Poirot isegi ei mäletanud, millal keegi oleks teda nii isiklikult solvanud või ülekohtuselt süüdistanud. Ta madaldas häält: „Ma olen kogu oma elu teeninud üldist hüvangut, kaitsenud süütuid ja − kujutage ette! − ka neid, keda on alusetult süüdistatud. Viimaste hulka kuulute ka teie, Monsieur. Ja täna lisandus sinna juurde veel Hercule Poirot. Ka mind süüdistatakse alusetult. Mina olen sama vähe süüdi teile kirjutamises ja kirja saatmises nagu teie olete süüdi mõrvamises. Ka mina ei tunne mitte ühtegi Barnabas Pandyt. Ma ei tea mitte midagi ei surnud Barnabas Pandyst ega elavast Barnabas Pandyst! Aga sellega − ah! Sellega meie sarnasused ka lõpevad, sest kui teie kinnitate oma süütust, siis mina kuulan teid. Ma mõtlen: „See mees võib-olla räägib tõtt.” Samas kui ma ise …”
„Ärge raisake minu peale suuri sõnu,” lõikas McCrodden ta jutu katki. „Pean valmistama teile pettumuse, kui te kujutate ette, nagu ma võiksin usaldada kõneosavust rohkem kui raha, reputatsiooni või muid asju, mida mu isa nii kõrgelt hindab. Kuna ma oletan, et te peate Köie-Rowlandile ette kandma, mismoodi ma tema väikese räpase intriigi peale reageerisin, siis öelge talle minu poolt edasi: ma ei kavatse tema mänguga kaasa minna. Ma pole isegi kuulnud mingist Barnabas Pandyst, ma pole mitte kedagi tapnud ja seega pole mul midagi karta. Mul on meie riigi õiguskorda siiski nii palju usku, et olla kindel − mind ei pooda üles roima eest, milles ma süüdi pole.”
„Kas te usute, et teie isa sooviks seda?”
„Ma ei tea. Pole välistatud. Mulle on alati tundunud, et kui mu isal peaksid hukkamiseks tõelised süüdlased otsa saama, pöörab ta pilgu süütute poole ning veenab nende süüs nii kohut kui ka iseennast. Ta on kõigeks valmis, et vaid rahuldada oma verejanu.”
„See on üks väga erakordne süüdistus, Monsieur, ja sugugi mitte esimene, mille te olete pärast siia ruumi sisenemist lendu lasknud.” McCroddeni jahedalt asjalik toon tõi Poirot’le kananaha ihule. See justkui andis ta sõnadele kaalu, ta oleks nagu esitanud kuivi vasturääkimatuid fakte.
Köie-Rowland, kellest Poirot oli aastate jooksul palju lugusid kuulnud, ei langenud kokku mehega, keda kirjeldas tema poeg. Kõnealune jurist oli küll surmanuhtluse veendunud pooldaja − samas kui Poirot’ arvates oleks mõnel juhul pidanud arvestama süüd kergendavate asjaoludega −, kuid võimalus, et pooduks osutub süütu mees või naine, oleks äratanud McCrodden seenioris samasugust õudust nagu Poirot’s endas, selles ei tasunud ometi kahelda. Kui siis oleks tegemist veel mehe enda pojaga …
„Monsieur, mina pole kogu oma pika karjääri jooksul veel kordagi kohanud isa, kes sooviks oma poja surmamõistmist kuriteo eest, mida viimane pole sooritanud.”
„Siiski, te olete teda kohanud,” nähvas McCrodden. „Te võite küll tagasi ajada, aga ma tean, et te olete mu isaga kokku saanud või vähemalt vestelnud ja kahekesi välja nuputanud, kuidas saaks mind süüdistada. Seega andke Kallile Isale teada, et ma teda enam ei vihka. Nüüd, kui ma olen näinud, kui madalale ta on võimeline langema, on mul temast veel ainult kahju. Ta ise pole põrmugi parem mõrvarist. Nagu ka teie, härra Poirot. Või üldse kõik need, kes leiavad, et süüdlane tuleb köiega surnuks kägistada, nii nagu meie ebainimlik kohtukord ette näeb.”
„Selline on siis teie arvamus, Monsieur?”
„Terve oma elu olen ma isale pettumust ja meelehärmi valmistanud, keeldudes tema ees koogutamast, tegemast tema tahtmise järgi, jagamast tema vaateid, asumast tema valitud ametisse. Ta tahab, et minust saaks jurist. Ta pole mulle kunagi andestanud, et ma ei soovi saada temasarnaseks.”
„Ja mis ametit te peate, kui tohib küsida?”
„Ametit?” McCrodden irvitas. „Ma teenin endale elatist tööga. Mitte mõne peene ametiga. Ma ei osale neis suurelistes mängudes, kus panuseks on kellegi elu. Olen töötanud kaevanduses, farmis, tehases. Olen valmistanud naistele kulinaid ja neid müütanud. Ma olen osav müüja. Peangi parajasti turul müügiletti. Sellest piisab ulualuse jaoks, aga isa meelest pole miski küllalt hea. Ja tema, Rowland McCrodden, ei saa ju tunnistada end lööduks. Mitte iialgi.”
„Mida te silmas peate?”
„Ma lootsin, et ta on mu maha kandnud. Saan nüüd aru, et seda ei juhtu kunagi. Ta teab, et mõrvas süüdistatud mees peab end kaitsma. Tegelikult päris kaval temast. Ta püüab mind provotseerida ja küllap loob endale pettekujutelmi sellest, kuidas ma hakkan ise enda advokaadiks ja end Old Baileys mõrvasüüdistuse vastu kaitsen. Ja siis tuleks mul tahes-tahtmata veidi juurat tudeerida või kuidas?”
Polnud kahtlust, et John McCroddeni jaoks oli Rowland McCrodden sama, kes Eustace Sylvia Rule’i jaoks.
„Võite talle minu poolt edasi öelda, et tema plaan kukkus läbi. Minust ei saa mitte kunagi seda, kellena mu isa soovib mind näha. Ja oleks tore, kui ta ei püüaks tulevikus enam minuga ühendust võtta, ei otseselt ega ka teie või teiste teietaoliste armetute käsilaste vahendusel.”
Poirot tõusis oma toolilt. „Palun oodake siin mõni minut,” ütles ta. Väljus siis toast, kuid jättis ukse meelega pärani.
Tagasi tuli Poirot koos oma kammerteenriga. Ta naeratas John McCroddenile ja ütles: „Te juba kohtusite George’iga. Loodan, et te kuulsite, kuidas ma avaldasin soovi, et ta meiega veidikeseks ühineks. Ma rääkisin valju häälega, et te kuuleksite iga sõna, mis ma talle ütlesin.”
„Jah, ma kuulsin,” nõustus McCrodden tüdinult.
„Oleksin ma öelnud George’ile veel midagi, siis oleksite teie ka seda kuulnud. Aga ma ei öelnud. Seega ma loodan, et tema tunnistus veenab teid tõsiasjas, et ma pole teie vaenlane. Palun, George, rääkige!”
George oli hämmingus. Ta polnud harjunud nii ebamääraste korraldustega. „Millest, söör?”
Poirot pöördus John McCroddeni poole. „Näete nüüd? Ta ei tea, millest. Ma pole teda ette valmistanud. George, kui ma täna oma lõunaselt kohtumiselt tagasi tulin, ma kirjeldasin teile, mis minuga juhtus, oli ju nii?”
„Oli nii, söör.”
„Palun korrake nüüd lugu, mida te minult kuulsite.”
„Hästi, söör. Teid tülitas üks daam, kes ütles oma nimeks proua Sylvia Rule. Proua Rule arvas ekslikult, et teie olite saatnud talle kirja, milles te süüdistasite teda mõrvas.”
„Merci, Georges. Ütelge nüüd veel, kes oli selle mõrva oletatav ohver?”
„Keegi härra Barnabas Pandy, söör.”
„Mida ma teile veel mainisin?”
„Et teie ei tunne mitte kedagi sellenimelist, söör. Kui keegi peaks seda nime siiski kandma, siis pole teil aimugi, on ta elus või surnud või on keegi ta tapnud. Kui te püüdsite seda proua Rule’ile selgitada, keeldus daam teid kuulda võtmast.”
Poirot pöördus võidukalt John McCroddeni poole. „Monsieur, kas teie isa soovib ka seda näha, kuidas Sylvia Rule ennast Old Baileys süüdistuse vastu kaitseb? Või olete viimaks valmis tunnistama, et teie teete ülekohut Hercule Poirot’le teda laimavalt süüdistades? Teile pakub ehk huvi kuulda, kuidas Madame Rule samuti oli eksiarvamusel, et mina olen vandenõus ühe tema vaenlase, Eustace’i-nimelise mehega, kes tahtnud põhjustada talle meelehärmi.”
„Ma väidan ikkagi, et kõige taga on minu isa,” kuulutas John McCrodden pärast lühikest pausi. Ta hääl ei kõlanud enam pooltki nii kindlalt kui varem. „Miski ei paku talle rohkem lõbu