Autori märkus
Minult kui inimeselt, kes tundis Bobby Fischerit juba siis, kui ta oli väga noor, on sadu kordi küsitud: „Missugune oli Bobby Fischer tegelikult?” Käesolev raamat on katse vastata sellele küsimusele. Aga ka hoiatus neile, kes võtavad seda lehitseda: see kubiseb paradoksidest. Bobby oli kinnine, aga samas siiras; helde, aga ometi kitsi; naiivne, aga sellele vaatamata hästi informeeritud; julm, aga siiski heasüdamlik; jumalakartlik, aga ometi ketserlik. Tema partiid olid tulvil võlu ja ilu ning neil oli oma tähendus. Tema pöörased väljaütlemised olid räiged, täis eelarvamusi ja viha. Ja ehkki ta kulutas kümneid aastaid suurema osa oma energiast ja kirest male heaks, ei olnud ta ikkagi see õpetatud idioot, nagu teda sageli kujutas ajakirjandus.
Nagu Virginia Woolf täheldab ühe oma katse puhul kirjutada kellegi, täpsemalt maalikunstnik Roger Fry elulugu: „Elulugu peetakse täielikuks, kui see arvestab vaid kuut või seitset „mina”, samal ajal kui inimesel võib neid olla mitu tuhat.”1 Hulk elusid ning siis veel teine ja koguni kolmas vaatus moodustavad Bobby Fischeri eludraama, aga mina üritan siin visandada kõigest ühe Fischeri – geeniuse, seesmiselt piinatud sõdalase – paljudest kaleidoskoopilistest isiksustest ja tabada selles raamistikus tema muutuvat olemust ja rolle. Tuntud psühholoog Alfred Binet märgib, et kui meil oleks võimalik heita pilk maletaja mõttekäiku, näeksime seal „tervet maailmatäit tundeid, kujundeid, ideid, emotsioone ja kirgi”. Just nii oli ka Bobbyga: tema peas ei liikunud üksnes malebaidid või ajuarvuti kuutkümmend nelja ruutu siduvad ühendused, vaid ka luule, laulud ja tunded.
Palun andeks selles raamatus ette tulevate mõttespekulatsioonide pärast, aga Fischeri motiivid lausa anuvad selgitust ja kui kasutan oletusi, siis teavitan sellest ka lugejat. Et Bobby erakordset lugu elavdada, võtan mõnikord appi võtteid, mida kasutatakse ilukirjanduses: olukorra üksikasjaline kirjeldus, detailide suurendamine, dialoogikatkendid ja sisekaemused. Aga neid võtteid kasutades toetun alati uurimistööle, mälestustele ja inimese tundmisele. Tahan, et lugejatel – ükskõik, kas nad mängivad malet või mitte – oleks tunne, nagu istuksid nad Bobby kõrval, tema poolel malelaua taga või tema kodus, ja saaksid kogeda rõõmu tema triumfidest, valu lüüasaamistest ja vihast kogunevat mürki.
Olen jälginud Bobby Fischeri elu, alates meie esimesest kohtumisest – maleturniiril, kui ta oli alles laps ja mina teismeline – kuni tema hauani kauges tuulise Islandi maakohas. Aastate jooksul mängisime omavahel sadu partiisid, lõunatasime Greenwich Village’i restoranides, sõitsime turniiridele, osalesime dineedel ja jalutasime tundide kaupa Manhattani tänavail. Maleoskustelt oli ta minust valgusaastaid ees, aga hoolimata meid selles valdkonnas lahutavast kuristikust oli palju sedagi, mis meid sidus. Tundsin tema omakseid ja olen palju rääkinud Bobbyst tema emaga.
Kuigi olime Bobbyga sõbrad, kelle tormilised suhted pidasid vastu aastaid, aga lõpuks küll katkesid, oli mul privileeg olla tema suuruse ametlik tunnistaja. Juhtides üht esimestest ametlikest turniiridest, kus ta lapsena osales, märkasin tema järjekindlust. Kui ta saavutas USA 1963.–1964. aasta malemeistrivõistlustel oma ajaloolise tulemuse – üksteist võitu ja mitte ühtki kaotust ega viiki –, seisin kohtunikuna tema mängulaua kõrval ja olin tunnistajaks, kui uhke ta oli saavutuse üle. Kui Bobbyt ei lubatud sõita Kuubale Havanna rahvusvahelisele maleturniirile ja ta oli sunnitud seal mängima teletaibi vahendusel, viibisin kohtunikuna koos temaga tundide kaupa ühes Manhattani maleklubi kinnises toas ja nägin, kuidas kiuslik saatus segab teda korralikult mõtteid koondamast.
Ehkki „Lõppmängus” leidub palju juhtumeid, mille tunnistaja või osaline ma olin, ei kujuta raamat enesest mitte mingil juhul minu mälestusi, vaid püüdsin jääda nii märkamatuks kui vähegi võimalik. Omaenda uurimistöö, varem kasutamata dokumentide ja kirjade analüüsi ning sadade intervjuudega Bobbyt tundnud või temaga eri olukordades kohtunud inimestega püüdsin tabada seda, kuidas ta ei piirdunud üksnes iseenda kujundamisega, vaid ka seda salapärast alkeemiat, millega ta mõjutas arusaama malest ja selle kaalu miljonite inimeste mõtetes. Ja kuidas ta ootamatult nägi oma elu läbi põimumas külma sõjaga.
Peamiselt tänu Bobby karismale ja tema laialt kajastust leidnud tülidele tekitas tema võit maailmameistrivõistlustel rohkem furoori ja pälvis rohkem tähelepanu – ning viis malemängu veelgi enam laia avalikkuse teadvusse – kui ükski teine malesündmus ajaloos. Bobby suhtus oma erakordsesse kuulsusse mitmeti ja hakkas seda lõpuks koguni põlgama. Just avalikkuse pealetükkivad pilgud sundisid teda hilisematel eluaastatel elama täiesti tagasitõmbunud, peaaegu eraklikku elu.
Käesoleva raamatu tarvis leidsin võimaluse tutvuda KGB ja FBI toimikutega Bobby ja tema ema kohta ning nendest ei saanud ma mitte üksnes üldisi teadmisi, vaid ka väga spetsiifilist infot, mis muudab Bobby elukäigu kohta varem avaldatud (sealhulgas minu enda sulest) versioone.
„Lõppmängu” jaoks materjali otsides leidsin autobiograafilise essee – seda pole kunagi avaldatud –, mille Bobby kirjutas teismelisena ja mis on kindlasti üsnagi üldist laadi, aga sellegipoolest enesevaatluslik ja annab mitmelgi viisil edasi tema toonase elu „loo taga peituvat lugu”, iseäranis aga seda, kuidas ta ise nägi oma tõusu ja kuidas teda kohtlesid mitmesugused maleorganisatsioonid. Sellest kirjatükist leitud info aitas mul parandada seniseid eksiarvamusi. Peale selle avanes mul võimalus tutvuda ka tema malealase mentori Jack Collinsi ja Bobby ema Regina Fischeri isiklike arhiividega. Seal leidunud hindamatu väärtusega kirjad, fotod ja ajaleheväljalõiked olid käesoleva raamatu olulised allikad. Lugedes Bobby kümnete aastate eest Jack Collinsile kirjutatud kirja, on tunne, nagu oleks Bobby ellu ärganud.
Kui keegi imetleb või põlgab Bobby Fischerit – kusjuures päris lihtne on teha mõlemat üheaegselt, nagu kirjeldavad järgnevad read –, siis minu lootust mööda näitab käesolev lugu, et ehkki ta oli vägagi vaevatud hing, oli ta samuti tõsine ja suur kunstnik, keda tõukas tagant kirg saada teada.
Me ei saa – ja arvatavasti ei tohigi – andestada Bobby Fischerile vastuolulisi poliitilisi ja usuvastaseid rünnakuid, aga me ei tohi ka kunagi unustada tema vaieldamatult hiilgavaid oskusi malelaual. Kui see elulooraamat on läbi loetud, soovitaksin lugejal vaadata ja uurida tema partiisid, mis näitavad tema olemust kõige tõesemalt ja on tema ülim pärand.
Elas kord poiss, malemängija, kes ei varjanud, et osa tema andest moodustab selge sisekaemus iga malendi võimalikest käikudest veiklevate ja liikuvate värviliste sabade näol. Ta nägi võimalike käikude mustreid ja valis neid vastavalt sellele, mille jälg oli tugevam ja pinge kõige suurem. Vead tulid sisse siis, kui ta valis välja mitte tugevaima, vaid kõige ilusama valgusjoone.
1
Üksildusest saab kirg
„Ma ei saa hingata! Ma ei saa hingata!” Tihedalt pea ümber seotud must kott summutas Bobby Fischeri karjeid. Talle tundus, et lämbub, surm pole kaugel. Ta raputas ägedalt pead, et vabaneda peakotist.
Kaks jaapanlasest turvameest surusid teda heledasti valgustatud kongi põrandale, üks istus tema seljal ja püüdis tema käsi külgedel kinni hoida, teine klammerdus jalgade külge – liliputid maha murtud Gulliveri turjal. Bobby kopsud olid kokku surutud ja ta ei saanud küllalt õhku. Tundus, nagu oleks parema käe luu mõni hetk varem toimunud kähmluse käigus murdunud, suust jooksis verd.
Siis niimoodi ma surengi, käis peast läbi mõte. Kas keegi üldse kunagi saab teada tõde sellest, kuidas mind mõrvati?
Need mõtted läbistasid pead pimeduses, ta ei suutnud uskuda, et nähtavasti kehtivuse kaotanud passi tõttu on temast saanud vang. Sündmused olid arenenud kiiresti. Oli 13. juuli 2004. Veetnud kolm kuud Jaapanis, asutas ta nüüd minema lennukisse, et sõita Filipiinidele. Bobby jõudis Tokyo Narita lennujaama umbes kaks tundi enne lendu. Piletileti juures asus immigratsiooniametnik rutiinselt passi kontrollima, sisestades selle numbri Z7792702. Kõlas vaikne helisignaal ja punane tuluke hakkas aeglaselt vilkuma. „Palun võtke istet, härra Fischer, kuni me asja kontrollime.”
Juhtunu tegi Bobbyle pisut muret, aga veel mitte hirmu. Ta oli kaheteistkümne aasta jooksul reisinud Ungari, Tšehhoslovakkia, Saksamaa, Filipiinide, Jaapani, Austria ja muude riikide vahet ning läbinud tollikontrolle ja ületanud riigipiire igasuguste vahejuhtumiteta. Tema passi oli tulnud lisada täiendavaid lehti, sest seal polnud enam ruumi, kuhu lüüa templeid