonnas, ent tõusva poliitikuna viigide hulgas polnud ta ka tähtsusetu isik.
Pigem oli ta keerukas juhtum, mis säästis teda abielule meelestatud emade tähelepanust, kes ei suutnud päris hästi otsustada, kas temast võiks saada nende tütardele hea partii või mitte, mõtles ta iroonilise naeratusega.
Naeratus kadus kohe, kui talle meenus Gilesi tühi tuba Piccadillys. Kellega ta võiks abielluda, kui ta end kunagi piisavalt üksikuna tundma peaks? Mõne tema poliitilisi püüdlusi väärtustava kodaniku tütrega? Poliitiliselt meelestatud aristokraadi tütrega, kes jätaks tähelepanuta madala päritolu, et endale võimu juures rohkem manööverdamisruumi saada?
Ta läks ümber North Audley Streeti pimeda nurga Oxford Streeti suunas, kui tema kõrvu kostis lärmakas vaidlus. Ta aeglustas sammu ja piilus ees olevasse hämarusse, kus ta suutis vaevu eristada kahte meest, kellega paistis koos olevat pidulikku keepi mähitud noor naine.
„Te lasete mind lahti või ma kutsun valvuri,“ hüüdis naine.
„Kas tõesti?“ pilkas üks meestest kareda häälega.
Teine, kes naise õlast kinni hoidis, ütles: „Sa ei tee muud, kui annad meile oma kaelakee – ja käevõru ja kõrvarõngad ka, kui sa ei taha, et su kaunis nägu rikutud saaks.“
„Oojaa, nii ilus, et ehk me viime su pärast bordelli,“ lisas teine mees. „Nad maksaksid sellise õrna palakese eest hästi, ma arvan.“
„Koristage oma käed!“ karjus tüdruk, rabeldes ja vääneldes esimese mehe haardes, samas kui teine sikutas ta keebipaelu.
Davie võttis kõvemini jalutuskepist kinni ja jooksis nende poole. „Laske naine lahti!“ hüüdis ta ja tõstis kepi ähvardavalt õhku. „Kohe – enne kui mina valvuri kutsun.“
Hetkeks, nähes Davidi aukartust äratavat suurust, mehed kangestusid. Seejärel linnamehed, kel polnud ilmselgelt aimugi, millist kahju tugev talupoeg jämeda kepiga teha võib, eirasid teda ja püüdsid allutada rabelevat naist.
Ta oli neid hoiatanud, mõtles Davie. Olles pidanud end klounide keskel terve päeva vaos hoidma, tõusis ta tuju kohe, kui ta nägi võimalust paar korralikku hoopi anda.
Ta sööstis möirge saatel meeste poole, tabades esimest meest kepiotsaga kõrva alla ja paisates ta eemale. Ta keeras kepi kiiresti teistpidi ja virutas teisele lõua pihta. Murduva luu terav ragin kõlas enne, kui teine mees temast ulgudes lahti lasi. End vabaks rebinud neiu tõstis seelikud üles ja jooksis minema.
Davie peatus hetkeks, hingeldades. Kuigi ta oleks tahtnud need kaks kaasa võtta ja lähima konstaabli juurde vedada, peaks ta tõenäoliselt tüdrukule järgnema. Üksik naine nii hilisel kellaajal üksi tänaval tõmbab ilmselt veel pahandusi ligi – kui mitte midagi hullemat, siis vähemalt mõne teise röövli, kes kerget sihtmärki otsib.
Otsuse teinud, keeras ta ründajatele selja ja jooksis neiule järele. „Ärge muretsege, ma ei tee teile haiget!“ hõikas ta. „Londonis pole turvaline öösiti üksi kõndida. Lubage mul teid koju saata.“
Tüdruk heitis kiire pilgu üle õla, ent ei jäänud ilmselt uskuma, sest ta jooksis edasi. Seelikud takistasid teda ja ta poleks niikuinii suutnud kaua Davie eest põgeneda, kuid enne kui mees talle järele jõudis, komistas ta millegi otsa ja koperdas. Ta kukkus karjatuse saatel põlvili.
Davie jõudis mõne sammuga neiuni ja pakkus talle püsti tõusmiseks kätt. Tüdruk võttis selle vastu, ent tõmbus äkki nii järsu jõnksatusega eemale, et kui Davie temast lahti laskmise asemel ikka veel kinni hoidis, paiskus ta tõmbejõu tõttu tagasi Davie juurde, rind vastu rinda.
Davie vandus endamisi ja hoidis kõvasti kinni neiust, kes kohe jälle rabelema hakkas. „Lõpetage!“ ütles ta teravalt. „Ma juba ütlesin, ma ei kavatse teile haiget teha.“ Ta tasandas häält ja jätkas. „Me klaarime selle ära, preili, aga mitte avalikul tänaval. Lubage, ma viin teid mõnda ohutumasse kohta, ja te saate mulle rääkida, kuidas ma teid koju pere juurde saaksin aidata.“
Tüdruk lõpetas sügava ohke saatel rabelemise. „Palun, Davie,“ ütles ta vaikselt. „Lase mul lihtsalt minna?“
Armsalt tuttav hääl ehmatas Daviet nagu nahka lõikav terav žilett. „Faith?“ küsis ta uskumatult.
Oma suureks hämmelduseks nägi Davie, kui ta oli naise näo lambivalguse poole keeranud, et see oli tõesti Faith Wellingford Evers, krahvinna Ashedon, kelle ta oli enda vastu surunud.
Enne kui ta ehmunud keel suutis midagi vastuseks pomiseda, tõmbas daam end lahti. „Jah, Faith,“ tunnistas ta. „Ma otsisin troskat, mis mu koju viiks. Kas sa poleks võinud teeselda, et sa ei näinud mind, ja lasta mul minna?“
Kui Daviele lõpuks tõeliselt kohale jõudis, kellega ta rääkis, muutis järgmine õudust tekitav šokilaine, mis kõik oleks võinud juhtuda, ta veel üheks hetkeks sõnatuks. Seejärel, neelates vandesõnad alla, haaras Davie naise randmest ja hakkas temaga edasi kõndima. „Ei, krahvinna, ma ei saa lasta teil…“
„Faith, Davie. Palun, ütle mulle Faith. Kas ma ei võiks pääseda, vähemalt veidikeseks, krahvinnaks olemisest?“
See poleks pidanud küll nii olema, ent Davie südant soojendas, et Faith lubas sellist familiaarsust inimesele, kes polnud aastaid lähedane sõber olnud. „Sellele vaatamata ei saa lubada sul üksi uidata, ajades taga kaarikut, mis sind tagasi Berkeley Square’ile viiks. Mayfairi tänavad on paremad, ent kusagil Londonis pole pärast pimeduse saabumist tõeliselt ohutu, mitte kellegi jaoks, kes üksi on. Eriti naise jaoks!“
„Sina olid üksi,“ osutas Faith.
„Jah, aga ma olin ka relvastatud ja võimeline end kaitsema,“ vastas Davie. „Ma kavatsesin päästetud noore neiu võõrastemajja viia ja leida võimaluse tema aitamiseks, aga ma ei saa seda sinuga teha. Mitte siinkandis, kus meid mõlemaid teatakse. Luba mul parem troska võtta ja sind turvaliselt koju saata.“
Faith aeglustas sammu, olles vastu sellele, et Davie teda edasi tõmbas. „Kas sa oled kindel, et ei saa mul lihtsalt minna lasta?“ Davie vastas talle terava pilguga ja Faith sõnas vaikselt: „Ma ei kavatsenud olla rumal ega vastutustundetu. Mul on kahju, et olen sind tahtmatult asjasse seganud.“
Faith neelatas tugevalt ning pisarad, mida Davie ta ripsmete vahel sätendamas nägi, tabasid teda nagu löök rindu. Kuidas see häiris teda ikka veel, kui Faith endast väljas oli!
„Minul aga mitte. Kas sa suudad ette kujutada seda kära, kui sa oleksid valvuri kutsunud ja sinu identiteet oleks avalikuks tulnud? Kaugelt parem, et see olin mina, kelle diskreetsusele sa saad kindel olla. Kui sa ei taha teada, mida ütleks ühiskond krahvinna kohta, kes üksi Mayfairi tänavatel uitab, viime sind parem nii kiiresti kui võimalik tagasi Ashedoni villasse, enne kui keegi mõnest mööduvast kaarikust sind ära tunneb.“
Kui Faith ikka veel vastu oli, tabas Daviet tõeliselt vastumeelne mõte. „Sa… sa ju usaldad mind, et ma ei tee sulle liiga, kas pole, Faith?“
Faith ohkas pikalt ja sügavalt, mis veelgi enam Davie südant rebis. „Muidugi ma usaldan sind, Davie. Hea küll, otsi meile troska. Ja sa ei pea minust