Originaali tiitel:
Omgiven av idioter: hur man förstår dem som inte går att förstå
Thomas Erikson
Hoi Förlag
2014
Copyright © Thomas Erikson 2014, by Agreement with Enberg Agency
© Tõlge eesti keelde. Kaja Riikoja, 2018
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Eda Posti
Kõik õigused kaitstud. Ühtki selle raamatu osa ei tohi reprodutseerida mehaaniliste või elektrooniliste vahenditega ega mingil muul viisil kasutada, kaasa arvatud fotopaljundus ja info salvestamine, ilma autoriõiguse omaniku loata.
ISBN 978-9985-3-4433-0 ISBN 978-9985-3-4487-3 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2018
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda AS Printon
SISSEJUHATUS
MEES, KELLE ÜMBER OLID IDIOODID
Keskkoolis käies sain lõplikult aru, et sobin üht tüüpi inimestega paremini kui teistega. Mõne sõbraga oli väga lihtne suhelda, vesteldes leidsime alati õiged sõnad ja kõik sujus. Meil polnud tõsiseid konflikte ja me meeldisime üksteisele. Kuid teistega läks kõik alati valesti. Mõnikord oli mul tunne, et räägin kurtidele kõrvadele, ja ma ei suutnud aru saada, miks see on nii.
Miks on ühtede inimestega lihtne suhelda, teistega aga tekib tunne, et räägid puupeadega? Nooremas eas ei hoidnud see teema mind öösiti ärkvel, kuigi mäletan ka tollest ajast paari vahejuhtumit, mis panid mind endalt küsima, miks mõni vestlus kulges nagu iseenesest, teine aga ei tahtnud kuidagi käima minna – sõltumata minu käitumisest. See oli lihtsalt arusaamatu. Mäletan, et hakkasin inimesi erinevate meetoditega testima. Proovisin öelda samu asju sarnases kontekstis ja vaatasin, kuidas inimesed sellele reageerivad. Mõnikord juhtuski see, mida ootasin: vestlus kujunes huvitavaks. Kuid teinekord ei juhtunud üldse midagi, inimesed jäid mind lihtsalt jõllitama, nagu oleksin tulnukas teiselt planeedilt, ja vahel tundsingi ennast tulnukana.
Kui sa oled noor, on paljud asjad lihtsamad. See, et osa inimesi minu tutvuskonnast reageeris oodatult, tähendas muidugi, et nemad on toredad poisid. Järelikult oli nendega, kes mind ei mõistnud, midagi valesti. Kuidas seda saakski teisiti seletada? Mina olin ju kogu aeg üks ja seesama! Järelikult oli teatud tüüpi inimestel midagi viga ja seepärast hakkasin sellistest lihtsalt eemale hoidma, sest ma ei mõistnud neid. Kui soovid, võid seda nimetada nooruse naiivsuseks, millega kaasnes nii mõnigi lõbus vahejuhtum. Järgnevatel aastatel on aga kõik kahjuks muutunud.
Elu läks edasi, tulid töö, pere ja karjäär, kuid ma lahterdasin inimesi endiselt headeks ja mõistlikeks ning nendeks, kes tundusid alati täielike puupeadena.
Kui olin kahekümne viie aastane, kohtasin üht meest, ettevõtte omanikku. Kuuekümnendatesse eluaastatesse jõudnud Sture oli rajanud oma ettevõtte ja seda aastaid üles ehitanud. Olin saanud ülesande teda intervjueerida just enne ühe projekti elluviimist. Me hakkasime rääkima sellest, kuidas asjad tema ettevõttes käivad. Esimeste märkuste hulgas ütles Sture välja, et tema ümber on idioodid. Mäletan, et hakkasin tookord naerma, sest minu arvates kõlas see lõbusalt. Kuid tema mõtles öeldut tõsiselt. Ta nägu muutus tulipunaseks, kui ta seletas, et osakonnas A töötavad täielikud idioodid, viimane kui üks. Osakonnast B leiad ainult tolad, kes millestki mõhkugi ei taipa. Ja ta ei ole veel rääkinud osakonnast C! Sealsed inimesed on kõige hullemad, sest nad on nii imelikud ja veidrad, et Sture ei suuda tegelikult selgust saada, kuidas nad hommikuti töö käima saavad.
Mida kauem ma teda kuulasin, seda paremini mõistsin, et selles loos on midagi väga valesti. Küsisin temalt, kas ta tõepoolest usub, et teda ümbritsevad ainult idioodid. Ta jäi mind põrnitsema ja ütles siis, et tema töötajate hulgas on vähe neid, keda tõepoolest tasuks tööle võtta.
Veelgi enam, Sture andis ka oma töötajatele selgelt mõista, mida ta neist arvab. Ta ei kõhelnud hetkegi, kui kedagi kogu kollektiivi ees idioodiks nimetas. Muu hulgas viis see selleni, et töötajad hoidsid temast eemale. Keegi neist ei söandanud temaga nelja silma all kohtuda; talle ei räägitud kunagi halbu uudiseid, sest ta võis sõnumitooja piltlikult öeldes maha lasta. Ühe tootmishoone sissepääsu juures oli koguni hoiatustuli. Kui Sture majas viibis, põles diskreetselt vastuvõtulaua kohale paigaldatud punane tuli, tema lahkudes muutus see roheliseks.
Kõik teadsid seda. Mitte ainult personal, vaid ka kliendid heitsid automaatselt pilgu tulele, et olla valmis selleks, mis neid sisse astudes ees ootab. Kui punane tuli põles, pöörasid mõned inimesed uksel ringi, et sobivamal ajal tagasi tulla.
Nagu kõik teavad, pakatavad noored ikka suurepärastest ideedest. Seepärast esitasin ma ainsa küsimuse, millele mõelda oskasin: „Kes kõik need idioodid sisse laskis?” Muidugi sain ma aru, et tema ise oli suurema osa neist tööle võtnud. Halvem oli see, et ka Sture mõistis, et olin sellest aru saanud. Kaudselt küsisin ma ju: „Kes siin tegelikult suurim idioot on?”
Sture viskas mu välja. Hiljem kuulsin, et ta oleks tahtnud püssi võtta ja mind maha lasta.
See vahejuhtum pani mind mõtlema. Sture oli peagi pensioniikka jõudev mees. Ilmselt oli ta asjatundlik ettevõtja, kelle põhjalikud teadmised oma tegevusvaldkonnast väärisid austust. Kuid ta ei osanud inimestega suhelda. Ta ei suutnud mõista, et organisatsiooni ainus ressurss, mida ei saa kopeerida, on töötajad. Ja idioodid on need, keda ei mõisteta.
Kuna ma ise selles ettevõttes ei töötanud, oli mul kerge näha, et tema mõtteviis oli läbinisti vale. Sture ei saanud aru, et ta lähtus alati iseendast, ja kõik need, kes ei teinud nii nagu tema, olid idioodid. Ta kasutas väljendeid, mida ka mina teatud inimtüüpide kohta olin harjunud kasutama: neetud jutupaunikud, ilmselged puupead, tahumatud molkused ja tüütud muiduleivasööjad. Ja kuigi ma ei nimeta inimesi kunagi idiootideks, on ka minul teatud tüüpi inimestega suhtlemisel probleeme.
Oli õõvastav mõelda, et pead kogu elu arvama, et sind ümbitsevad inimesed, kellega koos ei saa midagi teha. See piiraks uskumatult ka sinu enda võimalusi elus.
Vaatasin prooviks peeglisse. Otsus oli lihtne: „Ma ei taha olla niisugune nagu Sture.”
Pärast iseäranis mürgist kohtumist tema ja mõne õnnetu kaastöötajaga istusin autosse, klomp kurgus. Kohtumine oli olnud täielik katastroof. Kõik olid maruvihased. Otsustasin jalamaid hakata tõsiselt õppima tõenäoliselt kõige tähtsamat tarkust: kuidas inimesed toimivad. Kuna pidin töökohast olenemata oma edaspidises elus veel paljude erinevate inimestega kokku puutuma, oli kerge mõista, et sellised oskused saavad ainult suurt kasu tuua.
Öeldud – tehtud! Hakkasin õppima, kuidas mõista neid, kes tunduvad esmapilgul sellistena, keda on raske mõista. Miks mõned inimesed on vaiksed ja miks teised ei suuda kunagi rääkimist lõpetada? Miks ühed ütlevad alati tõtt ja teised mitte kunagi? Miks mõned minu kolleegid jõuavad alati õigeks ajaks kohale, teised aga harva või mitte kunagi? Miks mulle meeldivad ühed inimesed rohkem kui teised? Just seda ma õppisingi. See valdkond paelus mind algusest peale ja ma ei ole enam kunagi sama inimene, kes olin enne selle teekonna alustamist. Omandatud teadmised on muutnud mind kui inimest, sõpra, töökaaslast, poega, abikaasat ja oma laste isa.
See raamat räägib maailma tõenäoliselt enim kasutatud meetodist, kuidas kirjeldada inimeste suhtlemise erinevusi. Olen selle erinevaid variante üle kahekümne aasta kasutanud ja tulemused on suurepärased.
Kõigil meil on kogemusi kokkupuudetest erinevate inimestega ja oma ettekujutus, kuidas suhtlemine toimib.
Kuidas saada tõeliseks asjatundjaks erinevate inimtüüpidega suhtlemisel? Muidugi on selleks mitmeid võimalusi, neist kõige levinum on teemat uurida ja põhialused selgeks õppida. Kuid teooria õppimine ei tee sinust maailmatasemel suhtlejat. Heaks suhtlejaks saad ainult siis, kui kasutad neid teadmisi tegelikult toimivate oskuste arendamiseks. See on nagu jalgrattasõidu õppimine – kõigepealt tuleb sadulasse istuda ja alles siis saad aru, mida sa tegema pead.
Sellest ajast peale, kui hakkasin õppima,