Ta ei tahtnud seda uskuda, kuid nad olid ümbritsetud metshaldjatest.
III PEATÜKK
Kui pole nõide uskujat, siis pole nõida lausujat.
«Ema, sa pead mind uskuma. See ei olnud mingi tavaline unenägu. Ma nägin nägemust.»
Säde kõndis ema ees rahutult edasi-tagasi. Ema nägu oli küll kortsuderägastik, selg küürus ja kange ning lisaks oli ta ühest silmast pime, kuid käed liikusid aastatega kogunenud vilumuse järgi ilmeksimatult, nidudes ühe pauna teise järel. Säde salamisi kadestas seda oskust, kuid ta oli kindel, et kunagi jõuab ka tema sinnamaani. Praegu olid tal aga pakilisemad mured.
«Kullakene,» ohkas Säde ema Mari väsinult. «Ainult nõiad näevad nägemusi ja kuidas nemad need saavad, on saladus. Sa oled täitsa tavaline tüdruk.»
«Miski siin külas ei ole enam tavaline,» vaidles Säde vastu, käed rinnal risti.
«Tule istu parem maha ja aita oma vaest vana ema. Saame kiiremini need märsid siin valmis.»
Säde kõhkles hetke, kuid kohusetunne võitis. Ta istus pisikesele pakule ning haaras pihutäie kuivatatud nõgesevarsi. Kui juba rääkida, siis võib ju ka kätel lasta käia.
«Kolm poissi,» sõnas Säde veendunult. «Nemad aitavad meid.»
«Ütle mulle, kuidas kolm poisikest kõigi metsavaimude vastu saavad?» nõudis Mari kannatamatult. «Rusika Rääk oli meie saare parim võitleja. Aastaid võistlustel esikohal. Seda, mis temast järgi jäi, ei andnud isegi mitte ühes tükis matta.»
«Ma tean, et üks neist suudab kivi hävitada,» pomises Säde kangekaelselt, keeldudes lootust kaotamast. Nõgeseköied võtsid tema sõrmede all juba veidi koti kuju.
Mari tegi näo, et ei kuulnud oma tütart. Ta ei julgenud uskuda, mitte enam. Ta ei tahtnud järjekordset pettumust üle elada, järjekordset nina püsti ja musklid pingul «kangelast», kes tuleb neid päästma ja jäljetult kaob. Parem oli lihtsalt edasi elada. Ära kannatada.
Päikesekiired pressisid aknaaugust sisse, valgustades naiste tööpinda. Paunad polnud ainsad, mille kallal Mari oli kõigi nende tundide jooksul maja kaitsvas varjus töötanud. Paremas nurgas vedelesid pikad rullikeeratud nöörijupid ning mitmed eri suuruses jalavarjud.
Maja oli viimasel ajal ainus koht, kus rünnakute eest varju võis saada. Kui keegi juhtus ööseks välja jääma, oli kindel, et hommikut ta enam ei näinud. Metsa äärde ei tasunud isegi mitte päeval minna.
Säde mäletas veel liiga selgelt, kuidas nädal tagasi oli Iko pärast päikeseloojangut üle põllu nende talu poole jooksnud. Päike oli äsja läinud oma öisele teekonnale ning Säde oli tundnud Iko vaid tema hääle järgi ära, mis röökis: «Jätke uks lahti!»
Säde koos vendadega seisis ukseavas ja karjus julgustavalt, et Iko kiirustaks. Isa tuli neid ära ajama, kuid mõned meetrid enne nende väravat, enne kui Iko oleks jõudnud majavaimu kaitse alla, lõi miski ta pikali. Ta nägi seda vaid vilksamisi, aga sellest piisas.
Säde nägi seda siiani unes, kuidas Iko nähtamatu jõu poolt metsa lohistati, ning tema kisendamine kõlas iga kord ta kõrvus, kui ta sellele mõtles. Need karjed kuulusid mehele, kes teadis, et surm on vältimatu, kuid ei suutnud sellega leppida.
Igal muul ajal oleks ta oma murega läinud külanõia Lembi jutule, kuid too oli pärast taevakivi langemist täiesti kasutuks muutunud. Lembi oskas suurepäraselt ravitseda ja enne, kui olukord käest läks, ka haldjarahvaga suhelda, kuid praegu kükitas ta oma majas ega julgenud isegi päeval välja tulla. See kõik käis tal üle jõu ja mõistuse.
Säde tundis, et ta peab tegutsema. Keegi peab midagi tegema – nad ei saa siin öösiti istuda ja väriseda, et äkki seekord ei suuda majavaim rünnakuid tagasi tõrjuda ja kõik taluelanikud lohistatakse metsa.
See oli kõik selle tuhandest neetud hiigelaugu süü, sellesama, mis siit paaritunnise teekonna kaugusel laiutas. Selle augu põhjas oli veider must ümisev kivi, mis kohe kindlasti ei kuulunud inimeste maailma. See oli ebaloomulik ja ohtlik.
Pärast selle kivi tule ja mürtsuga saabumist oli kõik hakanud allamäge minema. Kõigepealt metsatulekahju, mille õnneks kauaoodatud sügisvihm kiiresti kustutas, kuid see oli alles hädade algus. Taevas oli pidevalt kaetud tumehallide pilvedega. Keskpäev tundus hämarikuna ning õues oli kuidagi raske hingata.
«Kullake, paunu on meil nõgesest juba küllalt,» sekkus Mari tema mõtetesse. «Tegelikult peaksime enne lume tulekut lina ketrama hakkama. Liisul on vaja suveks uut kleiti, vana on pigem Ehale paras. Ja Karil on uut kuube vaja.»
«Ma pigem teen ülejäänutest kalavõrgu,» pomises Säde. Ta vihkas linaga tegelemist. Alati ta aevastas ning tõmbas kuidagi sõrmed verele. Lisaks ajas lina tal silmad sügelema ja paiste, mis oli paras piin. Ennemast põimib ta neid nõgesekiude, kui ta midagi üldse tegema peab.
Säde tõusis püsti ja sammus end sirutades kööki. Ta segas harjumusest tulel seisvat pada, kus podises peaaegu valmis puder. Seejärel haaras ta laualt pearäti, et mehi rehepeksult koju kutsuma minna.
Ukselävel oleks ta kiiruga Lembile otsa koperdanud. Säde surus ehmunud kiljatuse alla, pigistades huuled tugevalt kokku.
Mees istus ukse ääres pakul ja toppis piipu. Säde lemmikkoer Karvane magas rahulikult nõia ees. Ta polnud isegi haukunud, kui võõras õuele tuli.
«Kas ma saan aidata?» küsis Säde viisakalt. Tegelikult ta austas Lembit. Vanu inimesi peab ju austama. Eriti aga külatarka, kes on osav ravitseja. Külas polnud vist ühtegi last, keda ta ilmale poleks toonud ja haiguste ajal turgutanud.
Mõistagi oskas iga pere ka ise põhilisi raviteesid kokku keeta, kuid vaid Lembi teadis neid salve ja kangeid tõmmiseid, millest otsiti abi tõeliste hädade korral. Liikusid jutud, et tema käest saab isegi libahundivõiet ja neid kadakamarja tilku, mille abil noored armunud tüdrukud laste saamist vältisid.
Lembi lõpetas enne vastamist rahulikult piibu sättimise. Valgetesse juustesse seotud linnusuled ja kõrred lendlesid tuulehoos. Säde muutus juba kannatamatuks ja kaalus lihtsalt ümber tema minna. Ta oli vaevu sammu astunud, kui Lembi kõnelema hakkas.
«Sina näed ka teda, jah?»
Säde tardus paigale ning vahtis vanameest üksisilmi.
«Seda poissi. Ta on mandrilt. Kõhn ja valge nagu eluaeg toas istunud naine. Salkus mustad juuksed, kuhu ta külatarga kombel sulgi ja paelu põimib. Rohelised silmad. Nägu peenike nigu reinuvaderil.»
Säde ei oleks teda just nii kirjeldanud, kuid tema silme ette hüppas kohe see nägu, mida ta öösel unes oli näinud. Kitsas kaval nägu sagris tumedate juustega ning metsarohelised silmad. Teised kaks ei olnudki nii olulised olnud, just tema pidi olema oluline lüli.
«Kes ta on?» küsis Säde vaikselt.
«Praegu? Üks looderdaja, kes ei tea, mida oma eluga teha. Varsti? Keegi, kes võib nõiaks saada, nagu sinagi. Kuid lõpuks on tema tõesti see, kes meid saab aidata.»
«Kuid ta ju ei tea, mis toimub…»
«Ta saab teada. Üsna varsti. Tule kaasa.»
Lembi tõusis kontide raginal püsti, toetudes vanale ja kulunud käimiskepile. Säde kõndis kannatlikult ta kõrval. Võib-olla oli emal õigus olnud ja üksainus inimene ei saagi neid aidata. Oleks ju tobe panna kõik oma lootused mingile unenäopoisile.
«Mina ei saa nende vastu midagi teha,» sõnas Lembi ja nookas peaga metsa poole. «Minul ei ole sellist võimu. Isegi sul on rohkem õiget verd kui minul. Aga see ei saa sina olla. See peab olema see väike kaltsukubu, kes meie unenägudesse kipub.»
«Kust sa tead, et ma teda unes nägin?» nõudis Säde lõpuks, saades aru, kui ebaloogiline see kõik on.
«Ma