„Pean. Ma ei unusta seda. Äike hakkab üle minema.”
Ta hoidus metsa sisse. Sealtkaudu oli tee pikem kui maanteed mööda, aga nüüd tundis ta hirmu ja hoidus metsa, kuni nad jõuavad Pine Meadowsi väikelinna serva.
Ta käis seal koolis ja kirikus ja ema käis seal poes. Ta polnud elu seeski šerifi juures käinud, aga teadis, kus see on.
Kui idataevas lõi koidikus helendama ja lompidelt helkis vastu esimene päevavalgus, möödus ta kirikust, ületas kitsa jõe kohal kaarduva kitsa silla. Plätud lirtsusid ja Ashley luukas, kepp põntsus – iga samm tegi talle valu.
„Mis linn see on?”
„Pine Meadows.”
„Kus? Mina olin Morgantownis. Käin seal ülikoolis.”
„Morgantowni on siit umbes kaksteist miili.”
„Tegin trenni. Jooksin. Usu või ära usu, aga ma olen pikamaajooksja. Ja ma tegin trenni nagu igal hommikul. Tema oli parkinud tee äärde, kapotikaas üleval, just nagu oleks auto katki läinud. Pidin tempo pisut maha võtma ja tema haaras must kinni. Ta lõi mind millegagi. Ja siis ärkasin selles kohas. Ma pean jälle pausi tegema.”
Ei, ei, ei, ei tohi peatuda. Ei tohi mõelda. Tuleb edasi minna.
„Oleme peaaegu kohal. Näed seda valget maja? Sellel silti?”
„Pine Meadowsi politseijaoskond. Oh, jumal tänatud. Jumal tänatud.” Ja siis puhkes Ashley nutma, kogu ta keha vappus nuuksetes. Naomi võttis tal ümbert kinni, kandis ta raskust. Nad liikusid pisitasa edasi.
„Nüüd pole meil midagi karta. Nüüd on kõik korras.”
Kui Ashley kitsal terrassil kokku varises, mässis Naomi talle teki paremini ümber ja koputas siis kõvasti uksele.
„Kas seal üldse on kedagi? Ei usu. Aeg on liiga varajane.”
„Ei tea.” Aga Naomi koputas uuesti.
Uks avanes. Naomile tundusid noor nägu ja sassis juuksed kuidagi tuttavad.
„Mis see siis on?” küsis mees, kuid siis langes ta uniste silmade pilk Ashleyle. „Pagana pihta.”
Ta lõi ukse valla, hüppas õue ja kükitas Ashley kõrvale. „Ma viin su sisse.”
„Aita meid.”
„Kõik on korras. Kõik saab korda.”
Mees tundus Naomile kõhn, aga võttis Ashley sülle, nagu ei kaaluks too midagi – ja punastas pisut, kui tekk langes alla ja paljastas katkise särgi all Ashley rinna.
„Kullake,” ütles mees Naomile, „hoia palun ust lahti. Kas teil juhtus õnnetus?”
„Ei,” vastas Naomi. Ta hoidis ust lahti ja tal oli üürike hetk aega mõelda, kas joosta ära, panna plehku – või minna sisse.
Ta läks sisse.
„Panen teid siiasamma. Kas nüüd on parem?” Mees uuris Ashley sinikates kaela ning ta silmis kumas mõistmine. „Kullake, näed seal kraani. Mine too õige – mis su nimi ongi?”
„Ashley. Ashley McLean.”
„Too õige palun Ashleyle vett.”
Seda öeldes keeras ta ringi ja nägi Naomi käes nuga. Ning ta ütles sama sujuval toonil: „Anna see õige minu kätte. Väga tubli.”
Ta võttis Naomi lõdvast käest noa ja pani üles riiulile, käeulatusest välja.
„Pean paari kohta helistama ja sulle arsti kutsuma. Aga me peame tegema pildid. Saad aru?”
„Jah.”
„Ja ma kutsun šerifi kohale ja siis esitatakse küsimusi. Kas oled selleks valmis?”
„Jah.”
„Hästi. Joo vett. Tubli tüdruk,” ütles ta Naomile, kes tõi Ashleyle papptopsis vett, ning silitas ta märga pead.
Mees võttis telefoni ja valis numbri.
„Šerif, Wayne siin. Jah, ma tean, mis kell on. Meil on siin üks vigastatud naine. Ei, tegu ei ole õnnetusjuhtumiga. Talle on kallale tungitud ja talle tuleb teha arstlik läbivaatus.” Ta keeras selja ja rääkis vaikselt, aga Naomi kuulis sõna vägistamiskomplekt.
„Üks laps tõi ta siia. Mulle tundub, et tegu on Tom ja Sue Bowesi tütrega.”
Ashley langetas topsi, vahtis Naomile silma. „Bowes.”
„Jah. Mina olen Naomi Bowes. Sulle kulub vesi ära.”
„Sinule samuti, kullake.” Aga Ashley pani topsi käest ja tõmbas Naomi enda vastu. „Sinule samuti.”
Kui ta murdus, kui kõik temas lõpuks murdus, toetas Naomi pea Ashley õlale ja nuttis.
Ashley vaatas üle Naomi pea Wayne’ile otsa. „Seda tegi mulle tema isa. Seda tegi Thomas David Bowes. Ja Naomi päästis mu.”
Wayne ohkas pikalt. „Šerif, tule õige kiiremas korras siia.”
Kaks
Kui šerif kohale jõudis, viis Wayne Naomi teise ruumi, tõi talle šokolaadi ja koola. Naomile polnud sellist luksust kunagi lubatud, aga ta ei vaielnud vastu. Wayne tõi esmaabipauna ja tohterdas ta haavu ja kriime, mille olemasolust tal aimugi polnud: kuidagi oli ta need pika metsarännaku jooksul saanud.
Wayne lõhnas Juicy Fruiti nätsu järele – mehe rinnataskust paistis nätsupakk.
Ja sellest hommikust peale seostas Naomi seda nätsu alati headusega.
„Kullake, kes su lemmikõpetaja on?”
„Hmm. Ei oskagi öelda. Vast ehk preili Blachard.”
„Kui tahad, võin talle helistada ja paluda tal endale seltsiks tulla.”
„Ei, pole vaja. Ta saab teada. Kõik saavad teada.” See tõi ta rindu valu ning ta keeras pilgu kõrvale. „Aga ma ei taha kohal olla, kui nad teada saavad.”
„Olgu. Kutsume ühe toreda õe Ashley juurde, kes läheb temaga ka haiglasse kaasa. Kas sina tahad ka kedagi endale seltsiks? Kedagi sellist, kes sind ei tunne.”
„Ei taha kedagi. Mis nüüd edasi saab?”
„Noh, šerif räägib praegu natuke aega Ashleyga ja siis viiakse ta Morgantowni haiglasse ja ravitakse terveks.”
„Ta jalg on haige.”
„See tehakse korda, ära muretse. Kas tahad mõnd teist kommi?”
Naomi vahtis Snickersit, mida polnud veel paberist lahti harutanud. „Ei. Ma pole lihtsalt kunagi hommikul esimese asjana šokolaadi saanud.”
„Aga lihavõtte ajal?” Wayne pani naeratades väikesele sügavale kriimule plaastri.
„See on püha päev. See on palvetamiseks, mitte kommisöömiseks.”
Isa sõnu korrates nägi ta Wayne’i silmis kaastunnet. Aga mees vaid patsutas ta säärt. „Noh. Toome sulle esimesel võimalusel sooja hommikusöögi. Jätan su natukeseks siia, sobib?”
„Kas ma olen vahi all?”
Nüüd Naomi nägu silitades, õrnalt nagu ema, polnud mehe silmades kaastunnet, vaid Juicy Fruiti headus. „Miks, kullake?”
„Ei tea. Te võtate mu isa vahi alla.”
„Ära sina praegu sellepärast muretse.”
„Ma nägin teda. Ma nägin, kui ta tuli metsas keldrist välja ja ta nägi välja hoopis teistsugune. Ma kartsin.”
„Nüüd pole sul vaja enam karta.”
„Aga mis saab emast – ja vennast?”
„Kõik saab korda.” Ta vaatas avaneva ukse poole. Naomi tundis miss Lettiet, kes käis samas kirikus.