ESIMENE PEATÜKK
Kümme aastat hiljem Lääne-Austraalia lõunarannikul
Kes oleks osanud arvata, et vaikusel on nii palju varjundeid?
On olemas sügavmust vaikus hilja öösel Lääne-Austraalia tähtede all, paljude miilide kaugusel igast asustatud punktist. Bethi lagunenud küünistuudios laiutav maalähedane roheline vaikus, mida lõhuvad vaid värvilahvatused ta viimastel kunstitöödel. On uuesti avastatud beeživärviline vaikus ta pea sees, kus varem lärmasid hääled ja mõtted, mis nüüd on vaibunud mõnusaks huminaks.
Ja on veel üks vaikus…
Peaaegu keemistemperatuuril punane vaikus, mida hoovas mehe poolt, kellel polnud eriti hea meel teda näha. Ega Beth kujutanudki ette, et võiks olla. Sellepärast oligi ta seda nii kaua edasi lükanud. Eimillegi kohutav heli kajas läbi südamelöökide, mis kumisesid ta kõrva trumminahal. Ta köhatas kurgu puhtaks.
„Marc.”
Mees võis küll olla poole suurem poisist, keda Beth mäletas, kuid Marc Duncannonit reetsid kaks iseloomulikku tundemärki. Üks neist oli see viis, mismoodi ta seisis, kui oli valvel, jalad harkis, nagu valmistuks füüsiliseks kallaletungiks.
Lihaselised käsivarred libisesid märkamatult laiale rinnale risti, kui ta jätkuvalt sõnagi lausumata naisele otsa vaatas. Musta huumori puhang haaras Bethi, sööstes täitma seda tühikut ta sisemuses, kuhu ta polnud lubanud koguneda tundeil. Samal ajal, kui Marc oli kasvatanud endale kümne aastaga võimsa laia rinna, ei olnud Beth selles piirkonnas kuigivõrd suurem kui sellel korral, mil Marc teda viimast korda nägi. Veel üks pettumus vaesele mehele.
Siiatulek tundus äkki erakordselt halva mõttena. „Kas sa ei kavatse isegi tere öelda?”
Mees noogutas kähku, pingul huuled keeldusid avanemast. „Beth.”
Üksainus kivikõva sõna, kuid see oli pilgeni täis tähendusrikkust ning pani oma tämbriga hinge kinni. Rohkem, kui Beth oli temalt saanud viimase kümne aasta jooksul. Täielikus kontrastis viisiga, kuidas tal oli kombeks olnud lausuda tüdruku nime. Beth. Betho. Bethlehem. Neil oli olnud terve lühike eluaeg, et teineteisele tobedaid hüüdnimesid mõelda. Poiss oli üksainus kord öelnud talle Elizabeth. Sel päeval, mil ta teda suudles.
Päeval, mil Beth oli purustanud ta südame.
Naine neelatas, et vabaneda klombist, mis takistas hingamist. Et vabaneda erutusest, et ta on jälle siin – Marciga koos. „Kuidas sul läheb?”
„Olin just välja minemas.”
Hea küll… Beth oli end ette valmistanud külalislahkusetuks vastuvõtuks, kuid Marcist kiirgavana tundus see ikkagi nii võõras. „Mul oli kõigest tarvis… Ma tahaksin paari minutit. Palun?”
Mehe pähkelpruunid silmad pöördusid kohe kõrvale, kuid ime, et ükskõik milline osa temast liigub, näis ka ülejäänu üles sulatavat. Kogu ta keha paindus ning ta jätkas varustuse laadimist oma nelikveolisse. Beth riskis lähemale minema hakata, kuid ta hingetõmbed muutusid aina lühemaks, sedamööda kuidas vahemaa vähenes, kuni ta pidi viimaks valima, kas lõpetada lähenemine mehele või teha viimane hingetõmme oma elus.
Meest uuesti näha oli seda peaaegu väärt.
Marc heitis sõnad tema poole nagu haivõrgu, et ta sellesse takerduks, enne kui liiga lähedale jõuab. „Sa võid seal ju seista, suu ammuli, aga sa võid ka aidata mul Cruiserit laadida.”
Beth rübeles kohmakalt aitama, jahmunud nii suurest hulgast sõnadest järjest. See polnud sõbralikkus. Kuid see polnud ka vaikus. Ning arvestades, et see võis olla ainus võimalus, mis talle antakse, tõttas ta seda vastu võtma.
„Käisin su vanas majas. Naabrid ütlesid mulle, kust sind leida,” hakkas ta puterdama. „Kuulsin su emast. Mis juhtus? Te olite ju nii lähedased…”
Oh, need nii tuttavad silmad tõusid raskete laugude all ja jäid talle otsa vaatama. Pinevad ja intensiivselt… täiskasvanulikud. „Kas sa seda tulidki küsima kogu selle pika tee?”
„Ei. Mul on kahju…” See oli vilets vabandus, aga mida muud sai ta öelda?
Mees pöördus tema poole ja ajas end tusaselt sirgu. „Mille pärast, Beth? Et ette teatamata siia ilmusid või et kümneks aastaks maa pealt kadusid?”
Kuidas sai Beth küll unustada, milline otsekohene kõneviis Marcil on? Ta tegi vabiseva hingetõmbe. „Sellepärast ma tulingi. Tahtsin seletada…”
Mees liikus taas paigast. „Pead siis seletama üks teine kord. Nagu ütlesin, olin just ära minemas.”
Beth vaatas, kuidas mees viimased asjad oma tolmusesse musta Land Cruiserisse viskab. Satelliittelefon. Esmaabipaun. Kummiülikond. Ta kortsutas kulmu. „Kuhu sa lähed?”
Sünge pilk, mille mees Bethile laiade kulmude alt heitis, oleks pannud naise värisema, kui ta poleks palju halvemates olukordades viibides juba ammu immuunsust saavutanud. Tema abikaasa peenekombelisus.
„Saime teate randapaiskumisest Holly lahes. Lähen seda kontrollima.”
„Randapaiskumisest?”
„Üks vaal, Beth. Ta vajab abi. Mul pole aega sind lõbustada.”
Beth surus maha ärrituse, mida mehe lahkusetud sõnad tekitasid. Ta on siin selleks, et aidata kaasa oma paranemisprotsessile, mitte lõbusalt aega mööda saata. Kas ta oleks muidu siis üldse seda läbi tegema hakanud? „Mul on vaja ainult minutit…”
Mees kõndis teda ignoreerides juhipoolse ukse juurde ja tõmbas selle ühe ropsuga lahti. „Vaalal võib seda minutit mitte olla. Olen niigi juba sinu pärast viivitanud.”
Beth langetas otsuse ühe silmapilguga. Tänane siiatulek oli talle juba nii palju maksma läinud; ta ei saanud lasta mehel lihtsalt minema kõndida. Kes teab, ehk leiab Beth endas vaprust uuesti alustada? Ta spurtis ümber auto kaassõitjapoolse ukse juurde ja hüppas sisse samal hetkel, kui mees selle käivitas. Lähedalt vaadates ja kinnises kabiinis oli mees isegi veel suurem, kui ta eemalt vaadates tundus.
„Mine välja, Beth.”
Muidugi sobis see hääl praegusele Marcile. Madal, kähe. Kuid olemuselt endiselt Marc. Just see Bethi ligi tõmbaski. „Mul on tarvis sinuga rääkida. Kui pean seda tegema käigu pealt, siis teen. Maksku mis maksab.”
Mees lausa lõrises: „Sa raiskad aega.”
Viimaks murdis viha läbi Bethi hoolikalt säilitatud välisilme. „Ei, sina raiskad, Marc. Sõida!”
Marc Duncannon keskendus sellele, et hoida käsi rooliratta külge liimituna, tsementeerides need kinni kõvemini kui merikarbid rifil. Mida kõvemini ta kinni hoidis, seda vähem käed teda reetes värisevad. Ta ei tahtnud, et naine saaks vähimatki aimu sellest, kui vapustatud ta on.
Beth Hughes.
Tal oli ikka seesama sale sportlik kehaehitus kui lapsena. See sobis talle endiselt, kuigi pani Marci imestama, millal ta viimati süüa sai. Needsamad kõrged kulmud, sirge nina. Täidlased korallhuuled. Ta oleks Bethi ära tundnud isegi siis, kui too poleks rääkima hakanud ja ta poleks kuulnud jälle neid mahedaid toone, millest oli mälestustena juba loobunud. Ent siiski oli naise hoiakus midagi väga väsinut. See, mismoodi ta pikad tumedad juuksed surmigavast sirgest juukselahust löödud ilmel allapoole rippusid. Nagu teeks ta oma parima, et mitte silma paista. Väga eba-bethilik. Ta oli alati nii edev tüdruk olnud.
Nüüd nägi ta välja vägagi sedamoodi nagu Marci ema vaevatud välimus viimasel korral, kui Marc teda näinud oli. Ta pigistas hambad kokku ja vajutas kõvemini gaasi, kihutades mööda pikka rada, mis viis ta kodunt rannikuäärsele maanteele.
Ja nüüd oli ta masin läbi imbunud Bethi iseloomulikust lõhnast. See