Linnujaamas olid lauad saalist juba välja viidud, et oleks tantsuruumi. Vanade elanike eluruumide seinad olid ümberehituse ajal maha lammutatud, et tekitada suuremaid ruume ühiselu tarbeks. Jane oli köögis. Perez läks teda veel kord tänama. Jane naeratas ja võttis tänukäe vastu, kuid tundus hajevil olevat.
„Nii et toitu serveerime nii, nagu eile otsustatud? Kell üheksa nagu tavaliselt?”
„Kuidas teil siin siis läheb?” Perez taipas, et ta käitub nagu klatšijanune vanaeit. Kui hale! Miks ta ometi ei või piirduda oma asjadega? Ent kui ta lootis kuulda midagi enamat Maurice’ist ja tema teismelisest tütrest, siis tuli tal pettuda. Loomulikult oleks ta pidanud teadma, et Jane jääb diskreetseks.
„Väga hea hooaeg on olnud,” kostis Jane ja naeratas taas põgusalt.
Söögisaalist oli kuulda, et muusikamehed on kohal. Viiulimängija häälestas pilli. Siis võtsid nad üles esimese tuuri ja Perez tundis, kuidas ta jalg juba tatsub. Köögiuksest välja vaadates nägi ta saarerahvast ümbritsetud Frani. Naine kuulas pead kallutades ja suurisilmi külaliste juttu, nagu pakuks see talle põnevust. Siis ütles ta midagi, mida Perez ei kuulnud, ja kõik puhkesid naerma.
Muidugi meeldib ta neile kõigile, mõtles mees. Ta oskab seda nii hästi. Kuidas ta saaks neile mitte meeldida?
Ta läks Frani juurde, võttis naise käe ja juhtis ta esimeseks tantsuks põrandale. Perez teadis, mida temalt oodatakse.
Viies peatükk
Peoõhtu eelsel pärastlõunal oli Jane istunud oma toas vaatlusjaama tagumises otsas. Talle meeldis see tuba. Oma kõrge lae ja kitsa aknaga meenutas see nunnakongi. Toas oli üheinimesevoodi, sahtliosaga riidekapp, silmapesukauss. Öökapil seisis traadita raadio (just nii ta seda mõttes nimetas, see oli tema väga vanamoeliste vanemate pärandus), keeratud Radio 4 peale, aknalaual olid reas raamatud, seljad väljapoole nagu riiulis. Sahtlite peal hunnik Timesi ristsõnu, mille õde oli hoolikalt lehest välja lõiganud ja kord nädalas posti pannud. Ristsõnad oli ainus asi, mille järele Jane oma erakluses puudust tundis. Huvitav, mõtiskles ta hajameelselt, kas suletud kloostreis elavad õed tohivad ristsõnu lahendada, ja seejärel, kui palju võis olla lesbilisi naisi, kes vähem valgustatud aegadel nunnaks hakkasid. Ta oletas, et see oli üks viis vältida abielu ja minna mööda eeldusest, et iga naine peab tingimata emaks saama.
Toa lihtsus võlus teda. Kui ta talvel, mil linnujaam külalistele suletud oli, kolmeks kuuks lõunasse läks, siis igatses ta kõige rohkem selle puhta, kasina toa järele. Ta veetis jõulud õe pere ja sellega kaasaskäiva segaduse keskel ning pakkepaberist ja šokolaadist ümbritsetud laste kisa oli ta pisut oimetuks teinud. Igal õhtul vajus ta unne, meeled terve mõistuse säilitamiseks joodud alkoholist tuimad, ja nägi unes oma tuba vaatlusjaamas, triigitud valgeid linu ja tühje värvitud seinu.
Kell oli neli; väike hingetõmbehetk lõunasöögijärgse nõudepesu ja õhtusöögi etteandmise vahel. Õhtusöök oli juba valmis; vormiroog haudus vaikselt ahjus ja kartulid olid kooritud ning küpsetamisvalmis. Sel õhtul oli tarvis just lihtsat sööki, sest pärast tuleb Perezite pidu. Ta naaseb peagi kööki ja organiseerib bufee, kuid sellegi jaoks oli enamik tööd tehtud. Ta võttis kingad jalast ja heitis voodisse. Ta puhkab pool tunnikest. Hetk mõnuleda. Jane’ile meeldis kontrast väljas möllava tormi dramatismi ja toas valitseva rahu vahel.
Ta ladus pidusööke parajasti kandikule, et need kilega kinni katta, kui Angela kööki tuli. Jane kuulas raadiost kella viieseid uudiseid, kuid Angela tulek sundis teda kätt sirutama ja raadiot kinni keerama. Angela ei tegelenud kunagi otseste majapidamisasjadega ja tema viibimine köögis oli ebatavaline; see oli sündmus. Tema loomulik keskkond oli väljas. Ta marssis nagu amatsoon üle mäe, kolmjalal teleskoop õlal ja binokkel kaelas. Siseruumides näis ta end tundvat ahistatult ja rahutult.
Jane oletas, et asi on Poppys. Neile kummalegi ei meeldinud see Maurice’i noorim tütar. See oli ka ainus asi, mis neid ühendas. Jane lootis, et Angelal on valminud plaan, kuidas tüdrukut kontrolli alla saada. Kuid paistis, et ülemusel on hoopis midagi muud mõttes.
„Tahtsin sinuga tulevast aastast rääkida,” ütles ta.
Jane tõstis pilgu küpsetiste kandikult. „Jaa, muidugi.” Ta oli üllatunud. Angela jättis personaliküsimused muidu alati Maurice’i ajada. „Mõtlesingi, et võin järgmisel hooajal üsna varakult tulla. Köögis on vaja suurem puhastus ette võtta ja kui külastajad on juba kohal, siis pole selleks enam aega. Ja ma saaksin siis sügavkülma saiu ja kukleid täis panna. See võtab pressi maha, kui suur kiire peale hakkab.” Kui vastust kohe ei tulnud, lisas Jane: „Sa ei pea mulle muidugi täispalka maksma.” Tegelikult võinuks ta seda tööd ka tasuta teha, kuid teadis, et Angela meelest oleks see imelik. Jane mõtles, kui väga naudiks ta neid paari nädalat hooaja alguses, kujutles korralikult puhtaksküüritud kööki, punane kivipõrand läikimas, pliit ja sahver ainsagi plekita.
Angela vaatas talle silma. „Selles asi ongi. Ma ei ole kindel, kas me sind tuleval aastal üldse vajame.”
„Teil ei ole kokka vaja?” Jane mõistis, et teda ründab juhmistav kabuhirm. Ta jäi Angelale otsa vahtima. Tolle juuksed olid täna lahti, langedes musta keebina seljale.
„Muidugi on meil kokka vaja. Aga mitte sind,” vastas Angela muigaval, kergelt kärsitul toonil. Tal oli tähtsamaid tegemisi.
„Ma ei mõista.” See oli vähemalt tõsi. Jane teadis, et ta on parim kokk, kes linnujaamas iial töötanud. Selle teadmise jaoks ei vajanud ta ei külastajate komplimente ega Maurice’i kinnitust mõne eriti töörohke nädala järel: Ma ei tea, kuidas me ilma sinuta hakkama oleksime saanud. Ja ma ei saa aru, kuidas me siin enne sinu tulekut hakkama saime.
„Hoolekogu esimees tahab palgata oma ristitütart. Too lõpetas äsja kokakooli. Kõrgelt kvalifitseeritud.”
„Siis ta võiks tulla minu abiliseks.” Ehkki Jane teadis, et see oleks piin. Jane’ile meeldiks abiline, kes teeb, nagu kästakse ja hakib rõõmsal meelel juurvilju ning teeb muid lihtsamaid töid. Viimane asi, mida Jane soovis, oli assistent, kes arvab, et ta kõike teab. Tõtt-öelda eelistas ta köögis üksi olla. Talle oli suureks kergenduseks, kui viimane selline köögikata, Mandy-nimeline lõbus orknilane nädal aega tagasi Shepherdiga lahkus.
„Me pakkusime seda,” teatas Angela tähtsalt. „Kuid see ei sobinud.”
„Aga koka palkab ju Maurice. See pole hoolekogu esimehe otsustada.”
„Teoreetiliselt,” ütles Angela muiates. „Aga Christopher lubas jaamale kopsaka annetuse teha. See võimaldaks meil täielikult kaasajastada raamatukogu ja kontoris arvuti välja vahetada. Sellistel asjaoludel ei saa me tagasi lükata tema pakkumist leida meile ühtlasi ka uus kokk.”
Christopher Milesil olid ärid Põhja-Inglismaal. Jane oli teda põgusalt kohanud, kui hoolekogu liikmed saarel oma aastakoosolekut pidamas käisid. Jane’ile meeldis mehe entusiasm ja pompoossuse täielik puudumine. Jane oletas, et ristitütre töölevõtu ettepanek tuli Angelalt, kinnitamaks sponsorkokkulepet. Onupojapoliitika ei sobinud Christopheri stiiliga.
„Mis Maurice sellest arvab?”
„Nagu ma juba ütlesin, see ei ole tõesti tema otsustada. Hoolekogu on meidki kohale määranud.” Ta vaatas Jane’ile otsa. „Sul on vaid lühiajaline leping. Meil ei ole kohustust sind igal aastal uuesti palgata. Sa oled haritud naine. Mulle tundub, et selline töö tüütaks sind lõpuks nagunii ära.”
Angela pööras juuste lehvides ringi ja marssis köögist välja. Jane jätkas masinlikult pirukaviilude taldrikule seadmist. Alles mõne minuti pärast ta märkas, et nutab.
Tavaliselt Jane nautis tuletorni tantsupidusid. Need meenutasid talle natukene Dee vastuvõtte vanas kodus. Mitte et Dee sõbrad meediamaailmast oleksid armastanud viiuli- ja akordionimuusikat või tantsinud kaheksainimese riili või „Helevalget Seersanti”, ent Jane’il oli samasugune tunne, et ta on ürituse perenaine. Talle meeldis vaadata lõbutsevaid inimesi ja teada,