Taltos, Vlad Taltose seiklused. Стивен Браст

olen näinud, ja ka kõige vanem. Ma ei mänginud temaga tegelikult kunagi nii, nagu inimesed tavaliselt kassidega mängivad, kuid vahel lapsena võisin istuda ja temaga rääkida, kui vanaisa ja isa teises toas vestlesid. Ma tavaliselt kujutlesin, et ta mind tõesti mõistis, ja võib-olla oligi nii. Või mängib mu mälu mulle trikke, sest normaalne kass poleks käitunud nii nagu Ambrus: näugunud täpselt vastuseks mu küsimustele, nurrunud, kui ma ütlesin, et ta meeldib mulle, ja küüsi välja sirutanud ja nendega õhku rabanud, kui ma kuhugi näitasin ja ütlesin: „Vaata ette, draakon.”

      Teades, mida ma praegu tean, ma ei usu, et mu mälu mulle trikke mängib.

      Igal juhul, ühel päeval, kui olin ehk seitsmeaastane, nägi mu isa mind temaga rääkimas ja kortsutas kulmu.

      Küsisin: „Sulle ei meeldi kassid, isa?”

      Ta vastas: „Asi pole selles. Pole tähtis.”

      Mäletan, et Noish-pa seisis tema taga, vaatas stseeni ja naeratas pisut.

      Inimesed nõiuvad, dragaeralased võluvad. Mina teen mõlemat, mis on ebatavaline, nii et olen nendega võrreldes heal positsioonil. Üks nendevaheline erinevus, mis mulle kogu aeg pähe tuleb, on see, et nõidus on lõbusam. Kui nõid suudaks teleporteeruda (asi, mis tundub võimatuna, kuid ma võin eksida), nõuaks see tundidepikkust ettevalmistust, rituaale, loitsimist ja viimse võimaluseni keskendumist, kuni loits emotsionaalse täitumise tõttu pimestavalt plahvatades tööle hakkab.

      Narvane, üks mu ihukaitsjatest ja suurepärane võlur, ütles vaid: „Valmis?”

      Vastasin: „Jah.”

      Ta tõstis hooletult käe, kabinet kadus mu ümbert ja kõhus pööritas.

      Kord tegin mingit pahandust, ma ei mäleta, mida, ja mu isa lõi mind selle eest. Tõenäoliselt olin selle ära teeninud. See polnud esimene kord, kui ta mind lõi, kuid seda juhtumit mäletan eriliselt. Arvan, et pidin olema umbes seitsmene või kaheksane.

      Mäletan, et vaatasin äkki üles tema poole ja raputasin pead. Ta silmad muutusid suureks ja ehk pisut kartlikuks ja ta seisis seal hetke mind vahtides, enne kui pöördus ja kõndis teise tuppa. Arvan, et ta tahtis küsida mu näoilme kohta, kuid ta ei küsinud, ja ma ei öelnud midagi. Te peate mõistma, et ma olin väga noor, nii et püüan mälu järgi kõike paika panna, kuid ma mäletan, nagu oleks mu reaktsioon teda pisut ehmatanud või hämmeldanud. Kuid mu mõtteist käis läbi midagi niisugust:

      „Sa nimetad seda kellegi löömiseks? See tegi vaevalt haiget. Ma saan iga kord rohkem peksa, kui saadad mind turule loorberilehti tooma.”

      Alguses ma ei märganud, kus olin, sest mu kõhus pööritas nii väga. Dragaeralased ei reageeri sel viisil teleporteerumisele, kuid mina küll, ja kõik teised inimesed, keda tean, samuti. Hoidsin silmi kinni ja otsustasin mitte oksendada. Ehk oli brändi olnud viga. Riskisin kiire pilguga ja nägin, et olin kusagil õues; siis mõistsin, et seisin õhus, ja sulgesin silmad. Mis iganes mind üleval hoidis, tundus tugevana. Tõmbasin sügavasti hinge ja tegin silmad jälle lahti.

      Lossi suured topeltuksed olid minust viiekümne jardi kaugusel. Kõikjal ümbritsesid mind väga kõrged müürid. Milleks olid Morrolanil müürid lossi ümber, mis hõljus õhus? Riskisin alla vaadata ja nägin oranžikaspunaseid pilvi. Mu pea kohal olid samasugused. Jahe tuul puhus mulle näkku, tuues kaasa kerget suitsulõhna. Õues polnud peale minu kedagi.