Minu Egiptus. Kaunis kaos. Sandra Peets

üles ehitatud, siis otsustasime, et enne kui tema kõik sinnapaika jätab, proovime minu kolimise varianti.

      Luxorisse kolimine ei olnud Ibrahimi ja minu esimene ja eelistatuim valik. Ibrahim teadis Ülem-Egiptuse keerulist kultuuriruumi ja minu vabadust ihkavat meelt. Samas tuli meil teha reaalselt kaalutletud valik ja mina olin Ibrahimi hoiatustest hoolimata küllaltki sinisilmne eesootava kultuurišoki ees. Loomulikult oleks minu hing ihanud Egiptuse põhjarannikule Vahemere tuult nautima, aga Ibrahimi töö ja seeläbi ka meie põhielatus oli seotud just Ülem-Egiptusega. Majanduse tõusude ja mõõnade lainel oli tema seal juba oma väikeettevõtte üles seadnud ja lisaks töötas ta vastavalt võimalustele giidina. Minu hale süda andis enamikule õpilastele lõpuks niikuinii hinnaalandust ja vahel isegi maksuvabastust. Raske on öelda lapsele, kelle arengust sa tunnist tundi oled rõõmu tundnud, et ära enam tule, ma tahan oma töö eest raha ka. Ega suure rikkuse nimel ma seda tööd ei teinud ju niikuinii. Tasu tuligi pigem rõõmsatest ja tänulikest silmadest, kes tõemeeli soovisid minu juurde tundi tulla.

      1. juulil saabungi oma lubatust kaks korda suurema pagasiga Hurghada lennujaama, vaim valmis ja südames ootusärevus.

      Tulevikuinvesteeringuks ja Luxori melust puhkamiseks ostame Luxorist nelja sõidutunni kaugusel asuvasse Hurghadasse korteri. See sai ostetud minu soovide kohaselt euroopalikus kortermajas. Kuna egiptlaste sisekujundusmaitses domineerib pigem kuld ja kard, siis sõitsime korteri sisustamiseks Põhja-Egiptusesse Demiattasse, et tellida sealsetelt kogenud mööblifirmadelt oma maitse järgi mööbel. Mööbliettevõttele selgitamine, mida ma täpselt soovin, osutus siiski üle mõistuse keeruliseks. Kui ma küsimusele, kas ma tõesti ei taha toolile nikerdusi, kuidas saab olla lihtsalt puidust tool, ilma nikerdusteta, vastasin, et ma tõepoolest sooviksin ilma nikerdusteta tooli, siis vaatas terve tuba mööblispetsialiste mind nagu kuu pealt kukkunud ullikest. Lõpuks, veenmise abil, sain ma enam-vähem selle, mida soovisin, kuigi loomulikult egiptlaslikult paarikuulise hilinemisega ja pidevate kauplemistega hindade üle, mille me juba ammu olime kokku leppinud. Olen igavesti tänulik Ibrahimi õele Salwale, kes on Demiattas sisekujundaja ning ainukesena minu soovidest aru sai. Tema raporteeris mulle asjade kulgu siis, kui olin kaugel ära, ja andis nõu alates köögi kraanikausi valikust kuni toolikatete värvini. Siiamaani igatsen seda head kraanikaussi, mille sarnast pole ma siinmail näinud: mõnusalt sügav ja mahukas. Sinna mahtus ära terve virn taldrikuid ja ikka veel oli ruumi neid seebitada ja pesta. Äravooluauk oli kaks korda suurem kui standardsel kraanikausil, aga äravool lahendatud nii nutikalt, et vesi jookseb kiiresti ära, aga kõik, mis võib ummistada, koguneb äravoolu all olevasse filtrisse, mis ei ole sugugi imepisike – sinna mahtusid terve põhjakõrbenud pudrukausi jäägid ja ikka oli äravool kiire. Kraanikausi leivanumber oli teine kraan, mis ühendatud veefiltreerimissüsteemiga. Kuna Hurghada vesi ei ole joodav, siis oli puhta joogivee piiramatu olemasolu eriti mugav.

      Enamik Egiptuse tuttavaid hoiab kahe käega peast kinni, kui kuuleb, et elame kahetoalises korteris: „Nii väike, kuhu te lapsed panete, selle raha eest oleks saanud sada ruutmeetrit!“ Korterid peavad siin olema suured! Köögid peavad siin olema suured! Veel parem, kui ka pliit ja televiisor oleksid suured! Mina teadsin, mida ma tahtsin ja Ibrahim andis mulle vabad käed. Nüüd kui pere ja tuttavad külas käivad, siis on ka nemad üllatunud, et väike ja nikerdusteta küll, aga päris ilus.

      ISEGI MITTE VETT?

      „Mu kuueaastane tütar paastub ka.“

      „Kas tõesti?“ küsin ettevaatlikult, sest esmapilgul tundub see küll kui lapsepiinamine.

      „Jah, ta lihtsalt keeldub söömast…“

      Hurghadas on parajasti ramadaani ehk paastukuu viimane nädal ja päevane õhutemperatuur küündib 40 soojakraadini. Paastuvad moslemid on oma ponnistuste lõpusirgel silmanähtavalt loiud ja kurnatud. Ramadaan tähendab ka seda, et turismipiirkondadest väljaspool on kõik söögikohad suletud. Mõni aasta varem Aleksandrias läks mul kuumas süda pahaks ning püüdsin leida kasvõi mingitki putkat, kust oleks võimalik osta vett ja ehk mõni võileib kehakinnituseks. Täiesti võimatu missioon, mille lahendas lõpuks Aleksandria raamatukogu, kuulsa vaatamisväärsuse territooriumil asuv kohvik. Kuna turiste eriti polnud, siis oli tagaruumis põõnav teenindaja hämmingus, et keegi tellimust soovib esitada. Kohalikud ei taha ebaviisakad olla, aga on ju arusaadav, et kui nad meeletus kuumuses isegi vett ei tohi juua, siis pole ka igapäevaste toimetuste tegemine just kõige kergem.

      Ramadaan on islami kuukalendri (on olemas ka näiteks iraanlaste kasutatav islami päikesekalender) üheksas kuu. Islami kalendri aega arvestatakse Kuu liikumise järgi, seepärast on kuud meie kalendri suhtes nihkes ja tihti lühemad. Islami ajaarvamine algab 622. aastast meie ajaarvamise järgi, mil prohvet Muhamed põgenes tagakiusamise tõttu oma järgijatega Mekast Mediina linna. Seda hidžra’ks nimetatavat sündmust peetakse islami ajaloos murranguliseks, sest just Mediinas alustas prohvet aktiivsemat poliitilist ja sõjalist tegevust, mille tulemusena ta ehitas kalifaadi.

      Ramadaani ajal paastumine on üks viiest islami alustalast, mis on kohustuslikuks järgimiseks kõigile moslemitele. Väidetavalt saab paastumisega andeks aasta jooksul kogunenud patud. Teine viis pattudele andestust saada, ja ühtlasi ka järgmine islami alustala, on palverännak Mekasse. Palverännakuid on kahte sorti. On umra