Õe kõrval istuv Trip vedas hajameelselt ühe käe sõrmi läbi juuste. Päike oli nüüdseks kõrgele pea kohale kerkinud ja poisi juuksed olid higi tõttu eluvennalikult turris. Poiss oli kogukonnakeskuses korvpalli mänginud, kui tuletõrjeautode sireenid kostma hakkasid, kuid ta ei pööranud neile tähelepanu. (Ta oli sel hommikul oma mõtetega iseäranis ametis olnud, aga kui aus olla, poleks ta ka muidu midagi märganud.) Ja kella ühe paiku, kui kõigil kõht tühjaks läks ja mänguga lõpetada otsustati, oli ta koju sõitnud. Autoaknad olid küll pärani lahti, kuid temale omaselt polnud ta enda poole kanduvat hiiglaslikku suitsupilve märganud ja oli alles tänavat ummistavaid politseiautosid nähes hoomama hakanud, et midagi on viltu. Pärast kümme minutit kestnud seletamist lubati tal viimaks oma Jeep parkida maja juurde, teisele poole tänavat, kus Lexie ja Moody juba ootasid. Nad istusid kolmekesi reas autokatusel, täpselt nagu perepiltidel, mis olid kunagi trepi kõrval seintel rippunud ja nüüdseks tuhaks saanud. Lexie, Trip, Moody: keskkooli viimane, esimene ja keskmine klass. Nad tundsid enda kõrval tühimikku, mis oli jäänud noorimast lapsest Izzyst, mustast lambast, jokkerist – kuigi sel hetkel olid nad kõik veel võrdlemisi kindlad, et see tühimik on üksnes ajutine.
„Mida ta ometi mõtles?” pomises Moody ja Lexie vastas: „Isegi tema sai aru, et seekord läks ta liiga kaugele, sellepärast ta ära jooksiski. Ema lööb ta maha, kui ta tagasi tuleb.”
„Kus me elama hakkame?” küsis Trip. Sellele järgnes hetkeline vaikus, milles kõik mõttes tekkinud olukorda kaalusid.
„Eks me võtame hotellis toa või midagi sellist,” arvas Lexie viimaks. „Minu meelest tegi Josh Trammelli pere midagi sellist.” See lugu oli kõigile tuttav: keskkooliõpilane Josh Trammell oli mõne aasta eest põleva küünla kõrvale magama jäänud ja oma vanemate maja maha põletanud. Keskkoolis levisid visad kuulujutud, mille kohaselt polnud tegemist küünla, vaid kanepipläruga, kuid maja põles täiesti tuhaks, nii et seda väidet ei saanud kontrollida, ning Josh oli küünlaversioonile kindlaks jäänud. Kõik pidasid teda endiselt selleks jobuks, kes maja maha põletas, kuigi sellest oli möödas terve igavik ja Josh lõpetas hiljaaegu kiituskirjaga Ohio osariigi ülikooli. Nüüd ei olnud Josh Trammelli korraldatud tulekahju mõistagi enam Shaker Heightsi kõige kuulsam kahjutuli.
„Ühe hotellitoa? Meie kõigi jaoks?”
„Vahet pole. Kaks tuba. Või peatume Embassy sviidis. Mina ei tea.” Lexie toksis sõrmedega vastu põlve. Ta tahtis sigaretti, aga ei julgenud pärast juhtunut, ja veel ema ning kümne tuletõrjuja silma all, suitsu läita. „Ema ja isa mõtlevad midagi välja. Ja kindlustus maksab selle eest.” Tal oli küll kindlustuse toimemehhanismidest vaid hägune ettekujutus, kuid see tundus igati loogilisena. Igatahes oli selliste probleemide lahendamine täiskasvanute, mitte nende ülesanne.
Viimased kolm tuletõrjujat väljusid majast ja tõmbasid maski eest. Suurem osa suitsust oli hajunud, kuid õhus hõljus endiselt rõske sumu nagu vannitoas pärast pikka kuuma dušši. Autokatus hakkas palavaks muutuma ja Trip sirutas plätuga kojamehi togides koivad üle tuuleklaasi. Seejärel hakkas poiss naerma.
„Mis sulle nalja teeb?” küsis Lexie.
„Kujutasin ette, kuidas Izzy tikke tõmmates mööda elamist ringi jooksis.” Poiss turtsatas. „Napakas.”
Moody trummeldas sõrmedega katusereelingu pihta. „Miks kõik nii kindlad on, et just tema seda tegi?”
„Ole nüüd.” Trip hüppas auto katuselt alla. „Me räägime Izzyst. Ja me kõik oleme siin. Ema on siin. Isa on teel. Kes puudu on?”
„Olgu, Izzyt ei ole siin. Kas sellest võib järeldada, et tema on ainus, kes selle eest vastutab?”
„Vastutab?” torkas Lexie. „Izzy?”
„Isa oli tööl,” vastas Trip. „Lexie oli Serena juures. Mina olin Sussexis palli mängimas. Aga sina?”
Moody kõhkles. „Mina sõitsin jalgrattaga raamatukokku.”
„Näed nüüd?” Tripi jaoks oli vastus ilmselge. „Siin olid ainult Izzy ja ema. Ja ema magas.”
„Ehk tekkis maja elektrijuhtmetes lühis. Või jättis keegi pliidi välja lülitamata.”
„Tuletõrjuja sõnul olid igal pool süüdatud väikesed lõkked,” tähendas Lexie. „Mitu süttimiskohta. Võimalik süütevedeliku kasutamine. See ei olnud õnnetus.”
„Me kõik teame, et ta on alati metsa poole olnud.” Trip nõjatus vastu autoust.
„Te kõik saete kogu aeg tema kallal,” ütles Moody. „Ehk sellepärast ta käitubki, nagu oleks metsa poole.”
Teisel pool tänavat hakkasid tuletõrjujad voolikuid kokku kerima. Kolm Richardsonide alles jäänud last vaatasid, kuidas mehed kirved käest panid ja suitsunud kollased jakid seljast koorisid.
„Keegi peaks ema juurde minema,” ütles Lexie, kuid ükski neist ei liigutanud.
Minut hiljem arvas Trip: „Kui ema ja isa Izi üles leiavad, siis panevad nad ta eluks ajaks hullumajja.”
Mitte keegi ei mõelnud Mia ja Pearli hiljutisele lahkumisele Winslow Roadil asuvast majast. Proua Richardson, kes jälgis, kuidas tuletõrjujate pealik kirjaplangile hoolikalt märkmeid tegi, oli oma endised üürilised täiesti unustanud. Ta polnud seda veel abikaasale või lastele maininud; Moody oli nende puudumise küll varahommikul avastanud, ent ei teadnud veel, mida sellest arvata. Parkland Drive’i kaugemasse otsa ilmus väike sinine täpp, nende isa BMW.
„Miks sa nii kindel oled, et nad ta üles leiavad?” küsis Moody.
2
Eelmise aasta juunis, kui Mia ja Pearl väikesesse Winslow Roadi üürimajja kolisid, polnud ei proua Richardson (kellele maja ametlikult kuulus) ega härra Richardson (kes neile võtmed üle andis) nende üle suuremat mõelnud. Nad teadsid, et Mial pole abikaasat ning et ta on esitatud Michigani juhiloa andmetel kolmekümne kuue aastane. Nad märkasid, et naine ei kandnud vasakus käes sõrmust, kuigi muidu oli ta suur sõrmusekandja: suur ametüst nimetissõrmes, hõbelusikavarrest painutatud võru väikeses sõrmes ja pöidla otsas midagi sellist, mis proua Richardsoni meelest nägi kahtlaselt välja nende sõrmuste moodi, mis pidavat kandja meeleolu järgi värvi muutma. Aga naine tundus igati kena inimene olevat ja tema tütar Pearl, pika tumeda palmikuga viieteistkümneaastane piiga, niisamuti. Mia maksis ära esimese ja viimase kuu rendi ja deposiidi, terve paki kahekümnedollarilisi rahatähti, ning tema punakaspruun VW Rabbit[1.] – juba siis päevi näinud – popsutas mööda Parkland Drive’i Shakeri lõunapoolse serva suunas, kus majade vahed ja õued olid väiksemad.
Winslow Road oli üksainus pikk rida kahepereelamuid, aga tänava ääres seistes ei saanud sellest arugi. Väljast vaadates oli näha vaid ühte välisust, ühte tuld välisukse kohal, ühte majanumbrit. Võimalik, et silma oleksid jäänud kaks voolumõõtjat, aga need olid vastavalt linna poolt kehtestatud määrusele koos garaažiga maja taga. Alles välisuksest sisenedes oli näha, et selle taga on uksi kaks: üks viis ülemise ja teine alumise korruse korterisse ning ühisesse keldrisse maja all. Kõigis Winslow Roadil asuvates majades elas kaks peret, kuigi väljast vaadates tundus, nagu oleks tegu ühepereelamuga. Majad olid meelega nii projekteeritud. See lubas asukatel vältida kahepereelamus elamisega ja selle üürimise, mitte omamisega kaasnevat häbimärgistamist ning aitas linnaplaneerijatel tänava mainet hoida, kuna kõik teadsid, et rendimajade piirkonnad ei ole eriti ihaldusväärsed.
Selline Shaker Heights oligi. Linnas kehtisid reeglid, palju reegleid, mis ütlesid, mida tohib teha ja mida mitte,