Tõlgitud väljaandest:
Olivier Guez
La Disparition de Josef Mengele
Grasset
Kaane kujundanud OÜ PiktoGraaf
Toimetanud Piibe Kohava
© Éditions Grasset et Fasquelle, 2017
Autoriõigus tõlkele: Margot Endjärv ja OÜ Eesti Raamat, 2018
ISBN 978-9949-622-93-1
ISBN 978-9949-622-94-8 (epub)
ISBN 978-9949-658-20-6 (EDRK)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti-Raamat
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Ada ja Guiditta Spizzichino ning Grazia Di Segni ja Rossanna Calò mälestuseks
„Sina, kes sa tegid lihtsale inimesele nii palju haiget
Kannatusi nähes naersid
Ära arva, et sa oled pääsenud
Sest poeet mäletab.”
Czesław MIŁOSZ
ESIMENE OSA
Paša
„Õnn on ainult selles, mis toimib,
Ja ainult kuritegu toimib; voorus …
ei vii kunagi õnnele.”
SADE
1.
North King liugles mudases jõevees. Sillale roninud reisijad olid koidikust saati silmapiiri seiranud ja nüüd, mil sadamakraanad ja punaste sadamaladude rivi udust paistsid, ümisesid sakslased sõjalaulu, itaallased lõid risti ette ning juudid palvetasid, paarikesed embasid üksteist uduvihmas, liinilaev oli jõudnud pärast kolmenädalast ookeaniületust Buenos Airesesse. Üksinda reelingu ääres seisev Helmut Gregor mõtles omi mõtteid.
Ta oli lootnud, et salapolitsei kaater tuleb talle vastu ja tal õnnestub vältida tollisekeldusi. Genovas, kus ta oli laevale tulnud, oli Gregor anunud Kurti, et talle see soosing võimaldataks, ta oli tutvustanud end kui teadlast, kõrgelennulist geneetikut, ja pakkunud talle raha (Gregoril oli palju raha), aga vahendaja oli naeratades vastusest kõrvale hiilinud: taoline erisoosing oli reserveeritud väga tähtsatele ninadele, vana korra aukandjatele, haruharva SS-i kaptenile. Kurt oli lubanud saata Buenos Airesesse oma sidemehe, Gregor võis temaga arvestada.
Kurt oli pistnud margad taskusse, aga kaatrit ei olnud siiski tulnud. Niisiis ootas Gregor kannatlikult Argentina hiigelsuures tollisaalis koos teiste emigrantidega. Ta hoidis kõvasti kinni oma kahest kohvrist, üks suur ja teine väike, ja vahtis ümberringi väljarännanud Euroopat, pikkades järjekordades seisvaid anonüümseid elegantseid ja räpaseid seltskondi, kellest ta oli end terve ülesõidu ajal eemale hoidnud. Gregor oli eelistanud silmitseda ookeani ja tähti või lugenud oma kajutis saksa luulet. Ta mõtles oma elu möödunud neljale aastale alates hetkest, mil ta oli 1945. aasta jaanuaris Poolast rutuga lahkunud ja sulandunud Wehrmachti, et pääseda Punaarmee küüsist: oma mõnenädalasele vangistusele ühes Ameerika vangilaagris, oma vabanemisele, sest tal olid taskus valedokumendid Fritz Ullmanni nimele, oma redutamisele ühes Baieri lilletalus, mitte kaugel Günzburgist, oma sünnilinnast, kus ta oli teinud kolm aastat heina ja sorteerinud kartuleid ning lasknud end kutsuda Fritz Hollmanniks, sellele järgnenud põgenemisele lihavõtete ajal, kaks kuud tagasi, retkele üle Dolomiitide mööda salakaubitsejate võsastunud teid, Itaaliasse saabumisele, Lõuna-Tirooli, kus temast oli saanud Helmut Gregor, viimaks Genovasse, kus Kurt, see bandiit, oli hõlbustanud tema suhtlust Itaalia võimude ja Argentina immigratsiooniasutustega.
2.
Põgenik ulatas tollitöötajale Rahvusvahelise Punase Risti reisidokumendi, laevale mineku loa ning riiki sisenemise viisa: Helmut Gregor, 1,74 meetrit, rohekaspruunid silmad, sündinud 6. augustil 1911. aastal Termenos või saksa keeles Traminis, Lõuna-Tiroolis, sünnilt sakslane, Itaalia kodakondne, katoliiklane, elukutselt mehhaanik. Aadress Buenos Aireses: 2460 Arenalese tänav, Florida linnajagu, c/o Gerard Malbranc.
Tollitöötaja uuris tema pagasit, korralikult kokku lapitud riideid, hapra heledapäise naise portreed, raamatuid ja plaate ooperimuusikaga, ent tema näole ilmus kohe grimass, kui ta avastas väikese kohvri sisu: süstlad nahaaluseks süstimiseks, vihikud märkmetega ja anatoomilised skeemid, vereproovid, vereseerum – kummaline mehhaaniku puhul. Ta kutsus sadamaarsti.
Gregor värises. Ta oli võtnud arutuid riske, et säilitada see kompromiteeriv kohver, aastatepikkuse uurimistöö hinnaline vili, kogu tema elu, mille ta oli kaasa haaranud, kui tal oli tulnud kiiruga lahkuda oma asupaigast Poolas. Kui Nõukogude väed oleksid ta selle kohvriga koos kinni nabinud, oleks ta ilma igasuguse kohtuprotsessita hukatud. Teel läände, 1945. aasta kevadel sakslaste suure põgenemise ajal, oli ta usaldanud kohvri ühele kaastundlikule meditsiiniõele, kellega ta oli seejärel kohtunud Ida-Saksamaal, Nõukogude tsoonis, üks pöörane retk pärast tema vabanemist Ameerika laagrist, kolmenädalane reis. Siis oli ta andnud selle Hans Sedlmeieri, oma lapsepõlvesõbra ja töösturist isa usaldusisiku kätte. Sedlmeieriga oli ta kohtunud regulaarselt metsades talu ümber, kus ta end kolm aastat varjas. Gregor ei oleks ilma selle kohvrita Euroopast lahkunud: Sedlmeier oli andnud talle selle tagasi enne Itaaliasse sõitu, koos suure sularahaümbrikuga, ja nüüd siis lendab kõik ühe räpaste küüntega idioodi pärast vastu taevast, mõtles Gregor, kui sadamaarst proove ja tihedas gooti kirjas märkmeid inspekteeris. Millestki aru saamata küsitles ta teda hispaania ja saksa keeles ning mehhaanik rääkis talle oma amatöörbioloogi kutsumusest. Kaks meest vahtisid teineteisele otsa ja arst, kes kibeles lõunale, andis tollitöötajale märku, et ta võib mehe läbi lasta.
Sel 22. juunil 1949. aastal astus Helmut Gregor Argentina kaitsvale pinnale.
3.
Genovas oli Kurt lubanud talle, et üks saksa arst ootab teda sadamas ja sõidutab ta Malbranci juurde, aga see oli jälle üks vahendaja räägitud ilus lugu.
Gregor astus vihma käes sada sammu, võib-olla istus tema kontaktisik ummikus. Ta silmitses kaldapealseid, sadamatööliste balletti, taaskohtunud perekondi, kes kadusid naeratades silmist, nahahunnikuid ja villapakke laevade lastimise alas. Silmapiiril ei paistnud ühtki saksa arsti. Gregor vaatas kella, õhku lõhestas külmutuslaeva sireen, hirmunud Gregor kõhkles, kas minna Malbranci juurde, kuid otsustas oodata, ta oli ettevaatlik. Varsti oli ta üks viimaseid North Kingi reisijaid, kes passis ikka veel kaldapealsel.
Kaks kalaabrialast, koormatud nagu muulad, tegid talle ettepaneku jagada taksot. Gregor järgnes endalegi üllatuseks kahele täitanud tegelasele. Ta ei tahtnud jääda sellel esimesel Lõuna-Ameerika maal viibimise päeval üksinda, muide, tal ei olnud ka kuhugi minna.
4.
Palermo hotellis jagas ta tema üle ilkuvate kaaslastega ilma valamu ja WC-ta tuba: Lõuna-Tiroolist pärit Gregor ei mõistnud ainsatki itaaliakeelset sõna. Ta needis oma valikut, kuid jäi endale kindlaks, võttis vastu paar viilu küüslauguvorsti ja uinus rampväsinuna, kohver pressitud tugevasti seina ja enda vahele, varjul kahe mehe ahne pilgu eest.
Juba järgmisel päeval asus ta tegutsema. Malbranci juures ei vastanud tema helistamisele keegi: ta hüppas taksosse, viis oma väikese kohvri jaama hoiule ning suundus siis vaikset tänavat mööda Florida linnaossa. Gregor helistas avara uusklassitsistliku villa ukse taga kella. Tund aega hiljem oli ta tagasi ja kõlistas taas kella, seejärel helistas ta, tulutult, kolm korda ühest kohvikust, kus ta oli varju otsinud.
Enne Genovast lahkumist oli Kurt andnud talle veel teisegi kontakti Buenos Aireses: saksa ärimees Friedrich Schlottmann, õitsva tekstiilifirma omanik. 1947. aastal oli Schlottmann rahastanud lennukiehitajate ja õhuarmee inseneride lahkumist maalt, Skandinaavia kaudu. „Mehel on võimu, ta võib aidata sul leida tööd ja uusi sõpru,” oli Kurt talle öelnud.
Jõudnud Sedalana peakorterisse, nõudis Gregor kohtumist Schlottmanniga, aga too oli võtnud nädalaks puhkuse. Kuna ta käis peale, juhatas sekretär ta personaliosakonna juhi juurde, see oli kaherealises ülikonnas saksa-argentiinlane, kelle