Ta võttis selle ja naeratas nõrgalt. Jääb kuus sorti, mõtles ta ja keeras ümber nurga. See läks, nagu öeldakse, „üle noatera”.
Nedim istus natuke kaugemal hoovisügavuses pingil. Ta istus, kumaras selg tema poole ja pilk põlvedele suunatud. Otsekui suruks kogu maailma raskus tema õlgu maapinna poole.
Naska hiilis ligemale. Tal oli Šveitsi taskunuga käes ja nukras kimbus ainult kuus lille.
Tema ise oli relv. Tema ilmumine. Kõik, millele see saab rõhuda. See oli tema ainus relv.
Ta oli peaaegu Nedimi juures. Too istus endiselt paigal. Ei liigutanud sõrmegi. Raskus tundus üleinimlik.
Varsti keerab Nedim ringi. Tema käes välgatab nuga. See oleks otsustav hetk.
„Nedim?” sõnas ta vaikselt.
Vend ei vastanud. Lihtsalt istus ja paistis surmväsinud olevat.
„Nedim?” lausus ta uuesti, pisut valjemini ning puudutas venna selga.
Kergelt, kergelt.
Siis vajus Nedim ettepoole.
Nähtamatu raskus vajutas ta otse vastu asfalti. Ta kukkus, lõdvalt, raskelt, kohmakalt.
Tema tumedad silmad vahtisid valgesse suveöhe. Silmaalused olid täiesti mustad. Otsekui oleks ta kuude viisi magamata olnud.
Nüüd magab ta igavest und.
Naska silmitses oma venda. Tolle paremas käes oli suur laia teraga nuga. See ei välgatanud.
Valge särk oli üleni punane.
Ja ühes nööpaugus oli väike sinakaslilla õis. See nägi välja nagu kaunilt vormitud kelluke. Kui ta selle üles võttis ja oma kimpu köitis, tuli talle pähe, et tegelikult teab ta, mis selle nimi on. Ta oli selle hiljuti teada saanud.
Kellukas.
Ja kellukas on sama asi, mis kurekell.
Ta avas täiesti rahulikult käekoti ja pani seitset sorti lilledest koosneva kimbu kokkupandud Šveitsi taskunoa kõrvale.
Seejärel pani ta koti kinni.
Ta oli natuke aega täitsa vait. Hingas.
Ja sügavikust, mida ta oli väljasurnuks pidanud, kerkis nutt, mis muutus koos Rootsi suveöise valgusega ürgseks, kõiki inimlikke piire ületavaks kaebelauluks.
3
FOTOGRAAF LÄKS KOOS KAKSIKUTE KÄRU lükkava paariga. Nood paistsid teed teadvat.
Perekonna meespool – kes tundus oma raskes nahkjopes pisut liiga paksult riides olevat – heitis talle põgusa pilgu ja noogutas sama põgusalt. Ta oli umbes viiekümnendates eluaastates suurt kasvu mees ning tal oli väljavenitatud, pikaks venitatud, piklik nägu. Kaksikute kärust vaatas välja kaks kena tüdrukunägu. Üks neist oli umbes kahe-, teine kolmeaastane ja mõlemal oli samasugune piklik näokuju. Nad paistsid üpris lõbusad olevat.
„Oota, Viggo,” hüüdis mehe abikaasa tema selja tagant. Mees jättis kaksikute vankri häälekalt ägades seisma.
„Me oleme niigi hiljaks jäänud,” ütles ta pahuralt. „Mis siis nüüd lahti on?”
„Peame lilled lahti pakkima,” kostis naine. „Siis pole näha, et need on Konsumist ostetud.”
„Meil on veel hea jupp maad minna,” kurtis mees. „Sa jõuad seda liftis teha.”
„Liftis on turvakaamerad,” ütles naine ja mässas keskpärase lillekimbu paberiga. Ta jätkas: „Miks te peate seda pidu politseimajas pidama?”
„Mis sellel siis nüüd häda on?”
„See on labürint. Keegi ei leia teed. Vaata enda kõrval olevat meest.”
Nahkjopega mees keeras ringi ja vaatas fotograafi.
„Kas sa lähed sinna?” küsis ta. „Peole?”
„Jah,” noogutas fotograaf. „Ma olen fotograaf. Ma pean tunnistama, et olen natuke eksinud.”
„Ahhaa,” sõnas mees ja ulatas käe. „Sina oled siis see, kes minu töö ära napsas. Tavaliselt teen pilti mina. Nad ütlesid, et tahavad seekord natuke professionaalsemat tööd.”
Fotograaf surus mehe kätt, kuid enne kui nad jõudsid ennast esitleda, hüüdis mehe abikaasa:
„No nii, loodan, et ta ei näe, et tulbid on pehkinud.”
„Kas sa tahad öelda, et „närtsinud”? Lillede kohta öeldakse „närtsinud”.”
„Ei, ma tahan öelda, et pehkinud.”
Pärast parajat kõrberännakut jõudsid nad lifti. Lapsed vahtisid kahtlustavalt fotograafi, kui too kotist suure kaamera võttis ja sellele välklambi külge kruvis. Mille peale vanem äkitselt nooremale kõristiga vastu põsesarna äsas ja mõlemad pistsid kisama.
„Charlotte!” hüüatas mees lohutamatu häälega ja napsas kõristi enda kätte.
Siis avanes liftiuks ja nende poole pöörati mitukümmend pilku. Avatud saali lae all rippus suur loosung ja karjus kärtspunaste tähtedega: ”Lõpuks ometi! Hultin läheb pensionile!” Pisut väiksemate, pealtnäha äsjakirjutatud tähtedega oli kirjas: „Nagu Rootsi jalgpallimeeskond!”
Kõigest kõrist röökiv perekond hakkas ennast liftist välja ubima ja neile tuli vastu erakordselt valgete juustega mees; tema tundus olevat ainus, kes ligineda söandas.
„Mulle?” küsis ta soomerootsi murrakus ja haaras kõristi. „See on nüüd küll liiast.”
„Pea lõuad,” vastas nahkjopega mees ja napsas kõristi jälle oma kätte.
„Mõelda vaid, et Rootsi otsustas just täna Senegalilt pähe saada,” jätkas valgepäine heatujuliselt. „Soome oleks seda paremini teinud.”
„Millest sa räägid?” pobises nahkjope. „Kas sa arvad, et mul on aega jalgpalli MM-i vahtida? Kui ma kodus olen, vahetan ainult mähkmeid.”
„Kus meie juubilar on?” küsis naine tema selja tagant.
„Astrid, oled sina ka seal?” küsis valgepäine, sirutas ennast ümber suure mehe, kallistas tolle naist ja lisas:
„Kui peened tulbid.”
„Ole vait, Arto,” hüüatas naine. „Mis sa arvad, kas ta märkab midagi?”
„Ära karda, ei ta märka midagi. Ta hõljub šampanjamullidel.”
Lift tühjenes. Fotograaf jäi ainsana kabiini. Ta klõpsutas valgete juustega mehest ühe pildi. Pimestatud mees pilgutas natuke aega silmi, enne kui ütles:
„Ahaa. Suurepärane. Fotoringenist? Me ootasime sind.”
„Vabandust, et ma natuke hiljaks jäin,” ütles fotograaf. „Ma eksisin ära.”
„Sa ei ole ainuke. Mina olen Arto Söderstedt. Peokorraldaja. Ma ei sega sind töö juures. Astu aga summa sisse ja anna päästikunäpule valu.”
Fotograaf kohendas kaamerakotti, kobis liftist välja ja astus niinimetatud summa sisse.
Pärast kaksikutevankri muljetavaldavat saabumist oli sumin korraks vaibunud, nüüd tõusis see taas. Inimesed seisid väikeste kobaratena, mis teatava korrapärasusega lagunesid ja neist said teised kobarad.
Fotograaf tegi hulga üldpilte. Niipea kui rahvas välklambi sähvatustega ära harjus, muutusid need peo loomulikuks osaks.
Kõigepealt loosung. Eri grupid loosungi all, eri võttenurgad.
Peoperemeest ennast ei olnud raske kindlaks teha. Ta seisis, šampanjaklaas käes, ja vestles õnnitlejatega vasakul ja paremal. Teatud aja tagant kohendas ta imepisikesi prille, mis hiiglaslikult ninalt kangekaelselt maha libisesid.
„Need lõhnavad natuke omapäraselt,” ütles ta