„David?” tõmbas Mizzy paaniline hääl viimaks mu tähelepanu. „Mis toimub?”
„Mul on hästi, aga nad märkasid mind.”
„Kao sealt.”
Kõhklesin.
„David?”
„Seal on midagi, Mizzy. Lukustatud ruum, mida valvasid droonid. Vean kihla, et nad kolisid sinna niipea, kui toimus meie algne rünnak. Kas see või siis on ruum alati valve all. Mis tähendab…”
„Oh, Häda küll. Sa kavatsed olla sina ise, eks?”
„Sa ise ütlesid mulle äsja, ja ma tsiteerin sind – lepi oma olemusega.” Tulistasin veel ühe valangu, sest märkasin koridori lõpus liikumist. „Anna Abrahamile ja teistele teada, et mind on märgatud. Tõmmake kõik tagasi ja olge valmis taganema.”
„Ja sina?”
„Uurin välja, mis seal ruumis asub.” Kõhklesin. „Võib-olla pean selleks laskma end tulistada.”
„Mida?”
„Olen hetkeks liini otsas tumm. Vabandust.”
Pillasin oma raadiosaatja ja peakomplekti maha. Nüüd vajutasin relva küljel nuppu, mis sirutas selle alt välja väikese kolmjala. Sättisin selle tunneli poole nurga all lootuses, et metallseinalt põrkuksid kuulid robotite poole – tegelikult aga seadsin üles tähelepanu eksitajat. Tänu veidi sulanud juhtpuldile, mille ma küljel olevast nišist välja lükkasin, sai relv tulistada kaugjuhtimisega.
Kiirustasin läbi ruumi ja vajutasin käima lühikesi valanguid, et jääks mulje, nagu vahetaks ma endiselt droonidega laske. Nende prožektorid olid piisavalt erksad peegeldumaks metallilt ja klaasilt selles ruumis. See asjaolu andis mulle liikumiseks küllalt valgust. Napsasin riiulilt väikese puhastusroboti, mille rattad ikka veel paaniliselt vurisesid. Seejärel haarasin letilt ühe verekoti ja kirurgilise kleeplindi rulli, mida varem ühes sahtlis märgata jõudsin.
Rebisin tüki kleeplinti ja kinnitasin roboti peale koti, seejärel torkasin noaga sinna augu. Läksin kohta, kus ma algselt ruumi sisenesin, paotasin ust ja asetasin masina selle taha maha. See sibas kiirelt mööda valget koridori minema ning jättis maha laia verepritsmete rea. See oli sama silmatorkav kui ootamatu tuubasoolo keset räpplugu.
Tore. Nüüd sain loodetavasti teeselda ka pihta saamist. Haarasin veel ühe verekoti ja suskasin seda noaga. Sügavalt hinge tõmmates jooksin ruumi kaugemas otsas oleva ukse juurde, kus droonid minu Gottschalki suunas valanguid teele saatsid.
Robotitel oli edusamme, nad tõukasid langenud kaaslased eest ja liikusid lähemale. Põikasin tagasi, kui robotid minu pihta laskma hakkasid, siis kriiskasin ja lärtsatasin osa verest seinale. Sealt sööstsin ühe vanni poole ja kasutasin kotti selleks, et pritsida teistsugust vererada väljapääsu suunas.
Ma ei näinud suuremalt jaolt tünni sisu, sest ei kasutanud enam sihikut. Siiski avasin kaane, surusin hambad risti ja ronisin sisse. Puudutasin mingeid libedaid olluseid, mille puhul uskusin üsna kindlalt, et tegemist on maksatükkidega. Jäisesse vedelikku laskudes olin sügavalt teadlik sellest, kui rõlge see kõik on. Õnneks olin ma harjunud sellega, et mu plaanid alandasid mind mingil moel – sedapuhku tegin seda vaid sihipäraselt. Nii et, hei, progress!
Üritasin paigal püsida lootuses, et vanni külmutusmootor ja jäine temperatuur peidavad mind mis iganes infrapunaseire eest, mida robotid võiks kasutada. Kahjuks tuli aga selleks, et ma silma ei torkaks, sulgeda vanni kaas ja hinge kinni hoida. Nii ma siis lebasin seal hulpivate kehaosade vahel ja vaatasin ülal välkuvaid tulesid, kui robotid ja nende prožektorid laborisse sisenesid. Ma ei näinud läbi vee ja klaaskaane suurt midagi, ent ma lihtsalt pidin ette kujutama, kuidas robotid tünni ümber kogunevad ja mind silmitsevad. Loomulikult lõbu tundes mu hädise katse üle tähelepanu kõrvale juhtida.
Hoidsin hinge kinni seni, kuni olin valmis lõhkema. Mu nägu, mida maskeerimisülikond ei katnud, oli läbi külmunud. Viimaks õnneks tuled kadusid. Pidasin veel õige pisut vastu enne, kui kaane lahti lükkasin ja lõdisedes laboris ringi vaatasin. Kottpimedus.
Robotid neelasid ilmselt sööda alla. Pühkisin silmist haisvat vedelikku ja ronisin välja. Säde küll. Justkui poleks see koht juba enne kõhedust tekitanud, otsustasin mina surmarobotite eest peitumiseks maksatünni ronida. Vangutasin pead ja läksin oma relva ja raadiosaatjat üles korjama. Lükkasin peakomplekti pähe, ent olin selle veriseks mäkerdanud. Nüüd tundus, et see ajas klemmid sirgu.
Pidin kasutama raadiosaatjat vanamoodi. „Olen tagasi,” ütlesin edastusnuppu vajutades ja otse selle sisse kõneldes.
„David, sa oled hull,” vastas hääl.
Naeratasin. „Tervist, Megan,” ütlesin kitsasse koridori lipsates. Sörkisin langenud robotitest mööda. „Kõik tõmbavad tagasi?”
„Kõik, kes on nutikad.”
„Armastan sind ka,” ütlesin ma. Peatusin selle nurga juures, kus ma esmakordselt robotvalvuritega kokku põrkasin. Piilusin ümber selle. Ruum oli pime nagu ennistki. Tõmbasin relvarihma ümber õla ja vaatasin sihikuga ringi, et märgata mõnda maha jäänud robotit. „Olen peaaegu valmis minema. Anna mulle veel paar minutit.”
„Aru saadud.”
Klõpsasin raadio edastusrežiimile, et teiste loba ei kuulduks võimalike läheduses luusivate vaenlasteni. Kahjuks polnud mul aega hoolikam olla. Minu trikk võltsitud verenirega tuleks varsti välja. Justkui ohu kinnituseks vapustas maja kauge plahvatus.
Kompasin seina ja lülitasin tuled sisse. Seejärel liikusin läbi ruumi ühe suure külmkapi juurde. Sees oli ridade kaupa värviliste korkidega markeeritud külmutatud klaastuube. Mitte küll otsitud motivaatorid, kuid kõige tõenäolisemalt Eepikute DNA-proovid.
„Noh,” sosistasin ma endamisi, „vähemalt pole siin virna külmutatud eineid.”
„Ei,” vastas üks hääl. „Neid hoian ma teises külmikus.”
5
TÕUSIN VÄGA AEGLASELT, külmatunne mööda selgroogu kerkimas. Pöördusin ja hoidusin hoolikalt igast järsust liigutusest. Avastasin liiga hilja, et jätsin kahjuks kahe silma vahele üheainsa roboti, mis oli peidetud ruumi varjulistesse soppidesse. Monstrumi hernekepist keha polnud kuigi hirmuäratav, aga sinna peale kinnitatud, vägevamaks vuntsitud FAMAS G3 ründeautomaat hoopis teine tera.
Kaalusin selle tulistamist, kuid mu keha oli pööratud vales suunas. Pidin relva teisele poole vibutama ja lootma, et taban robotit enne, kui ise pihta saan. See tõenäosus ei paistnud hea.
„Mul on tegelikult ka selles teises külmikus toitu,” jätkas hääl, mida robot edastas. Mehehääl, tenor, pehme. Tema pidi olema üks nendest salapärastest isikutest, kes valukoda juhtisid. Enamik droone näis olevat iseseisvad, kuid nende isandad vaataks pealt – igal relval oli kaamera. „Ja mitte külmutatud eined, tead. Steigid. Paar parimat kondita antrekooti, mis jäänud vanadest headest aegadest. Tunnen neist puudust rohkem kui millestki muust.”
„Kes sa oled?” küsisin ma.
„See mees, keda sina üritad röövida. Kuidas sa mu droonid kõrvale juhtisid?”
Hammustasin huulde. Üritasin hinnata selle relva reaktsiooniaega, samal ajal kui külje poole nihkusin ja jälgisin, kuidas see mulle järele keeras. Säde küll. Jälitusseadeldis oli laitmatu, relv püsis otse minul. Roboti kõlaritest kostis koguni hoiatuseks väike vinna tõmbamise heli. Tardusin paigale.
Aga oli sellel ka täielik liikumisulatus. Äkki polnud…
„Nii et see siis ongi jäänud järele võimsast Jonathan Phaedrusest,” teatas hääl. „Saadetakse ründemeeskond ja üritatakse mind paljaks varastada.”
Phaedrus? Muidugi. Knighthawki valukoja töötaja arvas, et oleme endiselt Profiga mestis. Me polnud sellest just eriti