2001. aastal, kui Thimme lahkus, palus ta mul teha ettekande alternatiivmeditsiinist kardioloogias. Ühendatuna koolimeditsiiniga oli tegemist väga positiivsete tulemustega. See veenis mind, et oleme õigel teel ja et loodusraviga on mõtet edasi tegeleda.
Inimese kogu elukäigu jälgimine
Olin oma kursusel ainuke, kes oli pärit traditsiooniliselt loodusraviga tegelevast perekonnast, kuid meil oli töörühm, kus me tegelesime Viktor von Weizsäckeri töö uurimisega. Tegemist on Richard von Wiezsäckeri onu ja psühhosomaatilise meditsiini ühe alusepanijaga. Viktor von Weizsäcker esindas antropoloogilis-biograafilist lähenemist anamneesile – ta pidas vajalikuks võtta ravi määramisel arvesse inimese kogu elukäiku. Meie töörühm koosnes väga kirjust seltskonnast, siin olid tulevased sisearstid, neuroloogid ja psühhiaatrid, mõnedega neist oleme siiani heades suhetes. Nad kõik püüdsid näha tervikpilti ja mitte ainult üksikasju. Ning ka mina olen alati arvanud, et traditsioonilisi teadmisi ja nüüdismeditsiini ei peaks teineteisele vastandama, vaid ideaalis võiksid need üksteist täiendada.
Berliini Humboldti ülikooli kliinikumi kardioloogia- ja sisehaiguste osakond, kus ma õppisin, oli suur – 120 voodikohta, kiirabiauto, intensiivravipalat – ja põnev, kõigi võimalustega, mida arstiteadusel on pakkuda. Meie professor oli väga teaduspõhise lähenemisega, igaks esmaspäevaks pidime olema lugenud uusimaid ja olulisi artikleid ajakirjast New England Journal of Medicine ja seminaris nende üle arutlema. Mulle meeldis selline teaduslik lähenemine väga. Meie osakonnas praktiseeriti äärmiselt vastutusrikast koolimeditsiini, kuid samas ei mindud liiale – mitte igaüks, kes sai ASS-i verevedeldajana, ei saanud automaatselt juurde maoravimeid. Ja mitte kõiki patsiente, kes kurtsid valu üle rinnas, ei saadetud kohe südamekateetrit paigaldama. Selle asemel tehti teaduslikult objektiivne analüüs, mis oli samas individuaalne ja subjektiivselt kontrollitud.
Traditsioonilised teadmised ning nüüdismeditsiin ei pea teineteisele vastanduma, vaid võiksid ideaalis üksteist täiendada.
Kahjuks on kardioloogia niisugustest asjalikest standarditest kaugenenud. Kuna kliinikud teenivad südamekateetrite paigaldamisega raha, pannakse praegu Saksamaal neid väga kergekäeliselt – 100 000 elaniku kohta aastas 624 kateetrit. Teistes OECD-riikides tehakse seda keskmiselt vaid 177 korral. Kas ehk seetõttu, et sakslaste eest kantakse paremat hoolt? Paraku mitte selles asjas, sest statistika näitab ka, et kateetri paigaldamisega ei ole kaasnenud keskmise oodatava eluea tõusu. Akuutse südameataki korral võib koronaararteri laiendamine päästa elu, ent mitte siis, kui seda, nagu sageli juhtub, tehakse profülaktika mõttes.
Miks siis ikkagi viiakse läbi profülaktikat, mis sisendab patsientidele, et nende veresooni on võimalik parandada, nagu ükskõik millist teist juhtmestikku, ühtegi teist tegurit muutmata? Raha, mida ravikindlustused selle jaoks välja käivad, saaks kasutada palju mõistlikumalt. Kardioloogia osakonna intensiivravis ning südamekateetri paigaldamise laboris õppisin ma juba noore arstina esitama küsimusi: milline on konkreetse protseduuri ravimõju patsiendile? Tegemist ei ole sugugi endastmõistetava küsimusega, sest spetsialiseerunud kõrgtehnoloogiline meditsiin tegeleb esmajärjekorras aktuaalsete sümptomite kõrvaldamisega. Kas inimene sellest ka keskmises ja pikemas plaanis kasu saab, ei ole enam peatähtis.
Iga patsient soovib jõuda põhjuseni, miks ta end halvasti tunneb. Tavapärase arstivisiidi vestluse käigus neist asjust ei räägita.
Palju õppisin ma ka protseduurijärgses ruumis, kus patsiendid pärast südamekateetri paigaldamist 10–15 minutit lamasid. Oli üsna tavaline, et kateetrit paigaldanud arst pärast juhtetraadi eemaldamist veel 10–15 minutit isiklikult reiearterit jälgis, et ennetada hilisemaid verejookse. Patsiendid olid õnnelikud, et nad olid protseduuri komplikatsioonideta üle elanud ja rõõmsad, kui said kellegagi rääkida. Enamasti küsisin neilt nende endi arvamust südameprobleemi põhjuste kohta – seda nimetatakse subjektiivse hinnangu andmiseks oma haigusele.
Iga inimene soovib jõuda põhjuseni, miks ta end halvasti tunneb: „Kannatasin palju stressi all“, „Olen olnud pikalt töötu“, „Meil on see perekonnahäda“ või midagi sarnast. Kui arstlikust vaatepunktist ongi sellised hinnangud sageli ainult osaliselt õiged, siis tuleb nende käigus välja olulisi üksikasju, millest tavapärase arstivisiidi ajal – kus patsient peab peamiselt olema kuulajana – ei räägita.
Traditsiooniliste tervendamismeetodite kaasamine nüüdismeditsiini
Enne õpiaega kardioloogiaosakonnas töötasin ma loodusravi õppetooli assistendina Berliini Vaba Ülikooli juures. Õppetooli juhatas Malte Bühring, kes tegi arstina juba tookord algust traditsiooniliste tervendamismeetodite lõimimisega koolimeditsiini ja kes põlgas kogu südamest valitsevaid erimeelsusi, mis lõhestasid isegi loodusraviga tegelejaid endid. Mäletan tema loenguid eriti hästi.
Ta rääkis meile uurimusest, mis oli avaldatud ühes mainekas erialaajakirjas ja milles kirjeldati, kuidas väga sügava kõrvalesta voldiga inimesed põevad sagedamini südamehaigusi. Nimelt oli selline asi jäänud silma ühele anestesioloogi abilisele, kes operatsiooni ajal mõnikord tundide kaupa opereeritava pead pidi jälgima. Südamehaigetel inimestel ei ole aga mitte ainult kõrvalekalded kõrvalestades, vaid nad kannatavad sageli ka seljavalude käes, neil on pressiv tunne rindkeres või valud südant ümbritsevates ribides. Kõik need piirkonnad on seotud rinnalülidest väljuvate närvidega. Samamoodi on südameprobleemide või kõrge vererõhuga patsientide keel sageli värvi muutnud: keel on otsast punane või täis väikeseid punaseid täpikesi. Traditsioonilises Hiina meditsiinis või ajurveda meditsiinis on see hästi teada.
Juba alates kolmest ravimist puudub meil põhimõtteliselt aimdus, milline on nende vastastiktoime.
Kardioloogias üritasin hiljem ikka ja jälle rakendada oma loodusraviteadmisi ning eemaldada nii patsiente sageli liigsest farmakoteraapiast. Mind toetas ka Walter Thimme, minu ravimikriitiline ülemus Humboldti ülikooli kliinikumis. Eriti vanemad inimesed võtavad krooniliste haiguste vastu päevas keskmiselt kaheksat kuni kümmet erinevat preparaati. Ent juba alates kolmest ravimist puudub meil põhimõtteliselt aimdus, milline on nende vastastiktoime.
Tehtud küsitluste põhjal on meile praeguseks teada, et paljud patsiendid tunnevad loodusravi vastu huvi peamiselt hirmust ravimite kõrvaltoimete ees. Enamik inimesi ei näe, et need kaks maailma ei peaks eksisteerima teineteisest eraldi, vaid võiksid vabalt ühendada molekulaarbioloogilise meditsiini ja holistilise tervendamise traditsioonid (nn High Tech/High Touch lähenemine), mis arvestab inimese isiklike ressurssidega. Sest inimene tahab ka ise midagi oma tervise parandamiseks teha, ta lihtsalt ei tea, mida ta teha saaks.
Tõsi, tänu ravimitele on suuresti alistatud levinud nakkushaigused. Tänu ravimitele on nii kardioloogias, reumatoloogias kui ka mitmetes teistes valdkondades hoitud ära palju pahandust. Samuti on tänapäeva teaduse ja tehnoloogia diagnostilised võimalused aidanud meil saada teada väga palju uut inimkeha kohta. Kuid inimese eluea pikenemine Euroopas viimase 150 aasta jooksul pea poole võrra on peamiselt hügieeni, värske toidu, pika rahuaja ja tõusva elustandardi teene. Ja loomulikult ka hea erakorralise meditsiini teene, mis on oluliselt vähendanud näiteks südameataki või insuldi tagajärjel suremise riske.
Hirmust ravimite kõrvaltoimete ees tunnevad paljud patsiendid huvi loodusravi vastu.
Hind, mida me selle progressi eest maksame, on kroonilised haigused. Need haigused on pikenenud eluea, kiire ja ebatervisliku elustiili tagajärg, kuid süüdi on ülediagnoos ja valeravi, mis nullib igas hästiarenenud meditsiinisüsteemis ära osa progressist. Sagedane artroosi, dementsuse, diabeedi ja vähi esinemine on arstiteaduses täiesti uuelaadne väljakutse.