Kuidas Matthew'st lahti saada. Jane Fallon

et veedab päeva oma kavaleri seltsis – mitte Matthew’, naise vanemad oleksid teada saades, et ta sebib teise naise meest, temast arvatavasti lahti öelnud. Oi ei, tegemist oli Carlo-nimelise väljamõeldud peikaga, kellest Helen oli neile juba kes teab kui kaua rääkinud. Telefonikõne osutus küll üsna keeruliseks, kuid kokkuvõttes oli mõistlikum leppida ema solvumisega selle pärast, et Carlo polnud kunagi tütrega kaasa tulnud, kui seista silmitsi tema haletsusega ja pettumusega teadmisest, et ta ainus tütar on keskealine vanatüdruk. Ühel aastal, peljates järjekordset armetut päeva viletsate telesaadete ja kalkuninagitsatega, oli ta otsustanud siiski koju minna, väites emale ja isale, et Carlo oli otsustanud vahelduse mõttes külastada oma vanemaid Hispaanias. Ta ei mäletanud enam, miks ja kuidas oli mehest hispaanlane saanud, kuid aastad olid kaasa toonud avastuse, et ta kipub vaikuse täitmiseks oma valesid edasi arendama, ja nüüd polnud mees mitte üksnes välismaalane, vaid ka jõukas. Helen justkui mäletas, et korra oli ta maininud ka mehe tuntust ta kodumaal, kuigi talle ei tulnud enam meelde, mille poolest. Lõunaks tegi ema kurba nägu, et Carlo polnud ta tütrele veel helistanud ja häid jõule soovinud. Pärastlõunaks jõuti küsimuseni „Kas te olete tülis?” ja varaseks õhtupoolikuks oli Helen viidud niikaugele, et pidas elutoa kuuldekauguses mobiilis maha ühepoolse vestluse, naeris olematute naljade üle ja kinnitas tühjusele oma armastust. Ta oli otsustanud seda kogemust enam mitte korrata.

      Jõulud olid Heleni jaoks alati pisut traumeerivad olnud. Asjade väline külg – väljapanekud vaateakendel ja tuledeketid ja lääged filmid telekas – oli talle alati meeldinud, kuid konkreetne päev ise oli traditsiooniliselt olnud paras pettumus. Kuna tal ei olnud õdesid ja vendi, kujunes kogu üritus vaoshoituks, puudusid mängud ja naer ja hüsteeria, millest ta sõbrad rääkisid. Päev tundus lõputuna, siis tuli pikk, nüri ja ametlik lõunasöök, telekat ei lubatud vaadata enne, kui ema ja isa oma pärastlõunasest uinakust ärkasid, ja siis sõid nad teleka ees pereviktoriine vaadates kalkunivõileibu. Vanemaks saades hakkas pika, pimeda ja sünge päeva saabumise väljavaade varjutama ka meeldivamat hoovõtu osa. Helen hakkas pühasid tervikuna kartma.

      Harilikult tuli ta neist päevadest läbi koos Racheliga lärmakat jõuluõhtut veetes ja suuremat osa järgmisest päevast lihtsalt maha magades. Sel aastal ei suutnud ta taluda mõtet Racheli ja Neili õnneliku koosolemise nägemisest ning väitis sõbrannale, et läheb järjekordsete väljamõeldud sõpradega klubitama. Seejärel kobis ta viinapudeliga voodisse.

      Sophie tohutuks meelehärmiks kulges jõuluõhtu Shallcrosside majapidamises harjumuspärase mustri järgi. Amanda ja Edwin saabusid koos oma pere ja Matthew’ ema Sheilaga ning sisustasid aega absoluutselt kõike kritiseerides, alustades neile pakutud veini aastakäigust ja lõpetades klaasidega, millest seda neile pakuti. Louisa ja Jason hilinesid, ilmselt nad tülitsesid. Louisa pani kindlasti klaasi viina hinge alla ja hakkas seda fakti värskelt täiskarsklaseks hakanud Jasonile nina alla hõõruma. Kui ta tahtis viimasel ajal mehele eriti valusasti varba peale astuda, väitis ta Jasonile, et too on kainest peast igav. Seda oli mehel raske kuulata, sest ta oli kord alkoholiuimas tüli käigus naisele vastu vahtimist andnud ja seejärel politsei arestikambris ärganud.

      „Kas sa mäletad, kuidas Louisa oma esimese kavaleri, selle Wilsoni meile koju õhtusöögile tõi ja poisil oli pudel cava’t kaasas?” küsis Sheila parasjagu Amanda käest, kes südamest naerma puhkes, kuigi Sophiel polnud aimugi, mille üle täpselt.