Kadunud väike tüdruk. Брайан Макгиллоуэй

jõudis Lucy osakonna peaukseni. Kuna tal polnud sissepääsukoode, vajutas ta kellanuppu ja ootas. Natukese aja pärast võis läbi ukseklaasi katva peegelkile näha läheneva isiku siluetti. Lucy uuris ennast kähku peegelduselt ja silus tahapoole juuksesalgu, mis oli hobusesabast lahti pääsenud, kui ta tasakaalu kaotas. Ta nägu oli vist kõhnem kui tavaliselt, kuid ta oli väikest kasvu, nii et sellest polnud midagi.

      Kui uks avanes, kuulis ta viit elektroonilist piiksu. Ukseavas seisev mees, kes vastu valgust tema poole silmi kissitas, võis olla umbes viis jalga ja kümme tolli pikk. Tal olid jalas sinised koortriidest püksid ja seljas värvli vahele topitud valge särk, mis ei varjanud kuigivõrd ta ümarat kõhtu. Tema juuksed olid lühikeseks pöetud, arvatavasti varjamaks fakti, et juuksepiir hakkab juba niigi taanduma. Seistes vajusid tema õlad natuke kühmu, justkui lüüasaamist peegeldades. Käes hoidis ta midagi vorstisaia taolist.

      „Tulin kohtuma inspektor Flemingiga, söör,“ ütles Lucy kätt ulatades.

      „Kohtusitegi,“ vastas mees. Tema käepigistus oli soe ja tugev. Melanhoolsed silmad vaatasid Lucy omadesse.

      Lucy astus mehest mööda, lastes tal enda järel ukse sulgeda. Nad jäid teineteisele otsa vaadates seisma. Lucy naeratas ootavalt ja kergitas kulme, justkui küsides, mida ta nüüd peaks tegema.

      Fleming naeratas kergelt vastu, endiselt silmi kissitades pea kohal olevate päevavalguslampide valguses, mille vaikne sumin oli ainus hoone vaikust häiriv heli.

      „Kas ma saan teid aidata?“

      „Mina olen Lucy Black,“ ütles Lucy, eeldades, et tema nimi võiks mehe jaoks midagi tähendada. Vastus vihjas, et nii see ei ole.

      „Jah?“ Fleming noogutas julgustavalt.

      „Mind toodi teie üksusse üle,“ ütles Lucy pisut ärritatult.

      „Tõsi või?“ küsis Fleming nüüd kulme kergitades ja jätkas leebelt naeratamist. „Mulle ei öeldudki.“

      „Vanemkomissar Travers saatis mu siia. Leidsin täna hommikul metsast selle tüdruku,“ lisas Lucy.

      „Ahh,“ sõnas Fleming, nagu oleks sellega kõik öeldud. „Helistan vanemkomissarile ja küsin, mida sinuga peale hakata, eks? Tule sisse ja istu.“

      Lucy peatas Flemingi, enne kui too selja pööras. „Mõtlesin, söör, et kas võiksin telefoni kasutada.“

      „Muidugi,“ vastas Fleming. „Otsin sulle tühja kabineti. See pole raske.“

      Ta viis Lucy ühte tühja tuppa põhikorrusel. Kui mitte arvestada lauda, millel seisid telefon ja lamp, ja vana pöördtooli, oli tuba tühi.

      „Lase käia,“ ütles Fleming. „Tulen kohe tagasi.“