SINU SISEMINE KOSMOS
Aju on seni arvatust märksa muutuvam. Su peas ei ole geneetiliselt programmeeritud funktsioonidega keeruline arvuti, mis on määratud mingil kindlal moel arenema. Aju on märksa keerukam. Ajurakke on kokku umbes sada miljardit. Iga rakk võib ühenduda kümnete tuhandete teiste rakkudega, mis tähendab, et ühenduste hulk ajus võib ulatuda sadade tuhandete miljarditeni ja enamgi veel. Seda on tuhat korda rohkem, kui leidub Linnuteel tähti või universumis galaktikaid. Kui öelda, et sul on pealuu sees sisemine kosmos, siis võib see kõlada nagu mingi new age’i jama, aga sisemine kosmos see just ongi.
Kogu aeg surevad vanad ajurakud ja moodustuvad uued. Rakkude vahel tekivad uued ühendused ja need katkevad, kui neid ei kasutata. Ühenduste tugevus muutub pidevalt aju ümberkujundamisega samas taktis. Aju võib vaadata kui erakordselt peent ökosüsteemi, mis üha muutub. See muutus kestab kogu elu, mitte ainult siis, kui oled laps või õpid uusi asju. Iga mulje, mille saad; iga mõte, mida mõtled – need kõik jätavad jälje ja muudavad natuke sinu aju. Sinu tänane aju ei ole päris sama, mis see oli eile. Aju on lihtsalt kogu aeg kestev work in progress.
Ajurakkude või ühenduste hulk ei mängi rolli
Leidub neid, kes arvavad, et aju hea töö sõltub ajurakkude hulgast ja aju suurusest, kuid nii see ei ole. Kõige kõnekam näide on Albert Einstein, kelle aju ei olnud keskmisest suurem ega raskem. Einsteini aju kaalus 1230 grammi, meesterahva oma kaalub aga keskmiselt 1350 grammi (naisterahva aju kaalub umbes 100 grammi vähem). Ma ise arvasin kaua aega, et aju võimekuse määrab ära ajurakkude vaheliste ühenduste hulk, aga ka see ei ole nii. Nimelt on kaheaastaste laste ajus täiskasvanute omaga võrreldes oluliselt enam ühendusi. Mida vanemaks laps saab, seda vähemaks jääb ühendusi. Seda protsessi nimetatakse pügamiseks ning kolmandast eluaastast kuni teismeeani kaob igas ööpäevas arvestuslikult kuni kakskümmend miljonit ühendust. Aju eemaldab need ühendused, mida ei kasuta, et teha ruumi neile, mida läbib signaal – seda võetakse tavaliselt kokku järgmiselt: Neurons that fire together wire together1.
Iga mulje ja iga mõte jätavad jälje ning muudavad natuke sinu aju.
Aga kui aju head tööd ei määra ei ajurakkude ega ka ühenduste arv, siis mis määrab? Vastus on, et kui me teeme erinevaid tegevusi, sõidame jalgrattaga, loeme raamatut või plaanime õhtusööki, siis kasutab aju teatud laadi programmi, mida nimetatakse funktsionaalseks võrgustikuks. Ujumiseks on üks programm, jalgrattasõiduks teine ja allkirja kirjutamiseks kolmas. Kogu sinu tegevus põhineb neil programmidel, mis koosnevad sisuliselt teatud hulgast omavahel ühenduses olevatest ajurakkudest. Ühes ja samas programmis võivad olla koos ajurakud paljudest ajupiirkondadest ja selleks, et programm töötaks võimalikult hästi – et sa oskaksid ujuda, rattaga sõita või allkirja anda – peavad aju erinevad piirkonnad olema hästi ühendatud.
Harjutamine teeb meistriks – ja annab ajule sujuvamad programmid
Oletame, et sa pead õppima klaveril lihtsat viisi mängima. Selleks, et saaksid seda teha, peavad ajus koostööd tegema väga paljud piirkonnad. Esmalt pead sa klahve nägema. Signaal liigub silmadest mööda nägemisnärve kuklasagarasse esmasesse nägemispanka. Samal ajal koordineerib motoorne ajukoor sinu käte ja sõrmede liigutusi. Heliteavet töödeldakse kuulmiskeskuses ning saadetakse edasi oimu- ja kiirusagarasse ehk nn assotsiatiivsetesse piirkondadesse. Vähehaaval jõuab info otsmikusagarasse, kus asub sinu kõrgem mõtlemine, ja sa saad teadlikuks sellest, mida mängid ning oskad parandada võimalikke vigu. Nii palju tegevust, et saaksid mängida lihtsat klaveripala!
Kõik nägemis- ja kuulmiskeskuse piirkonnad, motoorne ajukoor, kiiru- ja otsmikusagar on loo mängimiseks moodustunud programmi osad. Mida rohkem harjutad, seda paremini oskad ja seda efektiivsemaks muutub programm ajus. Alguses tuleb mängides palju vaeva näha. Programm on ebaefektiivne ja kohmakas ning nõuab, et korraga kasutatakse ulatuslikke ajupiirkondi. Seepärast tundub klaverimäng sulle vaimselt keeruline ja sa pead kõigest jõust keskenduma.
Harjutades muutub mängimine üha lihtsamaks ja kui oled palju harjutanud, siis võid lõpuks seda lugu esitades mõelda hoopis millelegi muule. Klaveripala mängimise programm edastab tulemuslikult teavet, võrgustikku korduvalt läbiv signaal on ühendust tugevdanud – neurons that fire together wire together. Selle tulemusena pead vaimselt järjest vähem pingutama ja lõpuks võid mängida nii, et keskendumine pole üldse vajalik.
LAPSENA OLEME KÕIK KEELEGEENIUSED
Ajurakkude vaheliste ühenduste kadumisel lapsepõlves on eluaegsed tagajärjed. Rootsis sündinud lapsel on olemas kõik eeldused, et ära õppida veatu ja aktsendivaba jaapani keel – eeldusel, et laps kasvab üles jaapanikeelses keskkonnas.
Täiskasvanuna on veatu ja aktsendivaba jaapani keele omandamine enamikule aga peaaegu võimatu. Harjuta palju tahad, jaapanlane kuuleb ikka, et sa ei räägi puhtalt.
Täiskasvanuna on kõnekeeles teatud häälikuid erakordselt raske järele aimata, sest selleks puuduvad eeldused. Häälikuid haldavad ühendused kaovad ajus juba lapseeas, sest me ei kuule neid häälikuid kõnes. Ühenduste kadumisel sulgub neuroloogilises mõttes see uks terveks eluks. Väiksena oleme aga kõik sõna otseses mõttes keelegeeniused.
Kuna klaveripala mängimise programm kasutab aju erinevate piirkondade rakke, siis peavad need piirkonnad olema tihedalt ühendatud, et programm töötaks hästi. Seda võib võrrelda arvutiga, mis töötab samuti siis, kui selle osad on omavahel seotud. Kui ühendused on nõrgad, siis ei suuda arvuti töötada, kuigi iga osa eraldi töötab hästi.
Vastus on see, et hästi töötab see aju, mille erinevad osad – näiteks otsmiku- ja kiirusagar – on tihedalt ühendatud ja seetõttu saab eeldada, et efektiivne on programm, mitte aju, kus on palju rakke või palju rakkudevahelisi ühendusi. Nagu selle peatüki alguses juba lugesid, võib aju erinevate osade vahel parema ühenduse luua kehaline aktiivsus. See on alus paljudele headele mõjudele, mis aju tänu sinu liikumisele saab ja peagi saad sellest lugeda.
Ühendused näitavad, kuidas sa oma elu elad
Fakt, et ajupiirkonnad võivad mingil moel hästi ühendatud olla, võib kõlada veidi imelikult, aga teadusuuringud tõestavad, et see on tõesti tähtis põhjus, miks inimesed vaimsete omaduste poolest erinevad. Sellel alal on äsja tehtud erakordselt muljetavaldavaid avastusi.
Näiteks on sadade katseisikutega tehtud aju-uuringute tulemusena leitud, et ajuosad on tihedalt seotud nn positiivsete omadustega inimestel, kel on hea mälu või keskendumisvõime, kõrgem haridus ja kes ei liialda alkoholi ja tubakaga. Negatiivsete omadustega ehk agressiivsete, suitsetavate või alkoholi ja mõnuaineid kuritarvitavate inimeste puhul ilmnes vastupidine muster: nende ajuosad on omavahel nõrgalt ühendatud.
Paistab, et ajuühenduste mustri järgi võib laias laastus näha, kuidas inimene oma elu elab.
Kuna tundub, et paljud positiivsed omadused jätavad ajule ühesuguse jälje – ja negatiivsed vastupidise –, siis tähendab see, et on olemas nn positiivse-negatiivse telg, kuhu võib asetada meid kõiki vastavalt meie elustiilile. Teadlased arvavad, et ajuühenduste mustri järgi võib laias laastus näha, kuidas inimene oma elu elab. Kas tahad teada, kas peale hea mälu, kõrgema hariduse ja alkoholiga piiripidamise mõjutab veel miski positiivse-negatiivse telge positiivselt? Jah, mõjutab. See on hea kehaline vorm.
Hukkamõistev uuring?
Võib-olla tundub see uuring hukkamõistev või elitaristlik. Juba see, et räägitakse positiivsest-negatiivsest teljest, näitab,