Originaali tiitel:
Celeste Ng
Little Fires Everywhere
Penguin Press
New York 2017
Toimetanud Mari Tuuling
Kaas: Piret Jürisoo
Kõik õigused kaitstud.
Copyright © 2017 by Celeste Ng
Autoriõigus tõlkele: Piret Lemetti ja OÜ Eesti Raamat, 2018
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti-Raamat
ISBN 978-9949-622-99-3
ISBN 978-9949-658-00-8 (epub)
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Neile, kes oma teed käies sädemeid külvavad.
Olenemata sellest, kas te soetate endale kodu Koolikvartalis, Shaker Country Estate’i kinnistuprojekti avaratel aakritel või otsustate mõne selle firma poolt erinevates piirkondades pakutava maja kasuks, käivad ostuga kaasas võimalused golfimänguks, ratsutamiseks, tennise mängimiseks ja jahiga sõitmiseks; see hõlmab konkurentsitult parimaid koole ning täielikku ja igavest kaitset amortisatsiooni ja ebameeldivate muudatuste eest.
Firma Van Sweringen Company,
Shaker Village’i projekteerijate ja arendajate reklaam
><><
Tegelikult ei erine Shaker Heightsi inimesed kõiki tegureid ja asjaolusid arvestades oluliselt mujal Ameerikas elavatest inimestest. Neil võib ühe või kahe auto asemel olla kolm või neli autot, ja võimalik, et neil on majapidamises ühe teleri asemel kaks, ja kui Shaker Heightsist pärit tüdruk abiellub, korraldab tema perekond vastuvõtu kaheksasajale inimesele, lennutades New Yorgist kohale Meyer Davise bändi, sellal kui mujal mängib sajale inimesele korraldatud vastuvõtul kohalik ansambel. Aga need kõik pole mitte niivõrd põhjapanevad, kuivõrd taseme erinevused. „Me oleme sõbralikud inimesed ja meil on imetore elu!” ütles hiljuti üks Shaker Heightsi maaklubisse kuluv naine ja tal oli õigus, sest eks elagi Utoopia elanikud pealtnäha võrdlemisi õnnelikku elu.
„Hea elu Shaker Heightsis,” Cosmopolitan, märts 1963
1
Tol suvel Shaker Heightsis kõik ainult sellest rääkisidki: kuidas Isabelle, Richardsonide lastest noorim, oli viimaks ära pööranud ja maja maha põletanud. Kuulujutuveskid olid kogu kevade jahvatanud väikese Mirabelle McCullogh’ – või May Ling Chow’, olenevalt sellest, kelle poolel oldi – teemat ja nüüd oli viimaks ometi neil keelepeksmiseks midagi uut ja põrutavat. Tolle maikuise laupäeva hilisel hommikupoolikul kuulsid Heinen’sis toidukraami täis ostukärusid lükkavad poodlejad, kuidas tuletõrjeautode sireenid huilgama hakkasid ja kaugusesse parditiigi suunas kadusid. Kell veerand üks olid kõik neli reastunud lohakas punases rivis Parkland Drive’ile, kus leegitses Richardsonide kuue magamistoaga maja, ja kõik poole miili raadiuses elavad inimesed nägid, kuidas suits tiheda tumeda äikesepilvena puude kohal tuprus. Hiljem väitsid inimesed, et kõik märgid olid juba ammu olemas: et Izzy oli pisut hullumeelne, et Richardsonide perekonna juures oli alati midagi veidrat olnud, ja tol hommikul sireene kuuldes olid nad teadnud, et juhtunud on midagi kohutavat. Aga selleks ajaks oli Izzy mõistagi juba ammu läinud, teda kaitsmas polnud enam kedagi ning inimesed said rääkida, mida tahtsid – ning just seda nad tegidki. Aga tuletõrjeautode saabudes ja mõnda aega hiljemgi ei teadnud tegelikult keegi, mis täpselt toimub. Naabrid kogunesid käepärastest vahenditest tekitatud teetõkkele, milleks oli majast mõnesaja meetri kaugusele viltu pargitud politseiauto, võimalikult lähedale ning vaatasid, kuidas tuletõrjujad voolikuid lahti harutasid, näod mornid nagu meestel, kes oma ürituse lootusetust mõistavad. Teisel pool tänavat tiigil sukeldusid haned veetaimi otsides vee alla, laskmata end saginast vähimalgi määral häirida.
Proua Richardson seisis kahvatusinise hommikumantli hõlmasid koos hoides kõnnitee ja tänava vahelisel mururibal. Vaatamata sellele, et oli juba keskpäev, oli naine suitsuandurite tööle hakates alles maganud. Ta oli hilja magama läinud ja teadlikult pikalt maganud, kinnitades endale, et on selle raske päeva järel auga ära teeninud. Eelmisel õhtul oli ta ülemise korruse aknast vaadanud, kuidas auto viimaks maja eest minema sõitis. Sissesõidutee oli pikk ja ringikujuline, meenutades kõnniteeservas välisukseni ja tagasi kulgevat hobuserauda, niisiis jäi tänav tubli kolmkümmend meetrit eemale ning oli seega millegi nägemiseks liiga kaugel. Ja pealegi oli väljas kell kaheksa juba liiga pime, isegi maikuus. Aga naine oli ära tundnud oma üürniku Mia väikese säravate esituledega punakaspruuni Volkswageni. Kõrvalistuja uks avanes ja autost väljus ust poikvele jättes nõtke kuju: Mia teismeline tütar Pearl. Salongituli valgustas auto sisemust nagu varjuteatrit, kuid auto oli kotte peaaegu laeni täis laotud ja proua Richardsoni silm seletas üksnes Mia pea ähmast siluetti, mida kroonis lohakas krunn. Pearl kummardus postkasti kohale ja proua Richardson kujutas endale ette selle avaneva luugi tasast kriuksatust ja seejärel sulgumise heli. Siis volksas Pearl tagasi autosse ja tõmbas ukse kinni. Pidurituled lõid punaselt lõõskama, kustusid seejärel ja automürin kadus tihenevasse öösse. Proua Richardson oli kergendustundega alla postkasti juurde läinud ning leidnud sellest kimbu tavalise rõngaga ühendatud võtmeid koos kirjakesega. Ta oli kavatsenud hommikul minna ja Winslow Roadil asuvale üürimajale pilgu peale visata, kuigi teadis juba, et üürnikud on läinud.
Just seepärast oligi ta endale pikemat magamist lubanud, ja nüüd oli kell pool üks ja naine seisis kõnnitee ja tänava vahelisel mururibal, seljas hommikumantel ja jalas oma poja Tripi tennised, ja vaatas, kuidas ta maja maani maha põleb. Suitsuandurite kimedate kriisete peale ärgates oli ta jooksnud toast tuppa, otsides Trippi, Lexiet, Moodyt. Ta taipas korraga, et Izzyt polnud ta otsinud, nagu teades juba sel hetkel, et tema on süüdi. Kõik magamistoad olid tühjad, tunda oli bensiinilehka ja keset iga voodit oli väike praksuv lõke, nagu oleks mõni ära keeranud skauditüdruk seal laagris olnud. Selleks ajaks, kui ta oli jõudnud üle vaadata elutoa, peretoa, puhketoa ja köögi, oli suits levima hakanud, ja viimaks välja joostes kuulis naine lähenemas maja turvasüsteemi antud häire poolt välja kutsutud tuletõrjeautode sireene. Väljas seistes nägi ta, et Tripi Jeep oli läinud, Lexie Explorer ja Moody jalgratas niisamuti ning mõistagi ka tema abikaasa sedaan. Mees käis harilikult laupäeva hommikuti kontoris, kui tal oli tarvis venima jäänud töödega järje peale saada. Keegi peab talle sinna helistama. Siis meenus naisele, et Lexie oli tänu taevale eelmisel õhtul Serena Wongi juurde külla läinud ja sinna ööseks jäänud. Ta küsis endalt, kuhu Izzy oli jäänud. Naine tahtnuks teada, kus ta pojad on ja kuidas ta nad üles leiab, et neile rääkida, mis oli juhtunud.
><><
Selleks ajaks, kui kahjutuli kustutatud sai, polnud maja proua Richardsoni hirmule vaatamata päris maani maha põlenud. Aknad olid küll kõik läinud, kuid maja tellistest kest seisis püsti, märg ja mustunud ning aurav, ja suurem osa katusest, tumedad kiviplaadid hiljutisest kastmisest kalasoomustena läikimas, rippus selle kohal. Richardsonidel oli veel mõne päeva jooksul keelatud majja siseneda, sest tuletõrjedepoo insenerid pidid kõik säilinud talad üle kontrollima, kuid isegi mururibal seistes – lähemale ei lubanud kollane piirdelint kirjaga ETTEVAATUST neil minna – oli selge, et seest polnud päästa suurt midagi.
„Jeesus Kristus,” tähendas Lexie. Ta istus teisele poole tänavat, parditiigiäärsele mururibale pargitud auto katuse serval nagu õrrel. Tema ja Serena olid, seljad vastamisi, kerratõmbunult Serena hiiglaslikus voodis maganud, kui dr Wang veidi pärast kella ühte tüdrukut õlast raputas ja sosistas: „Lexie. Lexie, kullake. Ärka üles. Su ema just helistas.” Nad olid kella kaheni öösel lobisedes üleval istunud nagu terve selle kevade ja rääkinud väikesest Mirabelle McCullough’st, arutades, kas kohtunik oli teinud õige või vale otsuse, kas hooldusõigus pidanuks minema tema uutele vanematele või tulnuks tüdruk anda tagasi tema bioloogilisele emale. „Jumal hoidku, tema nimi ju polegi tegelikult Mirabelle McCullough,” oli Serena viimaks öelnud ja tüdrukud olid tusaselt ja häiritult vait jäänud, kuni mõlemad viimaks uinusid.
Nüüd vaatas Lexie, kuidas ta magamistoa aknast, millest avanes vaade muruplatsile, suitsu kerkis, ja mõtles kõigele, millest ta ilma oli jäänud. Kõik T-särgid kummutisahtlites,