8.
Gregor lõi aega surnuks, dešifreerides ajalehtedest nende armastuslugu. Paar oli kohtunud jaanuaris 1944. aastal, ühel heategevusüritusel, mis oli korraldatud mõni päev varem San Juani laastanud maavärinas kannatanute heaks. Noor näitleja Eva Duarte oli võlutud ühest võimukamast võimulolevaist kamarilja ohvitseridest, puudustkannatanute häälekandjast, tuntud sportlasest, heast kõnelejast, ilvese silmade ja indialase näojoontega noorest kolonel Perónist, kes kutsus üles kogu riigi mobiliseerimisele, et abistada hävinenud linna.
Pärast piduõhtut suundus Perón raadiosse, kus Evital olid väikesed töösutsakad, siis Evita töö ministeeriumis, kus Perón tema saatust lihvib. Naise kirglikkus ja üllus rabasid teda; ta võttis naise oma sekretariaati tööle ja peagi elasid nad koos. Evita allus talle kõiges: „Perón, mu päike, mu taevas, mu kondor, kes lendab kõrgel ja kaugele, mäetippude juures jumala lähedal. Minu elu mõte.”
Esirinnas Peróni edutatakse veelgi. Nüüd on ta juba sõjaminister ja asepresident. Ta suurendab militaarvägede eelarvet, loob õhuarmee, ähvardab raadios rünnata naabermaad Brasiiliast, viimata seda kunagi ellu. Ilmasõja lõpul sunnivad Ameerika Ühendriigid militaarhuntat korraldama vabu valimisi. 1945. aasta veebruaris toob suur vabadusmarss režiimivastased tänavale. Argentina kõmiseb, ohvitserid on lõhestunud, kõige liberaalsemad vabanevad natsionalistidest, võtavad Peróni kinni ja tagandavad ta ametist. Peróni poolehoidjad mobiliseeruvad, CGT[1.] üleskutsel marsivad töölised, ametiühingutegelased ja puudustkannatajad Buenos Airesesse Mai väljakule ning nõuavad presidendipalee väravate ees Peróni vabastamist ja valitsusse naasmist. Perón abiellub Evitaga ja võidab paar kuud hiljem presidendivalimised.
Provintsist pärit ambitsioonikad ja kättemaksuhimulised Evita ja Perón olid sarnased. Perón oli kõledate Chubut’ maakonna steppide laps, tema isa oli ebastabiilne luuser, ema truudusetu naine; Evita oli provintsi bigaamse prominendi ebaseaduslik tütar. Evita ei olnud veel sündinud, kui Perón juba kuueteistaastaselt sõjakadettidega liitus, 1911. aastal. Paraná, Andid, Amazonase missioonid: noor soldat avastas Argentina sisemaad vastavalt oma lähetuspaikadele ja nägi tööga juhmistunud peoone, Buenos Airese tapamajade töölisi, keda koheldi palju halvemini kui tapale toodud loomi. Avastas ebavõrdsuse rikkas riigis, mis oli peamine oma seadusi dikteeriva Inglismaa toorainetega varustaja: inglased kontrollisid raudteed, pangad ekspluateerisid pampade ja hiigelsuuri punase kebratšopuu metsade rikkusi, eraldades sealt parkaine. Võim kuulus suurmaaomanikele, kes korraldasid uhkeid pidusid. Buenos Aireses seisid kõrvuti palee ja hurtsik, Coloni teater ja La Boca bordellid.
1929. aasta kriis laastas Argentinat. Kasvas töötute ja kodutute inimeste arv, streigid halvasid maa, anarhistide kambad rüüstasid külasid. Perón muutus kärsituks. Kaasmaalaste hädade suhtes ükskõiksed korrumpeerunud juhid tekitasid defitsiidi, ülistasid demokraatiat, kuid petsid valimistel. 1930. aastatel: oopiumisuitsetajad, rahaskandaalid, eeter ja kokaiin, relvastatud hold-up. Keset nigelat kümnendit saabus teismeline Evita Buenos Airesesse, et saada näitlejaks.
Süümepiinadeta produtsendid kasutasid nääpsukest naiivitari ära. Evita raevutses: ta ei unusta midagi ega andesta iial. Ta unistas kiskuda need reeturid välja nende õõvastavatest koobastest, jätta parunid ilma suhkrust ja karjast, sest nad olid ühendanud oma jõud välismaiste kapitalistidega, kes tallasid temasarnased vagurad jalge alla. Evita oli fanaatilisem ja kirglikum kui Perón.
1946. aastal on nad viimaks Argentina juhid, neid toetavad kirik, sõjaväelased, rahvuslased ja proletaarlased: käes on mõõgaaeg.
1 Võimas ametiühing Üldine Töökonföderatsioon (tlk). [ ↵ ]
9.
Perónid tahtsid Argentina emantsipeerida ning kuulutasid välja esteetilise ja tööstusrevolutsiooni: pööbli korra. President Perón kõmistas ja lõi lärmi raadios, lummatud rahvamasside ees žestikuleeris ja hooples, lubas alanduste ja sõltuvuse lõppu, ulmelist elu, suurt hüpet: tema on päästja, õiglane ühiskond kirjutab Argentina ajalooraamatutesse.
Perón on esimene poliitik, kes raputab Argentina vana kolonialistlikku põllumajanduslikku ühiskonda. Riigisekretärina hellitab ta töötajaid; presidendina rahastab tilk-tilga haaval avalikku teenistust CGT abiga, mis on osa hiigelsuurest riigiaparaadist. Majanduskasv ja täielik sõltumatus, uhkus ja väärikus: Perón kaotab oligarhia privileegid, viib ellu oma suurusluulu unistused, tsentraliseerib ja natsionaliseerib raudtee, telefoni, välismaalastele kuuluvad strateegilised sektorid.
Evita on käivitatud radikaalse moderniseerimise ikoon. Galariietuses võtab vaeste madonna vastu ametiühingu delegatsioone, külastab haiglaid ja tehaseid, avab teelõike, jagab hambaproteese ja õmblusmasinaid, viskab rongisõidul aknast välja pakkide kaupa peesosid, kui ta väsimatult riiki risti-põiki läbi sõidab. Ta avab abiasutusi särgitutele, kõikidele puudustkannatavatele, ja levitab peronistlikku head sõna välismaal rahvahulkade elagu saatel. 1947. aastal, ühe Vikerkaareturnee ajal, võtavad teda vastu paavst ja mitmed riigipead.
Perónid, rahva ja jumala tahte vahendajad, kindlustavad uue korra, natsionalistliku ja autoritaarse. Nad puhastavad ülikooli, kohtud, ajakirjanduse, riigiaparaadi; kolmekordistavad salateenistuse töötajate hulka, beežides gabardiinides ja pruunides ülikondades mehed. Perón teatab valjuhäälselt „Sandaalid jah; raamatud ei!”: Buenos Airese linnaraamatukogu juhi kohalt tagandatud Jorge Luis Borges edutatakse lindude ja jäneste riikliku inspektsiooni juhiks.
Perón mõtleb rahvale. Mees on kentaur, keda kannustavad tagant paradoksaalsed ja vaenulikud ihad ning kes galopeerib tolmupilves, otsides paradiisi. Ajalugu on jutustus inimvastuoludest; kapitalism ja kommunism teevad inimesest putuka, esimene ekspluateerib, teine orjastab. Ainult peronism on ülem individualismist ja kollektivismist. See on lihtne ja populaarne katekismus, mis pakub enneolematu kompromissi ihu ja hinge, kloostri ja supermarketi vahel. Perón lubab rahvale tasakaaluasendis pendlit: kentauriajastust väljumist Argentinale, kristlikule, rahvuslikule ja sotsialistlikule rahvale.
10.
Kentaurid ja särgitud, peronismi vastuolude enneolematu harmoonia ei lähe Gregorile üldse korda. Sel silmapilgul mõtleb ta ainult orienteerumisele ja oma naha päästmisele.
Käes on arktiline kevad ning Gregor loobub turismist. 1949. aasta septembri keskpaigas saab ta elamisloa ja tisleritöö Vicente Lópezi linnajaos, kus ta kolib uude räpase aknaga salaurkasse, mida ta jagab ühe inseneri ja tolle tütrekesega. Ühel ööl ärkab Gregor lapse oiete peale. Lapse laup on tulikuum, jume kahvatu, ta on krampides ning paanikas isa anub Gregorit, kellega ta ei ole seniajani kolme sõnagi vahetanud, minna kibekiiresti arsti otsima. Gregor pomiseb insenerile kõrva, et ta võib tüdrukut ravida, kuid tingimusel, et insener ei räägi tema oskutest mitte kellelegi, vastasel juhul vaadaku ise, tema ennast ei liiguta, tema tütar sureb ja kui ta peaks teda hiljem reetma, siis hoidku alt.
Mitte keegi ei tohi teada, et ta on arst. Tema, kes põlgas meistrimehi ja käsitöölisi oma õpingute ajal Saksamaa parimates ülikoolides, on nõus tassima laudu ja kinnitama aampalke, ta on pidanud pärast pagemist harjuma juhmistavate füüsiliste töödega, harjumatute ülesannetega. Baieri talus pidi ta koristama hobusetalli, pügama puid, kõplama põldudel. Siin möödusid nädalad, tema elu oli morn ja üksildane, ta kartis Buenos Airesse saabumisest alates teha valesammu, kohata vale inimest, hirm kammitses teda, Gregori tegevus oli pärsitud. Ta läks iga päev erinevat teed pidi tööle. Ta kohtas oma teel pidevalt sakslasi, kuid ei julgenud neile läheneda. Ta unistas seakintsust ja õunamahlast mõnes Saksa restoranis, mille ta oli avastanud oma talviste hulkumiste ajal – linna keskel ABC, Crameri avenüül Zur Eiche ja Chacarita linnajaos Otto –, aga ta ei olnud nõus tõukama lahti nende