„Hästi, ja ära selle pärast muretse, et sa endast välja läksid. See vapustas mind ka kõvasti, usu mind. Pidasin Dickist väga lugu ja mul on tõesti raske uskuda, et selline asi juhtus.”
„Mul ka,” ütles Betsy. „See pole üldse selle mehe moodi, keda ma tundsin. Kuule, ma pole kellelegi sõnakestki öelnud ega ütle ka, aga kas keegi on juba Dallasele teatanud?”
„Ei, see on minu ülesanne. Šerif andis just oma jah-sõna ja ma leidsin majast Dallase numbri. Hiljem räägime.”
„Ma teen su homse sünnipäeva puhul ikkagi Itaalia kreemitorti,” ütles Betsy.
Trey naeratas. „Kui ma pole seda sulle piisavalt sageli öelnud, siis minu arvates oled sa maailma parim ema ja sa oled mulle väga kallis.”
Telefonist kostis naerukihin, mis tõi Treyle naeratuse suule.
„Aitäh, kullake. Sina mulle ka,” ütles Betsy ja lõpetas kõne.
Trey sõitis künkast üles ja jõudis järele vanamehele, kes kulges igivana traktoriga aegamisi keset teed. Ta ei saanud mööda sõita ning otsustas, et nüüd on paras aeg teeserval kinni pidada ja Dallasele helistada.
DALLAS Phillips suundus telejaama tööle, jalas mustad lemmikpüksid, seljas valge pluus ja must-valge jakk. Ta nautis oma tööd, eriti nüüd, kui temast oli saanud üks telejaama WOML Charleston kuumimaid reportereid.
Kui ta oli teel, helistati talle telejaamast, et ta kohtuks võttegrupiga linnast väljas kiirteel I-90, kus oli toimunud kahteteist autot hõlmanud kokkupõrge.
Niisiis plaanimuutus.
Ta keeras peateelt kõrvale, sõitis maanteesilla alla ja võttis suuna tagasi linnast välja.
Ta sai võttegrupiga kokku õnnetuspaigast umbes poole kilomeetri kaugusel ning hoolimata tugevast tuulest ja põlevatest autodest kerkivast paksust suitsust hakkas teleülekande jaoks infot koguma. Kui talle anti märku end valmis seada, haaras ta mikrofoni, pani kõrvaklapi kõrva ja võttis positsiooni sisse, jäädes märguannet ootama. Kui see tuli, polnud ta enam naine nimega Dallas, vaid telepersoon, kelleks oli muutunud, ning hakkas asjalikul ja tõsisel toonil juhtunut raporteerima.
„Praeguseks on viisteist inimest kohalikesse haiglatesse viidud. I-90 põhja poole suunduvad sõidurajad suletakse teadmata ajaks. Reisijatel palutakse kasutada teisi teid. Mina olen Dallas Phillips telejaamast WOML Charleston.”
„Ja lõpp,” ütles kaameramees. „Väga hea võte kogu selle suitsuga, mis su pea taga üles kerkis.”
Dallas tegi grimassi. „Pigem põrgulik võte. Raske uskuda, et see algas kaheteistkümne autoga ja viimati oli neid kokku kakskümmend viis. See on õudne. Mõned neist inimestest ei jõua enam kunagi koju.”
„Sina ei põhjustanud seda. Sa ainult raporteerid,” lausus kaameramees.
On alles viis päeva alustada, mõtles Dallas masendunult ja kui ta kõndis võttegrupi järel tagasi sinnapoole, kus seisid telejaama sõiduk ja tema auto, hakkas ta telefon helisema. Ta vaatas, kes helistab, kuid näha oli üksnes, et on kaugekõne.
„Dallas Phillips,” ütles ta.
„Dallas, siin Trey.”
Dallas sulges silmad, meenutades mehe näoilmet, kui naine tookord minema sõitis. Oli ehmatav, et see tegi praegu sama palju haiget kui tol korral.
Siis hingas ta sügavalt sisse ja manas esile oma telenäo sarmi.
„Trey! Milline üllatus! Ma pole sinust nii ammu midagi kuulnud. Kuidas sul läheb? Kuidas Betsyl?”
„Kullake, oled sa kuskil, kus sa saad rääkida?”
Halb eelaimus tõi Dallasele judinad selga, kui talle meenus, et Trey oli politseiülem, kes tegeles surmade ja kuritegudega nagu ta isegi, ehkki teisel moel.
„Mis lahti on?”
„Asi on su isas. Mine kuskile, kus sa saad rääkida.”
„Ma olengi üksi, pagan võtaks! Mis lahti on?”
„Mul on väga kahju seda sulle öelda, aga ta on surnud.”
Naine hakkas nutma, tuues kuuldavale jõuetuid, abituid nuukseid, suutmata kuuldut uskuda.
„Ei! Jumal küll, ei! Mis juhtus? Kas mingi õnnetus?”
Trey kõhkles. See oli nüüd see osa, mis tuleb talle kõige rängema löögina.
„Šerif nimetab seda ilmseks enesetapuks, kuid kõik sõltub lahkamisest.”
Dallas hakkas karjuma. „Mida? Ei! Sa eksid! Sa eksid! Ta ei teeks seda iialgi, mitte iial! Kas sa kuuled mind, Trey Jakes? Ära ütle sellist asja! Ära enam mitte kunagi mulle midagi niisugust ütle!”
Trey oleks tahtnud koos temaga nutta.
„Mul on kahju, Dallas, tõesti väga kahju. Esmapilgul oli see üsna ilmne.”
„Miks? Mis oli ilmne? Ma olen uuriv teleajakirjanik, mäletad? Mille kuradi pärast sa arvad, et see oli enesetapp?”
„Ema leidis ta, Dallas. Ta läks hommikul sinna mune ostma ja leidis ta laudas laetala küljes rippumas.”
Šokk, mis Dallast tabas, lõi tal hinge kinni.
„Ma tulen koju,” ütles ta ja lõpetas kõne.
Trey pani telefoni käest, nõjatus vastu istme seljatuge ja sulges silmad. Ta ei kujutanud ettegi, mida naine võis tunda, kuid Dallas oli nüüd tulemas tagasi Mysticisse. Kui see vaid poleks olnud nii traagilisel põhjusel.
KAHE ja poole tunnise sõidu jooksul Charlestonist Mysticisse tabasid Dallast vaheldumisi tuimus ja talitsematud nutuhood. Kui ta keeras I-79-lt maha lääne poole, ümbritsesid teda mäed ja selline lopsakas rohelus, et tal tekkis suur koduigatsus. Ei lähe enam kaua, kui külmad sügisööd annavad puudele erksad kollased, oranžid ja punased toonid. Ehkki suurlinnatuled olid ta Mysticist minema meelitanud, igatses osa temast alati sinna tagasi.
Ta ei suutnud uskuda, et isa polnud enam. See oli mõeldamatu. Kuidas see küll oli juhtunud? Miks see oli juhtunud? Kusagil poolel teel tegi ta peatuse, et bensiini võtta ja tualetis käia, ning pidi nägu pühkima ja end kõvasti kokku võtma, enne kui söandas autost välja tulla. Ta silmad olid paistes, nina nuuskamisest ja pühkimisest punane ning ta kõhus keeras.
Ta võttis bensiini ja läks siis tanklahoonesse, et tualetis käia. Ta paistis oma linnariiete ja läikivate punaste küüntega silma ning tema kõnnak andis aimu pigem enesekindlusest kui sellest, et ta oli oma soost teadlik.
Nii mõnigi mees saatis tema poole heakskiitvaid pilke, kuni nad märkasid tema pisarais silmi, ja siis vaatasid nad piinlikkustundega kõrvale, otsekui oleksid nad talle alasti peale sattunud. Varjamatu valu tema näol andis mõista, et teda oli tabanud mingi ränk löök.
Tualetist tulles läks ja ostis ta endale karastusjoogi ning paki soolakringleid. Ta polnud sel päeval söönud midagi peale hommikusöögikrõbuskite ja ta polnud kindel, kas midagi sellest talle sisse jääb. Ta pidi siiski proovima. Polnud just tark mõte juhtida autot, kui pea käis ringi, ja pärast ulatuslikku kokkupõrget, millele ta oli hommikul tunnistajaks olnud, ei tahtnud ta, et temast saaks osa õhtuste uudiste statistikast.
Kui ta maksma suundus, jäi leti taga olev naine teda vahtima veel ka siis, kui Dallas tõmbas oma kaardi seadmest läbi ja allkirjastas tšeki. Kui naine nägi ta nime, kergitas ta kulme ja tema näole ilmus lai rõõmus naeratus.
„Ma teadsin, et olen teid kuskil näinud! Te olete Dallas Phillips WOML Charlestonist, eks? Näen teid televiisoris, kui käin emal külas. Te olete väga hea.”
„Aitäh,” ütles Dallas.
„Kuulge,