Ja mis veel kõige hullem: lisaks sellele, et tänane koolisüsteem ei õpeta paljusid eluks vajalikke asju, võtab see enamikult inimestelt soovi ka ise midagi juurde õppida. Me kõik tahame õppida ja areneda, nagu taimed kasvada, kuid mitte sellisel viisil. Iga halb kogemus on õppetund ja suunanäitaja, ent kuna koolis pidi läbikukkumist häbenema, siis arvab suur hulk inimesi, et nad ongi tegelikult läbi kukkunud.
Selle raamatu abil näitan sulle, et see nii ei ole. Kui sul on tahtmist ennast arendada, siis annan sulle selleks vajalikud tööriistad.
Paljude inimeste elu ei ole selline, nagu nad sooviksid, ja tavaliselt on selleks neli suuremat põhjust. Samas on kõigile neile hea lahendus olemas.
1. Psühholoogia
See, kas me midagi saavutame või mitte, on enamasti meie enda peas kinni. Nagu on öelnud Henry Ford: „Kas sa usud, et suudad või mitte, sul on mõlemal juhul õigus.” Õpetan sind selles raamatus asjadest mõtlema nii, et sa hakkad uskuma, et oled võimeline saavutama just sellise elu, nagu sa soovid, või veelgi parema.
2. Puudub toetaja
Enamikul inimestel ei ole coach’i või mentorit, kelle toel tulemusteni jõuda. Siit raamatust leiad konkreetsed nõuanded, kuidas endale sobivaid toetajaid leida.
3. Puudub sisemine motivatsioon
Mõnel inimesel ei ole piisavalt suurt põhjust, miks oma elu muuta. Põhjused määravad 80% sellest, kas sa saavutad midagi või mitte, sest ainult 20% ulatuses on tähtsust sellel, kuidas neid saavutada. Saad siit raamatust teada, kuidas panna paika nii tugev miks, et sul ei ole vaja välist motivatsiooni oma eesmärkide poole liikumisel.
4. Inimesed ei võta selleks aega
Paljudel ei ole aega – või õigemini nad ei võta seda –, et oma elujärje parandamisega tegeleda. Ka selle kohta leiad mitmeid häid nõuandeid, kuidas aega tekitada ja sammhaaval oma ellu soovitud muutusi tuua.
Kinnita turvavöö ja pane ennast valmis elumuutvaks sõiduks läbi järgmiste peatükkide ja õppetundide. Soovitan sul märkmeid teha ja olulised punktid raamatus alla joonida. Võta kõrvale ka märkmepaber või märkmik, kus harjutused läbi teha. Soovitan väga just füüsilist märkmikku, mitte arvutit või muud nutiseadet, ja reaalselt kirjutada. Sel juhul on sul esiteks vähem segajaid ja teiseks, kui sa kirjutad läbi kõik need olulised teemad, siis jõuavad need sulle tugevamalt alateadvusesse – juba see võib muuta sind teadlikumaks, et saaksid paremaid valikuid teha.
Lisaks jagan sulle ka lisamaterjale, mida saab nendelt linkidelt tasuta alla laadida. Kindlasti võta aega need läbi töötada, eriti kui tegemist on eluvaldkonnaga, mida sul on praegu vaja arendada.
Hakkame siis pihta!
Minu lugu
„Sündisin kuldlusikas suus, kuid see võeti mult elu käigus ära!“ Nii võiks kõlada minu kõige kuulsam tsitaat.
Olin kolmeaastane pisike jõnglane ja elasin Tallinnas 9-korruselise maja viimasel korrusel. Kuna mu ema ja isa olid palju ära, olin sageli vanavanemate hoida. Mäletan vanaema hurjutamist: „Sa ei püsi pudeliski paigal!” Selgesti on meeles, kuidas kujutasin diivani seljatoe najal küljelt küljele kiigutades ette, et sõidan mootorrattaga, või seda, kuidas jooksin vanaema eest ära, sest olin jälle mõne pahandusega hakkama saanud või mõne loova lahenduse peale tulnud.
Keskkooli lõppedes oli elavaloomulisest poisikesest järele jäänud tagasihoidlik noormees, kes ei julgenud tütarlastega suhelda kartuses, et ta ütleb midagi valesti. Ma ei julgenud oma mõtteid jagada ja pigem püüdsin teiste omadega heakskiidu saamiseks nõustuda. Mul polnud õrna aimugi, mida ma peaksin elus edasi tegema.
Läksin ülikooli majandusõigust õppima, sest kellegi teise arvates oli see midagi sellist, mida kindlasti elus vaja on. Käisin koolis neli aastat ja kokkuvõttes ei jõudnud ikkagi diplomini. Ausalt öeldes olen selle nelja aasta jooksul õpitust kasutanud heal juhul ühte protsenti.
Ainsad asjad, mida tehes ma ennast sel ajal tõeliselt elusana tundsin, olid jalgpall (mida olin juba 8. eluaastast mänginud) ning kitarrimäng, millega alustasin 10. klassi lõpus.
Mäletan väga selgelt, kuidas jalgpalliplatsil arglikkus kadus ning välja tuli tõeline tegutsemisind ja rõõm. Mulle meeldis olla osa meeskonnast ja teistega koostööd teha. Platsil tahtsin alati endast parima anda ning ma ei suutnud taluda, kui keegi teisi alt vedas.
Kahjuks oli koolis kõik teistpidi ja ma mäletan end mõtlemas, et huvitav, miks see nii on. Miks on nii, et platsil olles teen kõik, et kogu meeskonnal hästi läheks, kuid koolis konkureerime omavahel? Miks me austasime treenereid, kuid enamikku õpetajatest ei sallinud? Miks oli võistluste ajal platsil tunda mõnusat ärevust, positiivseid emotsioone ja tegutsemisindu, ent koolis kontrolltöö või vastamise ajal vaid hirmu ning negatiivseid tundeid? Miks oli platsil olles kõigil selgelt teada eesmärk – pall tuleb väravasse saada –, aga koolis oli peaaegu võimatu mõista, mis eesmärki me saavutada püüame?
Teine rõõmu pakkuv tegevus, kitarrimäng, jõudis minuni täiesti juhuslikult, aga nüüd usun, et kõik asjad juhtuvad mingi põhjusega. Mõni aeg pärast pilli esmakordset kättevõtmist hakkasime koos klassivendadega bändi tegema. Saime kooli keldrikorrusel isegi prooviruumi, mille sisustasime ise ära ja katsime seinad munarestidega, et heli liigselt ei kajaks. See oli päris mõnus koht, kus sai vahel ka mõne ebahuvitava tunni ajal aega veedetud.
Muusika ja bänditegemine olid asjad, kus tundsin ennast elavana. Mida rohkem esinesime, seda rohkem nägin endas taas seda kolmeaastast poissi, kes ei püsi paigal, esineb julgelt ja mõtleb loovaid kitarrikäike välja.
Spordi ja muusika tegemise kõrval püüdsin kuidagi ka elatist teenima hakata, töötades mitu aastat restoranis. Paar aastat olen ka kontoris töötanud, kuid sain aru, et minu jaoks on selles 9–17 töös midagi valesti – see ei saa kesta elu lõpuni. Ma ei teadnud, kuidas seda vältida, aga teadsin, et mingi võimalus peab selleks olema.
Mäletan veel, et kooli ajal oli minu jaoks üks ebameeldivamaid koduseid töid kohustusliku kirjanduse lugemine, sest enamik raamatuid ei kõnetanud mind üldse. Kord jäin isegi magama ja lugemiskontrollide hindeks mul üle kolme saada ei õnnestunud. See tekitas üldise vastumeelsuse raamatute lugemise suhtes. Nii oligi, et pärast kooli ei lugenud ma päris mitu aastat ühtegi raamatut.
Õnneks tuli huvi õppimise ja raamatute lugemise vastu tagasi. Ühel päeval jõudis minuni Robert Kiyosaki raamat „Rikas isa, vaene isa”. Enam pole meeles, miks ja kust ma selle raamatu ostsin, aga tean, et aasta oli 2007 ja ma olin 23-aastane. Mäletan, et esimest korda tundsin raamatu lugemisest tõelist rõõmu – see haaras mind kaasa ja ma ei suutnud seda käest panna, muudkui lugesin ja lugesin. See oli enneolematu. Tundsin, et selles on midagi, mida mulle keegi kunagi polnud rääkinud. Sain lõpuks kinnituse, et on võimalik ka muud moodi elada kui palgapäevast palgapäevani ots otsaga kokku tulles.
Lugesin selle raamatu paari päevaga läbi ja olin õnnelik, et selline info minuni üldse jõudis. Kahjuks ei osanud ma esialgu uute teadmistega midagi peale hakata, mul ei olnud aimugi, kuidas neid rakendada, ja mul ei olnud ka ühtegi tuttavat, kes tegeleks selliste asjadega, mida seal kirjeldati. Siit algas minu teekond, et õppida neid asju, mida reaalses elus hädasti vaja läheb, aga mida koolis keegi ei õpetanud.
Koolitustel hakkasin osalema 2008. aastal ja seega olen raamatu kirjutamise hetkeks enesearenguga tegelenud 10 aastat.
Praegu tean selgelt, mida ma elult soovin; mis on mu tugevused; mida tehes olen ma kõige õnnelikum ja millega ma loon ühtlasi ka kõige rohkem väärtust teistele inimestele.
Ma ei pea asju tegema raha pärast, vaid saan valida, mida, kellega ja millal teen. Ning mu missioon on aidata võimalikult paljudel teistel inimestel oma tegeliku potentsiaalini jõuda. Seetõttu jagan ka sinuga aastate jooksul omandatud parimaid teadmisi, mis on aidanud mul oma elu täielikult muuta.
Loodan, et see annab sulle julgust ja usku oma soovid ja unistused täide viia. Kui sa oled valmis selle nimel tegutsema ja samm-haaval liikuma, siis varsti ei