Ottiliele ja Lydiale, mentorile ja muusale
PROLOOG
Koiduvalguse vihk langes laenurgapraole. Eile oli see sarnanenud prillidega, aga öösel oli ämblik mõra tikandiga katnud, nii et nüüd leidis ta, et see näeb välja nagu kroon. Mitte see kroon, mida kandis tema onu: raske ja ebamugav, vaid kroon, mida kannaks kuninganna: pitsiline, õrn, kuid siiski tugev. Lõppude lõpuks oli tema pea, nagu ema ja Sir John alalõpmata märkisid, äärmiselt väike; kui tuleb aeg, ja nüüd ei saanud mingit kahtlust olla, et see aeg tuleb, läheb vaja krooni, mis sobiks.
Suurest voodist kostis norsatus. „Nein, nein1!” karjatas ema unedeemonitega maadeldes. Kui temast saab kuninganna, nõuab ta omaette tuba. Ema muidugi nutab ja ütleb, et ta püüdis oma kallist Drinat ainult kaitsta, aga tema jääb endale kindlaks. Ta kujutles end lausuvat: „Mind kui kuningannat kaitseb kuninglik kaardivägi, ema. Usun, et oma toas võin end üsna julgelt tunda.”
Ühel päeval saab ta kuningannaks – nüüd teadis ta seda. Kuningast onu oli vana ja põdura tervisega ning tema abikaasal kuninganna Adelaide’il oli enesestki mõista juba hilja tuua ilmale troonipärija. Paraku ei teadnud Victoria, nagu ta end ise nimetas, kuigi ema ja kõik teised hüüdsid teda Alexandrinaks või, veel hullem, Drinaks, mis oli pigem alandav kui hellitav hüüdnimi, millal see aeg kätte jõuab. Kui kuningas peaks surema nende kahe aasta jooksul, mis lahutasid Victoriat täiseast, oli ülimalt tõenäoline, et tema ema Kenti hertsoginna määratakse regendiks ja ema lähedane sõber Sir John Conroy seisab tema kõrval. Victoria vaatas lakke; Conroy oli nagu ämblik, ta oli kudunud võrgu üle kogu palee, ema oli sellesse kõvasti kinni jäänud, kuid tema, Victoria, ei lase end iial lõksu püüda, mõtles ta.
Victoria värises, olgugi et oli soe juunihommik. Ta palus igal nädalal kirikus kuningast onule tervist, lisades mõttes kõigevägevamale näpunäite, et kui ta peaks otsustama võtta Tema Majesteedi William IV oma rüppe, siis kas ta palun ootaks Victoria kaheksateistkümnenda sünnipäevani.
Victorial polnud selget ettekujutust, mida tähendab olla kuninganna. Guvernant Lehzen õpetas talle küll ajalugu ja Westminsteri toompraost konstitutsiooni, kuid kumbki ei osanud öelda, millega kuninganna õigupoolest päev otsa tegeleb. Kuningast onu nuuskas enamasti tubakat ja kaebles paganama viigide üle, nagu ta ise neid nimetas. Victoria oli teda ainult ühe korra krooniga näinud ja sedagi sellepärast, et oli ise palunud onu see talle näitamiseks pähe panna. Onu ütles, et kannab krooni parlamendi avamisel, ja küsis, kas Victoria tahaks temaga kaasa minna. Victoria oli vastanud, et tahaks väga, aga siis oli ema öelnud, et ta on selleks liiga noor. Pärast oli Victoria kuulnud, kuidas ema seda Sir Johniga arutas; tema oli vaadanud sohva taga vesivärvialbumit ja nad polnud teda näinud.
„Nagu ma lubaksin Drinal end selle hirmsa vanamehega avalikkuse ees näidata,” oli ema kurjalt kähvanud.
„Mida rutem see vanamees end surnuks joob, seda parem,” oli Sir John kostnud. „Meie maa vajab monarhi, mitte pajatsit.”
Hertsoginna oli ohanud. „Vaene väike Drina. Ta on liiga noor niisuguse vastutuse jaoks.”
Sir John oli pannud käe tema ema käsivarrele ja lohutanud: „Ta ei pea ju üksinda valitsema. Sina ja mina seisame head, et ta ei teeks rumalusi. Ta on kindlates kätes.”
Ema oli eputavalt naernud nagu alati, kui Sir John teda puudutas. „Kuidas mu vaesel isata tüdrukul on vedanud, et tal oled sina, mees, kes toetab teda kõiges.”
Victoria kuulis koridoris samme. Tavaliselt pidi ta voodisse jääma, kuni ema ärkas, aga täna kavatsesid nad minna Ramsgate’i mereõhku hingama ja teele tuli asuda kell üheksa. Victoria ootas seda nii kangesti. Ramsgate’is saab vähemalt aknast välja vaadata ja näha tõelisi inimesi. Siin, Kensingtonis, ei näinud ta ilmaski kedagi. Enamik temavanuseid tütarlapsi astub seltskonda, aga ema ja Sir John olid öelnud, et temal on omaealiste seas liiga ohtlik. „Hea nimi on kuldaväärt,” ütles Sir John ikka. „Kui see kaob, siis igaveseks. Sinusugune neiu teeb kindlasti vigu. On parem, kui sul pole võimalustki neid teha.” Victoria ei kostnud selle peale midagi; ta oli juba ammu selgeks saanud, et protest on kasutu. Conroy hääl oli tema omast alati valjem ja ema oli alati Conroy poolt. Victorial jäi ainult oodata.
Hertsoginnal läks riietumisega väga palju aega nagu tavaliselt. Victoria ja Lehzen istusid juba tõllas, kui ema viimaks Conroy ja õuedaami leedi Flora Hastingsi saatel välja ilmus. Victoria nägi neid kolme trepil millegi üle naervat. Pilkudest, mida nad tõlla poole heitsid, sai Victoria aru, et nad rääkisid temast. Siis ütles hertsoginna midagi leedi Florale ja too astus trepist alla tõlla poole.
„Tere hommikust, Teie Kuninglik Kõrgus ja paruness!” Leedi Flora, liivakarva juustega hilistes kahekümnendates naine, kes kandis alati piiblit taskus, istus tõlda. „Hertsoginna palus mul teid ja parunessi Ramsgate’isõidul saata.” Leedi Flora naeratas, nii et igemed paistsid. „Mõtlesin, et see oleks hea võimalus mõned etiketipunktid läbi arutada. Mu venna hiljutise visiidi ajal panin tähele, et te nimetasite teda Tema Hiilguseks. Te peaksite teadma, et nii nimetatakse ainult hertsogeid. Minu venna sugune lihtne markii,” igemed paljastusid veel laiemalt, „ei vääri seesugust au. Mõistagi oli ta meelitatud – iga markii tahab saada hertsogiks –, kuid ma pidasin oma kohuseks teile veast teada anda. See on küll pisiasi, aga pisiasjad on väga tähtsad, nagu te kahtlemata nõus olete.”
Victoria ei vastanud midagi, kuid vaatas Lehzeni poole, kes oli leedi Flora sissetungist niisama nördinud nagu temagi. Leedi Flora kallutas end ettepoole. „Loomulikult, paruness, olete olnud eeskujulik guvernant, ent on nüansse, mida teie kui sakslanna ei saagi mõista.”
Nähes Lehzeni lõuga kergelt võbisevat, lausus Victoria: „Mu pea vist valutab. Püüan tõllas magada.”
Flora noogutas, ehkki oli silmanähtavalt pahane, et jäi ilma võimalusest juhtida tähelepanu Victoria ja Lehzeni teistelegi vigadele. Heitnud pilgu tema kahkjale pettunud näole, sulges Victoria kergendustundega silmad. Enne suigatamist mõtiskles ta, ja mitte esimest korda, miks tahtis ema alati sõita ühes tõllas koos Sir John Conroyga, aga mitte kunagi temaga.
Kuigi Victoria oli peavalu välja mõelnud, et pääseda talumatu leedi Flora epistlitest, hakkas ta end Ramsgate’i-külastuse teisel päeval tõepoolest halvasti tundma. Ärgates oli kurk nii valus, et Victoria sai vaevu neelata.
Ta läks ema voodi juurde. Hertsoginna magas sügavalt ja Victoria pidi teda üpris kõvasti õlast sakutama, enne kui ema silmad lahti tegi. „Was ist los2, Drina?” küsis ta pahaselt. „Miks sa mind üles ajasid? Aeg on alles nii varajane.”
„Mu kurk on haige, ema, ja pea valutab kangesti. Mul on vist arsti vaja.”
Hertsoginna ohkas, upitas end istuli ja pani käe Victoria laubale. Käsi tundus nii jahe ja pehme. Victoria toetus vastu seda, igatsedes äkitselt pikali heita ning pea ema õlale panna. Ehk lubab ema teda oma voodisse.
„Ach, täiesti normaalne. Sa liialdad alati, Drina.” Hertsoginna pani papiljottidesse keeratud pea padjale ja jäi uuesti magama.
Nähes hommikulauas, kuidas Victoria teed neelates nägu krimpsutab, läks Lehzen kohe tema juurde. „Mis viga, kõrgus, kas te tunnete end halvasti?”
„Neelata on valus, Lehzen.” Kuigi Ramsgate’i-päevade suurim rõõm oli jalutada rannas ning vaadata merd ja teisi daame, spanjel Dash kannul silkamas, ei tahtnud Victoria täna muud kui ainult jahedas pimedas toas pikutada.
Sedapuhku pani Lehzen käe Victoria laubale. Tema käsi oli ema omast soojem ja mitte nii pehme, kuid lohutav. Võpatanud ja Victoria palet paitanud, läks guvernant hertsoginna juurde, kes jõi aknaaluses lauas Sir Johni ja leedi Flora seltsis kohvi.
„Ma’am, minu arvates peaksime doktor Clarki Londonist siia kutsuma. Kardan, et printsess on haigestunud.”
„Oeh, Lehzen, sa sekeldad alalõpmata. Ma katsusin hommikul ise Drina laupa ja kõik oli korras.”
„Kuningliku arsti Londonist siiakutsumine,” ütles Conroy, „põhjustaks suurt ärevust. Pole vaja jätta muljet, et printsess on tõbine. Kui ta on tõesti haige, ehkki pean ütlema, et minu meelest on ta üsna terve moega, siis tuleb nõu pidada kohaliku arstiga.”
Lehzen