Aga see on ka kõik, ütles Morrigan endale, pühkides endalt õhulossid peast. Unistus. Ta ajas end sirgu ja hingas sügavalt sisse, jälgides, et ta hääl ei väriseks.
„Ma ei saa teie pakkumist vastu võtta, härra Jones. Ma olen äraneetud laste registris. Varsti ma … Varsti ma … noh, teate küll. A-aitäh, et tulite ja …”
„Tehke see lahti,” lausus härra Jones, peaga osutades Morrigani käes oleva ümbriku poole.
„Mis seal on?”
„Teie leping.”
Morrigan raputas hämmeldunult pead. „M-mu misasi?”
„See on standardleping.” Härra Jones kehitas kergelt õlgu. Ühte õlga. „Iga laps, kes alustab sponsitud õpinguid, peab lepingule alla kirjutama, ja samuti peab allkirja andma üks vanem või eestkostja.”
Nojah, nii palju siis sellest, mõtles Morrigan. „Mu isa ei kirjuta sellele kunagi alla.”
„Las meie muretseme selle pärast.” Härra Jones võttis kuuetaskust hõbedase sulepea ja asetas selle lauale. „Teie peate vaid alla kirjutama. Härra Squall hoolitseb kõige eest.”
„Aga te ei mõista, ma ei saa …”
„Ma mõistan väga hästi, preili Crow.” Härra Jones vaatas teda teraselt, tumedad silmad puurimas Morrigani omi. „Aga teil pole vaja muretseda needuste ega registrite ega Loojaku pärast. Teil pole enam kunagi vaja millegi pärast muretseda. Mitte siis, kui olete Ezra Squalliga koos.”
„Aga …”
„Kirjutage alla.” Härra Jones näitas sulepea poole peaga. „Kirjutage alla ja ma luban: ühel päeval võite osta ja müüa kõiki inimesi, kes on teid õnnetuks teinud.”
Mehe säravad silmad ja rahulik salapärane naeratus panid Morrigani uskuma – vaid hetkeks –, et härra Jones ja Ezra Squall näevad tal tulevikku, mida ta ise polnud kunagi võimalikuks pidanud.
Morrigan sirutas käe sulepea järele, seejärel lõi kõhklema. Tal oli veel viimane põletav küsimus, kõige tähtsam küsimus üldse. Ta vaatas härra Jonesi poole.
„Miks mina?”
Kostis vali koputus. Uks läks lahti ja vaevatud väljanägemisega linnapea komberdas sisse.
„Mul on kohutavalt kahju, preili Crow,” sõnas ta taskurätti laubale surudes. Tema ülikonnal olid higiplekid ja ta vähesed juuksed olid peas püsti. „Näib, et keegi on teie arvel julma nalja teinud. Meie kõigi arvel.”
„N-nalja?”
Linnapea järel astus sisse Corvus, suu kriipsuks tõmmatud. „Seal sa oledki. Me läheme ära.” Ta haaras Morriganil käsivarrest ja tõmbas ta toast välja. Morrigani tool kukkus kolinal ümber.
„Mitte ükski teie niinimetatud pakkumiste tegijatest ei ole saabunud,” sõnas linnapea, püüdes neile koridori järgnedes hinge tõmmata. „Ma süüdistan iseennast. Oleksin pidanud taipama. Harmoni sõjaväe misiganes, Devereaux’ daamide värk … mitte keegi pole neist kuulnud. Väljamõeldised, mõistate.” Ta vaatas kordamööda Morriganile ja tema isale otsa. „Mul on kohutavalt kahju, et sa pidid sellist asja taluma, Corvus, vana sõber. Loodetavasti sa ei pea viha?”
Corvus põrnitses linnapeale otsa.
„Aga oodake …” alustas Morrigan.
„Kas sa ei saa aru?” lausus ta isa külma, vihase häälega. Ta kahmas tüdrukult ümbrikud käest. „Mind on lolliks tehtud. Kellegi meelest oli see kõik nali. Milline alandus! Minu enda valimisringkonnas!”
Morrigan kortsutas kulmu. „Tahate öelda, et neid, kes mulle pakkumise tegid …”
Linnapea murdis käsi. „Pole tegelikult kunagi olemas olnud. Sellepärast ei ilmunudki ükski neist kohale. Mul on kahju, et pidite ootama.”
„Aga ma püüan teile öelda, et üks neist ilmus kohale. Härra Jones esindab …” Morrigan katkestas lause poole pealt ja tormas tagasi vestlusruumi.
Mehe tool oli tühi. Laual polnud ei sulepead ega lepingut. Härra Jones oli kadunud. Morrigan vaatas tühja ruumi suu ammuli. Kas härra Jones oli välja lipsanud sel ajal, kui nad vaidlesid? Kas ta muutis meelt? Või oli ka tema Morriganile lihtsalt tünga teinud?
Reaalsus jõudis kohale kiiresti nagu jalahoop kõhtu.
Muidugi oli tegemist naljaga. Miks peaks vabariigi kõige mõjuvõimsam ja tähtsam ärimees teda endale selliks tahtma? Pärijaks? See mõte oli üdini naeruväärne. Hilinenud häbilaine mattis Morrigani enda alla ja ta põsed läksid roosaks. Kuidas oli ta saanud nii kergeusklik olla?
„Aitab sellest mõttetusest,” lausus Corvus. Ta rebis ümbrikud tibatillukesteks tükkideks ning Morrigan vaatas nukralt pealt, kuidas need nagu lumi põrandale heljusid.
Läikiv must tõld viis Morrigani ja tema isa raekoja juurest ära. Corvus oli vait. Ta oli juba keskendunud dokumendipatakale, mida võis alati tema nahkportfellist leida, püüdes järelejäänud tööpäevast päästa, mis päästa annab. Nagu hommikust äpardust poleks kunagi juhtunud.
Morrigan pööras end ringi, et vaadata, kuidas elevil laste ja vanemate voog lobisedes ja pakkumiskirjadega vehkides hoonest tänavale valgus. Ta tundis äkitselt teravat kadedust.
Vahet pole, ütles ta endale. Ta pilgutas kiiresti silmi, neis kipitasid pisarad. See kõik on tobedus. Vahet pole.
Näis, et rahvasumm ei lähegi laiali. Tänavale kogunes hoopis nii palju inimesi, et tõld jäi täiesti seisma. Tõllasistujaist kiirustas mööda rahvahulk, kes suundus raekoja poole ja vaatas taevasse.
„Lowry!” haugatas Corvus, koputades vastu lage, et kutsarile märku anda. „Miks me seisame? Aja need inimesed tee pealt eest.”
„Ma püüan, kantsler, aga …”
„See on käes!” hüüdis keegi. „See algab!” Rahvas hõiskas vastuseks. Morrigan ajas kaela õieli, püüdes näha, mis toimub. Tänavad olid täis inimesi – mitte ainult pakkumiste päevalt tulnud lapsi – kõik vilistasid ja huilgasid ja loopisid mütse õhku.
„Miks nad …” alustas Morrigan, kuid jäi siis vait ja kuulatas. „Miks kelli lüüakse?”
Corvus vaatas talle kummalise pilguga otsa. Paberid libisesid isa käest tõllapõrandale laiali, kui ta ukse avas ja tänavale hüppas. Morrigan järgnes talle ja nägi üles vaadates, mille poole kõik olid jooksnud.
Kellatorni.
Taevakella sihverplaat oli muutumas. Morrigan jälgis, kuidas tuhm videvikusinine muutus sügavaks safiirsiniseks, seejärel tumesiniseks ning lõpuks süngeks, hoomamatuks mustaks. Taevas oli nagu tindipott. Nagu must auk, mis tuli maailma endasse neelama.
Kellad kuulutasid Loojaku saabumist.
Tol õhtul lebas Morrigan pimedas ärkvel.
Kellad olid helisenud keskööni, pärast seda asendas neid ootamatult saabunud rõhuv vaikus. Kellad olid olnud hoiatus, märguanne kõigile, et Loojak on saabumas … aga pärast keskööd ei olnud neid enam vaja lüüa. Loojak oli käes. Ajastu viimane päev oli alanud.
Morrigan teadis, et ta peaks olema hirmunud ja kurb ja murelik – ja ta oligi, ta tundis seda kõike. Aga eelkõige oli ta vihane.
Teda oli petetud. Ajastu pidi kestma kaksteist aastat. Nii olid öelnud kõik: Corvus, vanaema, kõik Morrigani sotsiaaltöötajad, kronoloogid uudistesaates. Kaksteist eluaastat oli niigi vähe, aga üksteist?
Nüüd, kui Taevakell oli mustaks tõmbunud, tõttasid kõik asjatundjad ütlema, et nad olid seda ammu kahtlustanud, märke lugenud, just kavatsenud avalikult teada anda, et nende meelest on see aasta, see talv, ajastu viimane.
Mis seal ikka, ütlesid nad kõik. Ju siis see ajastu kestab üksteist