„Tere, Ed!“ lausus Dickson. „Me kuulsime, et naine ei vedanud välja.“
„Ei,“ vastas Brennan enne töösse lülitumist. „Mis meil seni toimunud on?“
Dickson ja Martin uurisid oma märkmeid ja tutvustasid talle olukorda. Põlenguase oli piisavalt jahtunud, et kriminalistid saaksid tööülikonnad selga panna. Samal ajal kuulis Brennan haugatust ning nägi laibakoera ja tema valges türbis ja kingakatetega dresseerijat ettevaatlikult suundumas põlenud küüni ning pea kohal tiirutas väike lennuk. Osariigi politsei tegi sündmuskohast õhufotosid ja kaardistas seda.
„Need teismelised, kes naise leidsid, magavad mu autos ja ootavad, et saaksid sinuga rääkida,“ ütles Martin Brennanile.
„Hüva, ma lähen veidi aja pärast nende juurde, et võtta ametlikud ütlused.“
Küün oli osariigi vara, mis ehitati 1901. aastal osana farmist, mis kasvatas köögivilja hullumajale, enne kui see 1975. aastal suleti ja küün maha jäeti.
Brennan silmitses kiviprügihunnikuid, kivist vundamenti ja jälgis politseinik Dan Larcot Saksa lambakoera Shebaga sündmuspaika läbi töötamas. Kui koer pistis mustaks tõmbunud rusude keskel koonu sinna ja tänna, vonkles tema saba õnneliku vastuoluna süngele ülesandele.
Sheba haukus ja kadus ühes nurgas puuhunnikusse. Larco läks koera järel ja kükitas, et leidu uurida.
„Hei, Ed!“ hõikas ta. „Me leidsime midagi! Tule, heida pilk peale!“
Brennan tõmbas türbi selga ja kingakaitsed jalga, seejärel astus ettevaatlikult rusude keskele.
Söestunud ohver oli põlenud puitsõrestiku all selili. Nahk ja rõivad olid suuremas osas tuleroaks läinud. Käed olid jäänud seisma poksijalikku asendisse. Nägu oli täielikult põlenud, paljastades hambad surnupealuu irveks. Teksapükste ja saabaste jäänuste järgi alakehal paistis ohver olevat mees.
Brennan tegi märkmeid, visandas pildi märkmikku ja tegi fotosid. Kriminalistide meeskond töötleb kõike põhjalikumalt. Võib-olla saavad nad mõne juhtlõnga isiku tuvastamiseks. Igatahes tuleb teha veel üks lahkamine.
Nüüd on meil kaks surnut. Kas seda pidaski esimene ohver silmas, kui ütles: „Seal on teised“?
Larco raadio krabises, kui lennukis viibiv vaatleja edastas teate.
„Neljakümne või viiekümne viie meetri kaugusel küünist kirdes on põõsastes sõiduk. Kastiga väike pikap − kas te nägite seda?“
Kiire ringküsitlus andis teada, et keegi maapealsetest inimestest polnud sõidukist teadlik. Kaks osariigi politsei patrullautot läksid sellele ligipääsu tõkestama. Brennan, Dickson, Martin ja mõned politseinikud lähenesid sõidukile. Nad võtsid selle ümber kohad sisse, relvad laskevalmis, ja hõikasid, et sõidukis viibijad väljuksid üles tõstetud kätega.
Sellele ei reageeritud.
Kontrolliti numbrimärki. Pikap oli Ford F-150 värske mudel, registreeritud Rampartist pärit Carl Nelsoni nimele. Mehel polnud vahistamisi ega temavastaseid nõudeid. Kiire ja ettevaatlik ülevaatus näitas, et sõiduk oli tühi. Brennan märkas, et tagaaknal oli MRKT DataFlow’ kõnekeskuse parkimiskleebis.
Brennan tõmbas kummikindad kätte ja katsus juhiust.
See avanes.
Istmel ootas kokku murtud paberileht.
Brennan luges sellelt:
Ma soovisin oma elus vaid kedagi armastada.
Parem lõpetada kõigi piinad.
Jumal andestagu mulle mu tegu.
Carl Nelson
4
Rampart, New York
„Jah, see on Carli veok. Milles küsimus?“
Robert Vander tõstis pilgu fotodelt, mida Brennan talle telefonist näitas, ja järas aplalt närimiskummi.
„Carl on haiguse tõttu töölt eemal olnud, miks te tema kohta pärite?“
Vander heitis kiirpilgu arvutikuvarile, nii reageeris ta iseenesest uute sõnumite saabumise helile. Ta oli peainformaatik MRKT DataFlow’ kõnekeskuses, mis haldas mitme krediitkaardifirma miljoneid kontosid. Asutuse palgal oli viissada inimest, mis tegi sellest Ramparti suurima tööandja.
Vander oli Carl Nelsoni ülemus.
„Milles asi on?“ Vander vaatas Brennani otsa, kes istus tema vastas kirjutuslaua taga, seejärel Paul Dicksoni otsa, kes oli Brennani kõrval ja tegi märkmeid.
„Me kontrollime tema heaolu,“ teatas Brennan.
„Tema heaolu? Ta helistas kaks päeva tagasi, et on haige; ütles, et tal on mingi viirus. Mis toimub?“
Brennan laskis mõne sekundi vaikuses mööduda.
„Härra Vander, kas te oskate meile härra Nelsonist kõnelda? Mida ta siin teeb? Missugune on tema iseloom?“
„Tema iseloom? Te teete mu närviliseks.“
„Kas te saate meid aidata?“
„Carl on MRKTs umbes kümme aastat töötanud. Ta on süsteemide vanemtehnik, arvutigeenius. Ta aitas disainida uuenduse meie turvaprogrammidele. Ta on suurepärane töötaja, väga vaikne ja hoiab omaette. Mul on tema kohta vaid häid sõnu öelda. Ma hakkan veidi murelikuks muutuma.“
„Kas ta on viimasel ajal mingi pinge all olnud?“
„Ei, ei midagi enamat tavalise töökoormusega kaasnevatest nõudmistest.“
„Missugune on tema perekonnaseis? Abielus, lahutatud, naissoost või meessoost sõber?“
„Abielus ta ei ole. Minu arvates tal sõbratari pole või elukaaslast, keda iganes.“
Vander vahetas istudes asendit.
„Kas tal on teie teada suuremaid võlgu?“
„Ei, seda ma ei tea.“
„Kas ta hasartmängudega tegeleb? Tarvitab uimasteid või on tal mõni sõltuvus?“
„Ei. Ma ei usu… Teate, see asi ei ole mulle kuigi mõnus.“
„Kas te annaksite vabatahtlikult meile tema toimiku koopia?“
„Mitte enne seda, kui uurin asja personaliosakonnast ja juristidelt.“ Vander klõpsas arvutihiirt. „Minu arvates on teil tarvis volitust.“
„Selle saab. Tänan teid abi eest.“
Brennan ja Dickson tõusid lahkumiseks püsti.
„Oodake!“ Vander ajas end jalgele, tema nägu tõmbus kaameks. „Kas sellel on midagi pistmist tolle looga, kuidas kaks inimest vanal kalmistul tulle jäid?“
Brennan oli viivu vait.
„Härra Vander, me ei saa midagi kinnitada ja me nõuame tungivalt, et te hoiaksite meie küsitlust saladuses.“
Hiljem, kui Dickson neid keskusest välja sõidutas, oli Brennan nördinud selle pärast, kuidas olukord paistis kolmkümmend kuus tundi pärast tulekahju avastamist.
Nad olid rääkinud Robbie ja Chrissiega, nende kahe teismelisega, kes olid tulekahjust teatanud, ja saanud tulemuseks korduse sellest, mida nad juba teadsid.
„Meil ei ole ikka veel midagi tundmatu naise kohta. Midagi enamat