Isabelle pühib vihaselt silmi. Ta näeb last – väikest ja siledat nagu pärli, kellel on Luke’i, mitte tema silmad, ja ta suleb silmad – ainult sekundiks – ning kui ta need avab, ei saa ta äkki aru, kus ta on. Tee on tundmatu.
Isabelle paneb raadio mängima. Ehkki see on rokiraadio, tuleb talle sealt Tammy Wynette’i hala. Noh, hea küll. Süda samamoodi purustatud nagu Isabelle’il, aga tal pole vaja muud teha kui laulda nii valjusti, kui kõrist tuleb. Kui Tammy saab sellest üle, siis saab ka tema. Isabelle mõtleb rahale oma taskus, kaameratele tagaistmel ja võib-olla ka oma emale, kes võtab avasüli vastu tema, kadunud tütre. „Ta pole mulle kunagi meeldinud,” ütleb ema Luke’i kohta ja Isabelle loodab kuulda veel “aga sind olen ma alati armastanud”. Ema on kogu elu elanud Bostoni äärelinnas, elanud üle abikaasa kaotuse, kes sai kolmekümneaastaselt infarkti, kui tuli toidupoest kotte kandes välja, sealt edasi Isabelle’i jalgalaskmiseni mehega, kes parandas nende autot, mehega, kellest ta sai kohe aru, et see toob endaga kaasa pahanduse.
Udu on nüüd paksem, nähtavus kohutav. Pagan. Ta saab aru, et on eksinud. Kõrvalteele pööramine oli viga, aga ta võib alati ümber pöörata ja maanteele tagasi minna. Võib-olla peataks ühe söökla juures, sööks veel hommikust, sööks kõike, mis on ebatervislik, kõike, mida ta armastab: mune, peekonit, vorsti.
Pimedus rõhub teda. See pole loomulik niisugusel ajal keset päeva, ja kuigi ta teab, et see on lihtsalt udu, on see ikkagi õudne. Silmi kissitades püüab ta näha rohkem kui paari jala kaugusele enda ette, kuid udu haarab ta endasse, tekitab temas üha rohkem ärevust. Ta plõksutab parktuledega, et pimedusse lõikuda, ja udu kerkib taas ja ta näeb laiguti, otsekui puruksrebitud foto tükke. Mis seal on? Midagi punast. Kroomine välgatus.
Keset teed seisab auto, nina vastassuunas, tuled täiesti pimedad. Vilksatab punane kleit. Isabelle nõksatab. Ta teab, et peatunud auto ei liigu, kuid ikka on selline tunne, et see tormab tema poole, muutub üha suuremaks ja suuremaks, kuigi Isabelle püüab kõrvale põigata. Tee on liiga kitsas, ümberringi kõrged tihedad puud. Isabelle vilksab kiire pilgu teele, kuid ei ole kusagile minna. Ümber pöörata ei ole ruumi, ei ole piisavalt pikka vahemaad, et õigel ajal peatuda, ükskõik kui kõvasti ta pidurit vajutaks. Oh issand.
Isabelle keerab kõrvale, püüdes mitte sõita vastu puid. Auto aeglustab käiku, Isabelle kaldub järsult ettepoole. Aeg muutub elastseks, venib, aeglustub. Siis näeb ta vapustatult, kuidas lühikeste turris juustega blond naine, punane kleit põlvede ümber lehvimas, ilmub teravalt fookusse, nii nagu tekib kujutis piimjas ilmutusvedelikus Isabelle’i negatiividel, ja naine lihtsalt seisab seal, otse tema auto ees, liikumatult, üksisilmi vaadates, otsekui teaks, et see juhtub, ja mingil moel ta isegi ootab seda. Ja Isabelle keerab uuesti kõrvale, sedapuhku jõulisemalt, kummid vilisevad, südames pitsitab.
„Kao eest!” karjub Isabelle. Pigistab meeletus hirmus rooli. „Mida sa teed!” kriiskab ta, kuid naine on kui paigale naelutatud. Ta kuuleb kauguses häält, nagu penniste müntide kõlinat, ja ta näeb last – last! – tumedate lehvivate juustega poissi, ja kui poiss näeb teda, tardub ka tema paigale. Poisi pilk kinnitub Isabelle’i pilku ja üheks kohutavaks hetkeks on Isabelle otsekui hüpnotiseeritud, üheks sekundiks ei suuda ka Isabelle end liigutada. Ja siis ta annab signaali ja poiss ehmatab ning tormab üle tee, kadudes metsa, ja Isabelle’i auto läheneb liiga kiiresti ja ta ei suuda seda peatada. Ta ei suuda seda kontrollida. Ta süda paiskub vastu rinnakorvi. Ta hingamine muutub katkendlikuks. Ta kaotab kontrolli ja enesegi tahtmata hakkab ta palvetama. Jumal. Jeesus. Siis ta kuuleb uuesti vapsikut, mis lendab temast mööda öhe ja lõpuks ometi hakkab naine liikuma, surudes end sedaanile lähemale, aga on juba liiga hilja ja kaks autot põrkavad nagu suudeldes kokku.
KAKS
Charlie Nash põlvitas tagaaias, käed mullased, kõikjal ümberringi udu. Ta kael leemendas higist ja õhk tundus imelik, kleepuv, aga ta tahtis need taimed – eredavärvilised püsikud, kääbuspirnipuud, juured lillas kotiriidest ümbrises – mulda saada, et üllatada Aprili ja Sami, kui nad koju tulevad.
Taimed tahavad kasvada, seda on ta alati Samile rääkinud, ainult et mõnikord vajavad nad lisaks veidi abi. Ta kummardas, puudutas maasikataimede lehti. Muld oleks pidanud olema nende jaoks liivasem ja juba pistsid mõned umbrohud pead välja ning ta peab nendega tegelema, aga üldiselt on maasikatega kõik hästi. Noh, mõtles ta, taimed teevad, mis suudavad, et ellu jääda, ükskõik kuhu sa nad istutad. Nagu inimesedki.
Ta ajas end püsti ja sirutas, vaatas uuesti kella. Peaaegu kuus. April on Sinises Tassikoogis oma vahetuse lõpetanud ja Samile pikapäevarühma järele läinud. Nad on varsti kodus.
Ta tundis väikest ärevuskihvatust. Hommikul olid nad Apriliga tülitsenud ja see oli saatnud teda terve päeva nagu hapu maitse suus.
Kohe pärast hommikusööki oli ta kiirustanud, et tööle jõuda, olles juba hilinemas. April oli talle toast tuppa järgnenud, nii et ta isegi komistas naisele otsa, lüües küünarnuki vastu uksepiita ära. Kui ta jõudis magamistuppa ja kummardas, et teksaseid haarata, krabas April tal käsivarrest ja peatas ta. Naine hingas lühikeste kiirete hingetõmmetega. „Sa jäid eile õhtul magama, kui ma sinuga rääkisin,” ütles ta. Charlie vaatas talle segaduses otsa. Tavaliselt oli naine nii mõistev, kui mees tööst väsinud oli. Ta tegi mehele õhtul voodi valmis ja soputas padjad pehmeks ja siis andis armsa head-ööd-suudluse. „Sa ei kuulnud, mida ma sulle eile õhtul ütlesin, on ju nii?”
Charlie tõmbas teksapükste luku kinni ja sirutas käe musta T-särgi järele. April oli valguse käes kahvatu ja kaunis, kuid mehel ei olnud aega. „Lepime ära,” ütles ta naisele.
„Millal?” April eemaldus, ta näoilme sulgus. „Mina püüan rääkida ja sina ei kuula.”
„Kallis, praegu on lihtsalt kiire aeg. Mis sul täna viga on?”
April raputas pead. „Sul on oma firma. Võiksid vahetevahel mõnest tööst ära öelda! Sul ei ole vaja nii kõvasti tööd rügada, sa ise tahad.” Ta sikutas meest käsivarrest. „Mõnikord on mul tunne, et ma polegi enam abielus.”
Charlie närvid olid pingul, ta kõhus põletas ja küünarnukk tuikas. Tal oli kolm tööd, mis olid juba hiljaks jäänud ja kliendid olid vihased. Ta pidi helistama erinevatele varustajatele, sest tema tavaline varustaja tõi talle teise kategooria puitu, kuigi ta oli spetsiaalselt rõhutanud, et tahab esimese kategooria puitu. Töödejuhataja Ed tahtis talle näidata mingeid probleeme keskküttega, mida ühe teise töö jaoks paigaldatakse. Charliel ei ole praegu vaidlemiseks aega. Ja kindlasti ei tahtnud ta tülitseda Sami juuresolekul.
„Charlie, ma olen siinsamas ja räägin sinuga!” hüüdis April, hääles oli kuulda juba teravust.
Charlie läks tagasi kööki, kus Sam istus ja üksiti oma helbekaussi vahtis. „Mine ja võta oma õpikud, poju,” ütles ta Samile, „sa ei taha hiljaks jääda.” Ta viis Sami toast välja ja niipea, kui poiss oli läinud, pöördus ta tagasi Aprili poole. „Tead mis,” ütles ta, „ma ei tea, mis sinuga täna lahti on, aga ma ei suuda sinuga rääkida, kui sa selline oled.”
April heitis talle kõõrdpilgu. „Hästi. Ära siis räägi. Mine, kui juba minemas oled. Sõida minema ja ära tagasi tule.”
Kui April talle selja pööras, lõi Charlie uuesti küünarnuki ära. Ta oli nii ärritatud, et ei saanud midagi parata – ta kannatus katkes. „Kui poleks Sami, võib-olla siis sõidaksingi minema,” nähvas ta. Paremaks see tuju ei teinud, et ta niimoodi käratas, kuid ta ei suutnud endalt ärritust raputada, et vabandust paluda, et olukorda parandada. Ta leidis Sami, suudles teda ja tormas auto juurde. Loomulikult tundis ta end halvasti, niipea kui autosse istus. Mida siis naine arvab – et talle meeldib olla väsinud? Et ta polnud tahtnud naisega eile õhtul rääkida, temaga armatseda? Ta oli tahtnud. Jumal küll, oli ju. Eile õhtul libistas ta öösärgi naise kaunitelt õlgadelt, suudles ta rindu, kõhtu, tema reite pehmeid kumerusi. Ta võitles oma väsimusega, aga kui ta silitas naise selga, ütles April: „Charlie, räägime,” ja iha kadus, otsekui oleks välja lülitatud. Ta tõusis istukile, püüdis kuulata, kuid, jessas, ta oli nii väsinud. Nii väsinud. Miks