Empaatia on üks viis, kuidas me kõigi inimestega omavahel läbinisti seotud oleme. Sellepärast tunnemegi rõõmu, kui meie lemmikmeeskond võidab – kuigi me ise mängus ei osale, võtame rõõmuga omaks mängijate elevuse. Sellepärast tunneme vajadust annetada kaugel eemal olevatele tragöödiate ohvritele – sest me suudame end võõraste inimeste asemele mõelda ja tajuda nende muret.
Teisisõnu on inimesed üksteisega tähenduslikult seotud. Meie vahel on tõeliselt olulised ühendused.
Kõigepealt tajusin ma neid ühendusi kui jagatud kurbust ja õnne. Hiljem hakkasin nägema valguskiiri, mis seovad meid kokku. Minu arusaamine, et me kõik kuulume ühte, sai alguse tol päeval toidupoes ja iga järgnev kogemus süvendas arusaamist valgusest meie vahel.
3
AUSTRAALIA
SELLEKS AJAKS KUI PAPA oli surnud, olin ma juba teadlik sellest, et olen tugevalt seotud inimestega minu ümber – nii tugevalt, et mul ei olnud võimalik põgeneda nende tunnete ja emotsioonide eest. Kuid pärast seda, kui Papa oli surnud ja ma teda unes nägin, hakkasin aru saama, et ma olin mingil moel ühenduses ka nende inimestega, kes on meie hulgast lahkunud.
See kõik oli väga segadusse ajav. Kuigi Papa uuesti nägemine oli kingitus, tundusid mu võimed ikka veel rohkem needusena. Need ajasid mind segadusse ja olid sageli minu jaoks liig. Mida tähendasid need ühendused ja miks mina neid tajusin? Kas ma olin lihtsalt imelik ja teistmoodi? Või toimus hoopis midagi muud? Mul oli vaja leida nimetus selle tarvis, mis minuga valesti oli. Ja siis, teadmata õieti, mida see sõna tähendab, tulin ma välja diagnoosiga. Ma läksin ühel päeval ema juurde, kui ta parajasti nõudepesumasinat täitis, ja ütlesin: „Ema, ma arvan, et ma olen selgeltnägija.”
Ma ei mäleta, millal või kuidas ma olin teada saanud selle sõna tähenduse. Võib-olla kuulsin seda mõnest telesaatest või lugesin raamatust. Ma ei teadnud kindlasti selle sõna täit tähendust. Kuid minu jaoks piisas teadmisest, et selgeltnägija võis näha tulevikku. Kas see ei olnud siis see, mida ma oskasin?
Ema katkestas nõude masinasse panemise ja vaatas alla minu poole. Ootamatult lasin selle kõik endast välja – rääkisin kõik emale ära. Rääkisin sellest, et teadsin, et Papa sureb ära, ja sellest, kuidas ma teda unes nägin, ka oma süütundest ja hirmust. Ja rääkides tundsin, kuidas ma hakkan nutma.
„Mis mul viga on?” küsisin ma ema käest. „Kas ma olen sellepärast paha, et ma seda teadsin? Kas see oli minu süü, et ta ära suri? Kas ma olen neetud? Miks ma ei võiks lihtsalt normaalne olla?”
Ema asetas mulle käe õlale ja pani mu köögilaua taha istuma. Siis võttis ta mul kätest kinni.
„Kuula mind,” ütles ta. „See ei ole sinu süü, et Papa ära suri. Sa ei ole neetud. Sul ei ole põhjust end millegi pärast süüdi tunda. Sul on lihtsalt veel üks võime, see on kõik.”
See oli esimene kord, kui minu omaduse kohta öeldi „võime”.
„See on lihtsalt üks osa sinust ja kõik sinu osad on ilusad,” jätkas ema. „See on loomulik. Ära seda karda. Universum on suurem, kui me arvame.”
Siis ütles ema midagi sellist, mis muutis kõik. Tundub, et minul olevad võimed olid avaldunud tema suguvõsas juba mitmel põlvkonnal.
Emaema Babette ehk Omi1 sündis kümnelapselises perekonnas väikeses Baieri mägikülakeses. Kui Omi oli väike, puhkesid mägedes tugevad äikesetormid, mis lõhkusid ja märatsesid oru kohal. Vanaema vanemad äratasid ta mitmel korral keset ööd ja panid riidesse, et juhul, kui äike majja sisse lööb, oleks ta kohe valmis põgenema.
Külake oli muust maailmast eraldatud ja seega ei puutunud Omi välismaailmaga kokku. Ei olnud telefoni ega raadiot. Omi kasvas üles legendide, folkloori ja ebausu najal. Talle õpetati, et enne hommikusööki ämbliku nägemine toob terve pika päeva jooksul halba õnne. Lambast vasakult poolt möödumine oli hea märk, paremalt poolt möödumine mitte nii väga. Omile õpetati, et kingi ei tohi laua peale panna, et mitte kutsuda halbu uudiseid tulema, ja et kui ilmaasjata keset päeva tuled põlema panna, hakkavad inglid nutma. Kui ta midagi koju unustas, oli kõige parem kolm korda ümber omaenda telje pöörata, maha istuda ja kümneni lugeda, siis minna ja tuua unustatud asi ära ning oma teed jätkata.
Kõige hullem oli, kui tuppa sattus lind. See oli kindel märk, et keegi lähedastest varsti sureb.
Omi õppis juba varakult unenägudesse uskuma. Ta nägi vahel unes üht olendit – tume kogu surus näo vastu aknaklaasi ja hoidis üleval kolme sõrme. Omi vihkas selliseid unenägusid. Järgmisel hommikul ärgates teatas ta, et kolme päeva pärast juhtub midagi halba. Tal oli peaaegu alati õigus, oli see siis mingisugune tagasilöök, õnnetus või surm.
„Ma ootasin, millal see juhtub,” ütles ta neil puhkudel. „Siis teadsin, et nüüd oli see vähemalt möödas.”
Omi kolis suurena Ameerikasse, abiellus ja kasvatas üles pere, kus kasvasid ka minu ema Linda ja tädi Marianna. Aga unenäod järgnesid talle üle ookeani. Ühel ööl ärkas ta ehmatusega unenäo peale, milles suri üks tema lähedane sõber Saksamaal. Ta kirjutas üles kuupäeva ja kellaaja. Veidi hiljem sai Omi Saksamaa postmargiga kirja, milles talle teatati selle inimese surmast täpselt Omi üles kirjutatud päeval ja kellaajal.
Ühel teisel hommikul istus Omi köögis ja punus üheksa-aastasele Mariannale patse. Minu ema oli siis seitsmeaastane. Ootamatult helises telefon.
Enne kui Omi jõudis toru võtta, pahvatas Marianna: „Helistatakse Saksamaalt, et öelda, et onu Karl on surnud.”
„Kuss!” hurjutas Omi. „See on kole jutt.”
Ta võttis toru ja kuulas mõne hetke, siis läks näost valgeks. Kõne oli Saksamaalt. Omi vend Karl oli surnud.
Ema imestas, kuidas Marianna küll võis seda teada. Tema ja ta õde ei olnud isegi onu Karli olemasolust teadnud. Rohkem seda ennustust ei arutatud. Terve ema lapsepõlve oli Omil eriline kaardipakk, mida ta hoidis peidus. Need olid Saksamaalt pärit ja väga vanad ning sarnanesid tarokaartidega. Aeg-ajalt, tavaliselt pühapäeva pärastlõunal, kui tuli külla mõni tema nõbu ja palus kaarte laduda, pani Omi need lauale ja ennustas nende abil küsija tulevikku, head või halba.
Kuid iga kord kaarte välja võttes andis Omi tõsise hoiatuse. Kaartidesse ei tohtinud suhtuda kergelt, sest iga kord, kui neid kasutada, jätsid kaitseinglid su kolmeks päevaks üksi.
Vanaema uskus, et teispoolsuse energiad ja läbi unenägude suhtlemine on päriselt olemas. Peaaegu eranditult puudutasid talle ilmunud sõnumid surma või haigusi või probleeme. Kuna need olid hoiatused peagi juhtuvatest õnnetustest, ei rõõmustatud nende üle, neid lihtsalt aktsepteeriti.
Aastaid hiljem, kui rääkisin emale, et ma olen selgeltnägija, rääkis tema mulle oma unenägudest. Ükskord ülikooli ajal heitis ta voodisse ja oli just magama jäämas, kui kuulis selgesti, kuidas tema isa hüüdis tema ema nimepidi; kuid see, kuidas ta seda tegi, ajas ema millegipärast ärevaks. Oli selge, et midagi oli valesti! Ema tõusis voodis istukile, vapustatud ja segaduses. Midagi sellist ei olnud temaga kunagi varem juhtunud. Sel ööl oli juba liiga hilja, et koju helistada, kuid järgmisel hommikul vara helistas ta, et küsida: „Kas isaga on kõik hästi?” Ema isa oli lõpetanud keldri viimistlemist ja paigaldanud okslikust männipuidust tahveldist. Ta kasutas vajaliku suurusega detailide saagimiseks võimsat saepinki ning eelmisel ööl, kui isa juhtis paksu lauda pöörleva saeketta poole, libises midagi ja ta lõikas endale sügavalt sõrme. Täpselt sel hetkel hüüdis ta vanaema appi. Sisselõige oli jube.
Veidi vanemana nägi ema unes, et üks naaber kukkus toidupoes väga õnnetult. Ärgates tundis ta tungi helistada naabrile, et kontrollida, kas too on terve, kuid ta ei teinud seda.