Lenini telegrammid, mida ta saatis nende sündmuste taustal Ukraina rindele, ei saanuks olla selgesõnalisemad. „Jumala eest,” kirjutas ta 1918. aasta jaanuaris, „kasutage kogu energiat ja kõiki revolutsioonilisi meetmeid, et saata vilja, vilja ja veel vilja!!! Muidu võib Petrograd nälga surra. Kasutage erironge ja eriüksusi. Võtke ära ja koguge kokku. Konvoeerige neid ronge. Informeerige meid iga päev. Jumala eest!”83 Kui Ukraina langes märtsi algul kiiresti Saksa ja Austria vägede kätte, läks Moskva marru. Vahkvihas Stalin ei sajatanud üksnes ukraina rahvuslikku liikumist ja selle tõrksaid talupoegadest toetajaid, vaid ka Ukraina bolševikke, kes olid Harkivist põgenenud ja pannud teisel pool Vene piiri Rostovis püsti veel ühe arusaamatu Soveti-Ukraina eksiilvalitsuse. Ta ei sallinud juba vaistlikult mõtet Ukraina bolševikest ja arvas, et need peaksid lõpetama oma püüdlused luua eraldi partei. Ta ründas Moskvast Rostovi bolševikke: „Aitab valitsuse ja riigi mängimisest. On aeg see mäng lõpetada – küllalt juba.”84
Selle peale saatis üks väheseid ukraina keele oskajaid Rostovi rühmitises Moskvasse riigi valitsusele protestikirja. Mõkola Skrõpnõk kirjutas, et Stalini avaldus oli diskrediteerinud Ukrainas sovetivõimu. Skrõpnõk uskus tõsimeeli Ukraina bolševismi võimalusse ja ta oli üks esimesi, kes asus võitlema rahvusliku kommunismi eest, nagu seda hiljem nimetama hakati – see tähendas arvamust, et kommunismil võib olla eri riikides eri vorme ja see ei ole lepitamatu ukrainlaste rahvuslike tunnetega. Ta väitis, et keskraada lühike valitsemisaeg oli tekitanud igatsuse Ukraina iseseisvuse järele, ja tegi ettepaneku, et bolševikud peaksid seda soovi tunnustama ja sellega arvestama. Tema arvates ei peaks riigi valitsus tuginema oma otsustes mõne Vene föderatsiooni rahvakomissari arvamusele, vaid kuulama rahvahulki, Ukraina töörahvast.85
Esialgu Skrõpnõk võitis selle vaidluse, kuid mitte seetõttu, et bolševikud oleksid otsustanud rahvahulki või töörahvast kuulda võtta. Seistes Ukrainas silmitsi oma esimese kaotusega, otsustas Lenin lihtsalt rakendada teistsugust taktikat. Kasutades meetodeid, mida võiks – küll märksa hilisemas mõttes, ent samas kontekstis – nimetada hübriidsõjaks, käskis ta oma vägedel minna Ukrainasse salaja tagasi. Nad pidid varjama tõsiasja, et nad moodustavad Vene väe, mis võitleb ühtse bolševistliku Venemaa eest. Seeasemel nimetasid nad ennast Soveti-Ukraina vabastusliikumiseks, et rahvuslastes segadust tekitada. Asja mõte oli pruukida küüniliselt rahvuslikku retoorikat ja veenda rahvast sel moel uut võimu omaks võtma. Telegrammis ühele kohapealsele Punaarmee komandörile selgitas Lenin:
Kui meie väed edenevad läände ja sisenevad Ukrainasse, moodustatakse kohalikud ajutised valitsused, mille ülesanne on tugevdada kohalikke nõukogusid. Niisugusel lähenemisnurgal on see eelis, et nii võtame Ukraina, Leedu, Läti ja Eesti marurahvuslastelt võimaluse pidada meie üksuste pealetungi okupatsiooniks ning kujuneb soodne õhkkond meie vägede edenemisele.86
Teisisõnu pidid väekomandörid aitama luua sovetimeelseid „rahvuslikke” valitsusi, mis neid kahel käel vastu võtaksid. Nagu Lenin selgitas, oli asja mõte kindlustada, et Ukraina inimesed ei näeks neis võõrriigi okupante, vaid vabastajaid.
Mitte hetkekski 1918. aastal ega hiljem arvanud Lenin, Stalin ega ükski teine juhtiv bolševik, et Soveti-Ukraina võiks olla tõeliselt iseseisev riik. 17. novembril loodi Ukraina revolutsiooninõukogu, kuhu kuulusid Moskva-meelsed „Ukraina esindajad” Pjatakov ja Volodõmõr Zatonskõi, Punaarmee komandör Ukrainas Volodõmõr Antonov-Ovsejenko ja Stalin isiklikult. 28. novembril moodustatud Ukraina ajutist revolutsioonivalitsust juhtis bulgaaria päritolu Hristian Rakovski. Muu hulgas teatas Rakovski, et nõudmised muuta ukraina keel riigikeeleks kahjustavad Ukraina revolutsiooni.87
Üleüldise segaduse tõttu oli säärast hübriidsõda lihtne pidada. Punaarmee asus riiki ründama täpselt samal ajal, kui bolševikud hakkasid Petljuraga läbirääkimisi pidama. Direktooriumi esindajad kritiseerisid sellist kahepalgelist poliitikat raevukalt, kuid bolševike välisasjade rahvakomissar Georgi Tšitšerin vastas kiretult, et Moskval ei ole Ukraina pinnal liikuvate vägedega mingit pistmist. Ta süüdistas sealses sõjategevuses „täiesti iseseisva Soveti-Ukraina armeed”.88
Direktoorium vaidles vastu, et see on puhas vale. Nad saavat väga hästi aru, et too „Ukraina sovetivalitsuse armee” on tegelikult Punaarmee. Direktoorium jätkas proteste kuni 1919. aasta jaanuarini, kui Punaarmee sundis Ukraina valitsuse üldse Kiievist lahkuma.89
Teine bolševistlik okupatsioon Ukrainas algas jaanuaris ja kestis pool aastat. Selle aja jooksul ei olnud Moskval kordagi võimu kogu hilisema Ukraina Vabariigi territooriumi üle. Nendeski kubermangudes, kus bolševikud hoidsid enda käes suuremaid ja väiksemaid linnu, valitsesid külasid sageli kohalikud partisanijuhid ehk otaman’id, kellest mõni toetas Petljurat, mõni ent mitte. Paljudes kohtades piirdus bolševike võim enam-vähem vaksaliga. Sellegipoolest andis isegi see lühike parteivõimu periood Ukraina bolševistlikele juhtidele võimaluse näidata oma tõelist palet. Ukraina kommunistlikel liidritel võis ju teoreetiliselt olla mingisugust iseseisvust, aga tegelikult polnud seda sugugi.
Vähe sellest, mis tahes ideed neil ka olid Ukraina majandusarengu kohta, allutati need kähku ühele teisele prioriteedile. Sel aastal ei huvitanud bolševikke mitte niivõrd marksistliku teooria üksikasjad ega vaidlused rahvusluse ja iseseisvuse teemal, vaid ennekõike vajadus toita Moskva ja Petrogradi töölisi. 1919. aastal iseloomustas Lenini telegramm – „Jumala eest, kasutage kogu energiat ja kõiki revolutsioonilisi meetmeid, et saata vilja, vilja ja veel vilja!!!” – kõige selgemalt bolševike hoiakuid ja tegevust Ukrainas.
Bolševike paanilises toiduvajaduses ei olnud midagi ootamatut, sest Vene keisririik oli võidelnud toidupuudusega I maailmasõja algusest alates. Kui puhkes konflikt Saksamaaga, tsentraliseeris ja riigistas Venemaa oma toiduainete varumise ja jaotamise süsteemi ning tekitas sellega halduskaose ja puuduse. Kogu asja pandi juhtima riigiasutus Toiduga Varustamise Uurimise ja Meetmete Koordineerimise Erinõukogu, mis andis eeskuju hilisematele sovetlikele organisatsioonidele. Selmet olukorda parandada, süvendas erinõukogu kihk vahendajad kõrvale jätta ja luua eeldatavasti tõhusam, mittekapitalistlik teraviljaga varustamise korraldus kriisi veelgi.90
Järgnenud toidupuudus sütitas 1917. aasta veebruarirevolutsiooni ja lennutas poole aasta pärast võimule bolševikud. Briti ajakirjanik Morgan Philips Price kirjeldas selle aasta õhustikku nii:
Tahes-tahtmata kaldus vestlus üheleainsale peateemale, mis ilmselgelt köitis kõigi tähelepanu: leiba ja rahu … Kõik teadsid, et raudtee ei tule enam transpordikoormusega toime, et varem Lääne-Euroopasse eksporditud teraviljakoguse tarbis nüüd jäägitult sõjavägi, et haritav põllupind oli eelmise aastaga võrreldes 10 protsendi võrra vähenenud ja kindlasti väheneb sel aastal veelgi, et paljude suurlinnade töölised on olnud päevade kaupa leivata, sellal kui suurvürstide ja hangeldajate majades on korralikud varud.91
Price vaatas järjekordades seisvaid naisi. „Nende kahvatu nägu ja murelikud silmad reetsid hirmu, et lähenemas on mingi saatuselöök.”92 Ta käis ühe Moskva polgu kasarmus, kus nägi „vaidlust toidunormide üle, ning üks teistest kõvahäälsem ja ettevõtlikum tegi ettepaneku saata kolmeliikmeline delegatsioon