Minu emale Linda Osvaldile, kes õpetas mind usaldama valgust iseendas ja austama meie kõigi vahel olevat valgust. Ema, kogu maailma ilu eest, mida ma kogen läbi iseenda, võlgnen ma tänu Sinule; Sinust sai see kõik alguse.
Pühendusega ka Garrettile, Ashleyle, Haydenile ja Julietile, kes täidavad minu elu valguse, rõõmu ja tähendusega. Teie olete minu jaoks kõik.
Ja kõigile teile, kes te seda loete, täitkem üksteise päevi igavesti valgusega!
On vaid kaks viisi oma elu elada.
Esiteks – elada nii, nagu imesid ei oleks olemas.
Teiseks – elada nii, nagu oleksid imed igal pool.
SISSEJUHATUS
MA SÕITSIN MÖÖDA JERICHO kiirteed lääne suunas, kui hakkasid saabuma sõnumid.
Keerasin oma Honda Piloti rooli järsult paremale ja tõmbasin Staplesi parklasse seisma. Pidurdasin järsult ja jäin pidama poolest saati üle parkimisjoonte.
Ma ei olnud sõnumiteks valmis. Just äsja olin rahulikuks jääda püüdes sügavalt sisse-välja hinganud, sest ma närveerisin nii väga. Olin lausa surmahirmul. Peagi pidin jõudma kannatavate inimeste sekka. Minu ülesanne sel õhtul oleks olnud nende kannatusi leevendada. Aga ma kartsin, et teen need hoopis hullemaks.
Mul oli seljas lihtne musta värvi pluus ja jalas mustad püksid. Ma ei tahtnud, et kellegi tähelepanu keskenduks minu pluusi mustrile või lillelisele kleidile. Ma ei olnud lõunat söönud, sest ei suutnud süüa. Minu mees Garrett ei olnud veel töölt koju jõudnud, nii et palusin emal mehe tulekuni meie kaht väikest last hoida. Olin hiljaks jäämas ja püüdsin kaotatud aega maanteel tasa teha, kuid liiklus oli aeglane.
Ja siis hakkasid nad järsku minu juurde tulema.
Lapsed.
Nad ilmusid kõik korraga, üheskoos. See oli hämmastav. Nagu oleksin olnud üksi toas, kui järsku avaneb uks ja sisse astub kümme-viisteist inimest. Neid ei pruugi olla näha või kuulda, kuid tead ikkagi, et nad on seal – sa tunned nende kohalolu. Tead, et ei ole enam üksi. Nii ma oma Honda Pilotis istudes tundsingi – ma teadsin, et ma ei ole üksi.
Siis tulid sõnad ja nimed, lood ja palved, kirjeldused ja pildid ja kõik muu, mida nad jagada soovisid, nii palju, et ma pidin neid tagasi hoidma.
„Oodake natuke, oodake natuke,” ütlesin valju häälega, otsides käekotist oma väikest punast märkmikku ja pastakat. Hakkasin kirjutama nii kiiresti, kui suutsin, kuid ma ei jaksanud kõiki sõnumeid nii ruttu kirja panna. Need lihtsalt voolasid välja.
„Ütle neile, et ma olen ikka veel siin,” ütles üks.
„Ütle neile, et ma osalen ikka veel nende elus,” kõneles teine.
„Ütle, et ma armastan neid ja näen kõike, mis toimub.”
„Palun ärge nutke minu pärast. Minuga on kõik hästi.”
„Ma ei ole surnud. Ma olen teie laps edasi.”
„Ärge mõtelge, et mind ei ole enam. Ma ei ole kuhugi kadunud.”
„Palun, ütle neile, et ma ei ole kuhugi kadunud!”
Istusin Staplesi ees oma halvasti pargitud autos ja muudkui kirjutasin – naine, keda ümbritsesid lapsed, keda keegi teine ei näinud.
Mõne minuti pärast toppisin oma märkmed lõpuks käekotti, pöörasin teele tagasi ja sõitsin nii kiiresti kui võimalik edasi Huntington Hiltoni hotelli Broad Hollow Roadil. Jooksin läbi hotelli fuajee ja leidsin üles konverentsikeskuse, kus toimus üritus. Ukse ees olev silt vaid vihjas sellele, mis pidi sel õhtul toimuma hakkama. Sellel seisis: „Kuidas kuulata, kui teie lapsed räägivad”.
Konverentsikeskuse saal oli üsna tavaline – pruunid kardinad, laevalgustid, paksud vaibad ja klapptoolid. Saali keskel oli suur ristkülikukujuline laud, mille ümber istusid pulksirgelt üheksateist inimest. Kui ma sisse astusin, pöörasid kõik minu poole ja jäid täiesti vait. Nende näod olid kurvad ja ära vaevatud. Tundus, et möödus terve minut, enne kui keegi isegi hingas.
Need olid lapsevanemad.
Õhtujuhid Phran ja Bob Ginsberg tulid minu poole ja pinge langes. Nad embasid mind tervituseks ja pakkusid mulle tooli. Tänasin ja vastasin eitavalt – ma ei oleks suutnud istuda, olin nii närvis. Bob seisis teiste ette ja köhatas kurgu puhtaks.
„See on Laura Lynne Jackson,” ütles ta vaikse häälega. „Ta on sertifitseeritud meedium sihtasutusest Forever Family ja ta tuli täna siia selleks, et õpetada meid oma lastega rääkima.”
Bob astus kõrvale ja andis sõnajärje mulle üle. Hingasin sügavalt sisse ja vaatasin kiiruga kritseldatud märkmeid oma peos. Vanemad silmitsesid mind ja ootasid. Ma ei teadnud, mida öelda ja kuidas alustada. Möödus veel üks hirmpikk hetk, ruumi laskus jälle paks, raske vaikus.
Keegi ei aimanud, mis hakkab edasi saama, eriti mitte mina ise.
Lõpuks tõstsin ma lihtsalt pilgu ja hakkasin rääkima.
„Teie lapsed on siin,” pahvatasin ma, „ja nad tahavad teile midagi edasi öelda.”
Minu nimi on Laura Lynne Jackson ning ma olen abikaasa, ema ja gümnaasiumi inglise keele õpetaja.
Lisaks olen ma selgeltnägija ja meedium.
Ilmselt ei vasta ma inimeste ettekujutusele selgeltnägijatest ja meediumidest. Ma ei ennusta teelehtede pealt ega tarokaartidega, ma ei tööta poeukse peal. Ma ei ennusta tulevikku ja mul ei ole kristallkuuli (tegelikult on mul tilluke dekoratiivne kristallkuul küll olemas, aga ainult sellepärast, et ma ei suutnud vastu panna kiusatusele ja ostsin selle). Ma olen lihtsalt inimene, kellel on võime, mis keskendub rohkem minu enda sees kui väljaspool mind toimuvale.
Ma olen selgeltnägija, see tähendab, et mul on võime koguda inimeste kohta infot teiste oskustega kui minu viis meelt. Ma olen ka selgeltkuulja – ma tajun helisid muul moel kui kõrvade abil – ja selgelttundja, mis lubab mul tajuda asju muud moodi kui inimlike võimete abil.
Näiteks võin ma restoranilauas istudes selgelt tajuda siin enne mind istunud inimeste energiat, justkui oleksid nad jätnud endast maha kümneid turritavaid energeetilisi sõrmejälgi. Kui ma tajun seda energiat ebameeldivana, ütlen ma ettekandjale, et soovin istuda mujale, või kui tegu on ainsa vaba lauaga, ütlen, et pean lahkuma. Mu abikaasa ja lapsed ei ole selle üle tingimata õnnelikud. Ettekandja muidugi ka mitte.
Lisaks oma selgeltnägemise võimetele olen ma ka meedium, mis tähendab, et ma suudan suhelda inimestega, kes on siit maailmast lahkunud.
Kui soovite kõigepealt teada, kuidas ma niisuguseks sain, siis minu esimene vastus oleks, et ma ei tea. Ma olen terve elu püüdnud sellest aru saada.
Püüdes leida vastuseid, olen läbinud põhjaliku testimise – kõigepealt sihtasutuse Forever Family juures, mis on leinavaid inimesi abistav teaduspõhine mittetulundusühing, seejärel Arizona osariigis asuva Windbridge’i inimpotentsiaali rakendusuuringute instituudi juures. Windbridge’is läbisin ma teadlaste poolt läbi viidud kaheksaetapilise, viiekordselt pimendatud sõeluuringu, mille tulemusena sain üheks vähestest sertifitseeritud uuringumeediumidest.
Oma viimase ülikooliaasta veetsin välismaal, Oxfordis Shakespeare’i õppides, olles otsustanud pühendada end teadustööle. Pärast lõpetamist kaalusin juristikarjääri ja sain sisse kahte parimasse õigusinstituuti, kuid otsustasin siiski järgida oma õpetamiskirge. Pikka aega mõtlesin iseendast ennekõike kui õpetajast. Minu akadeemilises elus ei olnud kohta aura lugemisele ja vaimudemaailmaga suhtlemisele.
Nii elasin ma pea kahekümne aasta jooksul salaja topeltelu.
Päeval õpetasin teismelistele „Macbethi” ja „Vihakobaraid”, öösiti aga, kui mu mees hoidis allkorrusel lapsi, pidasin teisel korrusel magamistoas privaatseid telefonivestlusi kuulsuste ja sportlaste, astronautide ja poliitikute, firmajuhtide ja igasuguste muude inimestega, lastes neil piiluda üle inimkogemuse poolt aktsepteeritavate piiride.
Kuid selle topeltelu käigus avastasin ma midagi tähelepanuväärset – ma mõistsin, et ma ei olegi nii väga eriline. Kuigi minu võimed tekitasid tunde, et ma ei ole samasugune nagu teised, et ma ei ole päris normaalne,